Erivajadusega noor lõpetab kooli

24. mai 2019 Tiina Vapper toimetaja - Erivajadusega noor lõpetab kooli kommenteerimine on välja lülitatud

Kooliaasta lõpp on käes ja teiste seas peavad ka erivajadusega noored otsustama, kuhu edasi. Sel kevadel teist aastat Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses toimunud HEVI mess on ainus koht, kus erivajadusega õppija saab infot talle mõeldud kutseõppe võimaluste kohta. Tänavusel messil tutvustas õppimisvõimalusi 12 kutseõppeasutust, kohal olid noorteagentuurid ja töötukassa, toimusid hobi- ja töötoad ning pakuti meelelahutust.

Lapsevanematele mõeldud töötoa viis läbi Eesti puuetega inimeste koja tegevjuht Anneli Habicht. Ta tõdes, et ehkki erivajadusega inimeste tavaellu kaasamine on liikunud paremuse poole, ei ole ühiskond veel valmis kõiki enda hulka õppima ja tööle võtma. Esmatähtis on, et kõik see, mille noor koolis tänu õpetajatele, arstidele, tugispetsialistidele ja perele on saavutanud, kaduma ei läheks, vaid ta saaks oma võimeid rakendada ja areneda. Töötoas arutletigi selle üle, kuidas pere saab noort iseseisvumisel ja oma tee leidmisel toetada.

Lapsevanemaid oli kohale tulnud üle Eesti, Tallinnast Saaremaani. Osalejate seas oli mitte ainult nende noorte vanemaid, kellel põhikool ning ettenähtud lisa-aasta läbi, vaid neidki, kelle lapsel lõpetamine mõne aasta pärast ees seisab. Oli ka algklassilaste vanemaid, kes olid tulnud sooviga end juba aegsasti pakutavate õppimisvõimalustega kurssi viia.

Lapsevanemad tõid välja, et iseseisvumine tähendab erivajadusega lapse jaoks eeskätt eluks vajalike oskuste omandamist: alates kella ja nädalapäevade tundmisest võimeni ette mõelda ja oma aega planeerida. Samuti oskust iseseisvalt linnas liikuda, poes käia ja muude igapäevatoimingutega hakkama saada, julgust suhelda ja abi küsida.

Ühiselt leiti, et last tuleb hakata juba varakult iseseisvumiseks ette valmistama, näiteks harjutada teda lapsest peale suvel mõnes laagris käima, üksinda bussiga maale vanaema juurde sõitma ja muud sellist, et ta saaks kogemusi iseseisvaks hakkamasaamiseks. Lapses tuleb leida üles see, milles ta on hea, et anda talle juurde enesekindlust, mitte eeldada temalt midagi, milleks ta võimeline ei ole, kahjustades tema eneseväärikust.

Küsimus ongi, kui kõrgele nende laste puhul latt asetada, mida pidada piisavalt heaks ja kuidas last tunnustada. Toodi võrdlus, et iga päev kõnnib erivajadusega lapse vanem justkui köiel: ta peab vaatama, et lapsele antud ülesanne ei oleks liiga raske ega liiga lihtne, et mitte tekitada õpitud abitust. Laps peab saama mõõdukalt pingutada, aga tal peab olema võimalik tulemuseni jõuda.

Oma head kogemust jagas Astangu keskuses kohanemiskursustel õppiva poja isa. Ta rääkis, et poeg alustas tavakoolis, kus tal oli väga raske. Ka poisi sotsiaalsed oskused olid nõrgad. Kolm aastat tagasi ei julgenud vanemad teda bussiga isegi kümne kilomeetri kaugusele saata. Astangul õppides on ta aastaga saanud juurde enesekindlust, palju arenenud ja tahab edasi Räpinasse aiandust õppima minna.

24-aastast autistlikku noormeest, kes sel kevadel Astangul kutseõpingud lõpetab, ootab ees tööleminek. Tema ema tõdes, et õppimine pojale sobib, kuid tööd on tulevikus leida raske, sest iga uue kohaga harjumine võtab noormehel kolm-neli aastat.

Iseseisvus on erivajadusega noore puhul oluline märksõna, sest kutsekooli astumise üks kriteerium ongi, et õppija ise endaga toime tuleks.


Noorel tuleb aidata iseseisvuda

Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse arendusnõunik Liis Reier räägib, et lapsevanemate soovil toimuvad lähedaste võrgustikukohtumised Astangu keskuses mitu korda aastas. Perede jaoks on see oluline koht, kus oma probleeme jagada, psühholoogilt nõu küsida, saada töötukassa esindajatelt infot töölesaamise võimaluste ja pakutavate teenuste kohta, mis on mõeldud just erivajadusega noortele.

Erivajadusega laste vanemad on öelnud, et kuni laps koolis käib, on kõik hästi. Mure, mis temast edasi saab, tekib siis, kui ta kooli lõpetab.

See on ka meie võrgustikukohtumistel välja tulnud. Kindlasti ei saa tulevikule hakata mõtlema alles siis, kui kooliaeg on läbi. Juba lasteaiast alates tuleb mõelda pika perspektiiviga ja kaugemale. Mida varem erivajadust märgata, tunnistada ja sellega tegelema hakata, seda suurem on tõenäosus, et erivajadusega noor saab elada üsna täisväärtuslikku elu. Igal noorel on oma unistused ning meie eesmärk on teda toetada ja aidata tal oma unistusi ellu viia, et ta saaks olla õnnelik. Talle on abiks õpetajad, tugispetsialistid, samuti vanemad. Lapsevanematel on oluline mõista, et nad on osa võrgustikust noore ümber.

