Tulevikuvalmidus ehk future-fitness

Kuidas omandada Lääne-Euroopale omaseid väärtushoiakuid? Kuidas tuleks hariduses kasutada kunstintellekti? Kuidas saada hakkama tuleviku väljakutsetega?

Sellised olid mõned küsimused, mida arutati 15. aprillil Tallinnas Kultuurikatlas visioonikonverentsil „Tark ja tegus Eesti 2035“, kus tutvustati uue haridus- ja teadusstrateegia põhijooni.

Pikemate ettekannetega esinesid strateegia koostamise ekspertrühmade juhid Margit Sutrop (väärtuste ja vastutuse töögrupp), Marju Lauristin (heaolu ja sidusus) ja Raul Eamets (riigi konkurentsivõime). Lähtutakse arusaamast, et riigi konkurentsivõime oleneb otseselt haridusest.

Järgnevalt mõned nopped sellest, mis konverentsil kõlama jäi.

Elame kahes väärtusruumis korraga

Margit Sutrop ütles, et Eesti asub praegu kahes väärtusruumis korraga. Maailma rahvaste väärtushoiakute uurija on Ronald Inglehart toonud välja, et Eesti on oma institutsionaalse ülesehituse poolest tüüpiline Lääne-Euroopa maa, samas inimeste väärtushoiakutelt (nt suhtumine naistesse, pagulastesse jne) tüüpiline Ida-Euroopa maa. Ingleharti uuringu andmetel kannavad eestlased vaestele maadele tüüpiliselt nn ellujäämisväärtusi, milleks on töökus, kokkuhoid, visadus. Samal ajal peavad jõukate Põhjamaade inimesed peamisteks väärtusteks eneseteostust, iseseisvust, vastutusvõimet, sallivust.

Piltlikult öeldes on küsimus selles, kuidas vaesele eestlasele jõuka inimese väärtushoiakuid õpetada. Tihti pole ju õpetajal endalgi neid hoiakuid. Sutrop pakkus, et uusi hoiakuid saab õpetada väärtuste üle arutledes, nendes kokku leppides ja kokkulepitud väärtusi harjutades. Margit Sutrop küsis, kas koole ei tuleks hinnata ka selle järgi, missuguseid väärtushoiakuid selle õpilased ja õpetajad kannavad. Näiteks paljud õpetajad ei rakenda ennastjuhtivat õppijat kujundavaid õpimeetodeid. Ta tõi välja, et väärtuskasvatus peab saama õpetajakoolituse orgaaniliseks osaks. Sutrop märkis ka, et meil on liiga palju lapsevanemaid, kellel pole põhiharidustki.

Kunstlik intellekt jõuab haridusse

Marju Lauristin rõhutas, et haridus peab tekitama inimesel tulevikuvalmiduse (future-fitness), ja seostas hariduse tuleviku tehnoloogia jõudsa arenguga. Tehisintellekt jõuab peagi haridusse, ennustas Lauristin, tulevad masinad, mille kohta öeldakse „kes“, ja meie asi on õppida neid kasutama nii, et nad tooksid meid tagasi looduse ja loomuliku suhtluse juurde. Lauristin lisas, et tulevikuvalmidus tähendab õpetajakoolituse radikaalset muutumist. Ka rahvastiku juurdekasv on järjest rohkem hariduse küsimus.

Kohustuslik keskharidus

Raul Eamets sedastas, et praegu valivad õpilased endale eriala liiga noorelt, ja pakkus välja, et kutseõpe peaks algama alles pärast keskkooli. Nende inimeste arv, kellel ei ole keskharidust, tuleb viia miinimumini. Kutsekool peab muutuma rakenduskõrgkooli sarnaseks. Vaja on luua koolijuhtide atesteerimise ja tagasikutsumise süsteem, oli Eametsa ettepanek. Lisaks tutvustas ta hariduskonsortsiumide ideed, mille järgi moodustavad põhikool, gümnaasium, kutsekool ja rakenduskõrgkool ühtse tervikliku süsteemi.

Kõrghariduse teema puhul rõhutas Eamets, et teadus ja kõrgharidus peab saama kaks protsenti SKP-st, nagu antakse kaitsekuludeks, sest teadus ja haridus on niisamuti julgeoleku küsimus. Dubleerimise vältimiseks tuleks vähendada ülikoolide arvu Eestis kolmeni. Üliõpilaste väljalanguse vähendamiseks on vaja tagasi tuua tasuline kõrgharidus ja kaasata kõrgharidusse erakapitali. Bologna 3+2-süsteemist tuleks loobuda, suurkorporatsioonide arendusüksused Eestisse meelitada.