Mida kujutab endast Astangu keskuse vastuvõtuhindamine?

See koosneb töökatsetest ja vestlusest ning võib kesta kuni nädal. Hindamegi noore huvisid ja unistusi ning tema iseseisvuse määra. Püüame välja selgitada, millised on tema võimed ja mida ta ise oma elult ootab, ning hakata siis sellest lähtudes teda arendama. Üks meie eesmärk on kujundada noore adekvaatset enesehinnangut, et ta oskaks oma võimeid võimalikult täpselt hinnata. Meie majas on hästi tähtis just sotsiaalse poole, suhtlemis- ja koostööoskuste arendamine, milleta kuskil hakkama ei saa. Niipalju kui ma olen käinud meie kutseõpetajate tundides, olen imetlenud, kui osavalt nad sotsiaalseid oskusi kutseõppesse põimivad ja suudavad kutseõppega samal ajal väärtuskasvatust teha.

Me ei suhtu kunagi nii, et noor inimene tuli meie juurde õppima aastaks-kaheks, vaid vaatame, millised on tema võimed ja võimalused edasi minna: milliseid sobivaid töökohti tema jaoks leidub, kas ta sobib kaitstud tööle või võiks edasi õppida hoopis mõnel kõrgema taseme erialal.

Mille pärast lapsevanemad kõige rohkem südant valutavad?

Igal aastal teeme tagasisideküsitlusi nii õppijate kui ka nende lähedaste hulgas. Neist on selgunud, et lapsevanemad tahavad omavahel suhelda ja tunda, et nad ei ole oma murede ja väljakutsetega üksi. Vanemate peamine mure ongi, mis saab pärast kooli lõpetamist. Riik pakub erivajadusega inimestele küll palju teenuseid, aga tundub, et need, kes seda infot ja teenuseid vajavad, ei suuda infot üles leida ja süsteemi enda jaoks kokku panna.

Paljud vanemad on ennast elu lõpuni oma lapse saatjaks ja teekaaslaseks mõelnud. Nad ei julge läbi mõelda, kuidas oleks lapsest lahti lasta ja elada kumbki iseseisvat elu. Ka selles osas on meie töötajad neile nõu andnud ja saanud päris tihti tagasisidet, et kui lapsevanem oli alguses skeptiline lapse võimaluste suhtes iseseisvuda, on ta aru saanud, et suurem iseseisvus on võimalik. Kui lasta lapsel oma võimeid kasutada, võib ta jõuda tunduvalt kaugemale.

Toimetuleku õppekaval õppinutele kutsekoolides erialasid praktiliselt pole.

Seda küll. Tööandjad ning hariduse ja rehabilitatsiooni pool peaksid oluliselt rohkem koostööd tegema, et korraldada õpet nii, et ka neile oleks erialasid ja tööandjaid, kes neid ootavad. Tööandjad võiksid olla paindlikumad ja saada aru, et ühele töökohale võibki võtta ühe inimese asemel väikesi töölõike tegema neli inimest, kes töötavad igaüks kümme tundi nädalas. Aga teevad selle töö hästi ära ning on tänuväärsed ja tänulikud töötajad. Mida rohkem selline mõtteviis tööandjate tuge leiab, seda rohkem on haridus- ja rehabilitatsioonisüsteemil võimalik täpselt sihitud õpet ja teenuseid pakkuda. Riik on teenuste arendamisega palju tegelnud, aga info ei jõua tööandjateni. Suured poeketid on juba väga teadlikud, paljud väikeettevõtjad aga pole kuulnudki, milliseid teenuseid riigil nende jaoks on.

Millised on suurimad kitsaskohad erivajadusega noorte haridusteel?

Esimene ongi lapse erivajaduse aktsepteerimine lähedaste poolt. Teine on lasteaedade ja koolide valmisolek ning teadlikkus, mida ühe või teise juhtumiga teha, samuti julgus katsetada. Erivajadusega laps nõuab väga palju tähelepanu. Kuna klassis on lisaks veel 20–25 last, peab õpetaja tegema valiku ja valib ta paratamatult selle seltskonna, mis on suurem. Nii jääb HEV-laps tagaplaanile ja tema võimed välja arendamata. Kolmas on tugipersonali nappus, mistõttu tugispetsialist ei peaks koolides tegelema niivõrd üksikjuhtumitega, kuivõrd õpetajate ja peredega, et teadlikkus ja oskused oleksid laiemad. Ja neljas ongi tööandjate arusaamad ja valmisolek pakkuda kõigile erivajadusega inimestele võimetekohast tööd.

Kas vastuvõtt Astangu keskusesse kestab?

Vastuvõtt kestab. Pärast seda, kui dokumendid on esitatud, kutsutakse noor vastuvõtuhindamisele, kus selgub, mis talle sobib. Kui ei ole täit kindlust, võib valida kohanemiskursused. Sisuliselt on tegu valikuaastaga, kus noor õpib sotsiaalseid oskusi ja saab proovida eri erialasid. Kui õppijakandidaat kas oma huvide või erivajaduse tõttu meie majja ei sobi, antakse talle kaasa soovitus, kuhu edasi pöörduda.

Astangu keskus on omalaadne asutus, kus püütakse välja selgitada, kus on erivajadusega inimese võimete piir ning millise toe najal ja kui kaugele on võimalik jõuda. See teadmine annab ka kutsekoolidele oma töö korraldamisel tuge.

Küsis Tiina Vapper