Lapsed jala kooli
Juba jaanuarist saavad Antsla gümnaasiumi 1. klassi poisid Cristofer, Marten, Rasmus ja Egert igal hommikul tänavanurgal kokku oma õpetaja Piia Mandliga ja kõnnivad koos kooli. Sellist ühist liikumist kutsutakse kirjanduses mõnikord aktiivseks koolibussiks: eri perede lapsed liiguvad kooli poole koos täiskasvanuga, kuid auto või bussi asemel kasutavad kondimootorit.
Kõik sai alguse seetõttu, et õpetaja ei tahtnud lapsevanematele ära öelda. „Kui mind pidevalt hommikuti tee kõrvalt auto peale võeti, ei tahtnud ma ebaviisakas olla ja lapsevanematele ära öelda,“ selgitab ta. Selle asemel esitas õpetaja õpilastele väljakutse kõndida igal hommikul koos kooli. Nii on koos kõnnitud varsti pea pool aastat, olgu õues pakane või päike. Mõni õpilane oli isegi kurb, et elab teises linnaosas, ja organiseeris ennast õpetajaga samas kandis asuvale vanaemale ööseks külla.
Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab liikuda lastel ja noorukitel tund päevas. Vaid 7–11% Eesti noortest liigub vabal ajal õues, laste harjumustest on kadumas nii jala kõndimine kui ka õues mängimine. Eesti lapsed paistavad silma ka ekraani- ja istumisaja rohkusega – 93% lastest veedab ekraani ees rohkem aega, kui soovitatakse. Iga kolmas laps käib koolis jalgsi või rattaga, kuid neid võiks olla palju rohkem.
Miks liikuda?
Mängimine ja liikumine arendavad lapse- ja noorukieas loogilist mõtlemist, peenmotoorikat ja palju eluks vajalikke suhtlusoskusi. Õues mängimine aga võib vähendada laste ja noorte meeleoluhäireid, aidata võidelda ülekaaluga ja pakkuda põnevaid väljakutseid. Kevad- ja suvekuudel vähendavad päike ja värske õhk ka kooliväsimust.
Aktiivsel koolibussil on mitmeid hüvesid: lapsed saavad igapäevase koolitee läbimise käigus selgeks liiklusreeglid ja õpivad tundma kodukanti. Mida rohkem lapsi läheb kooli jala, seda vähem autosid sellel trajektooril liigub, nii on tee õpilaste jaoks turvalisem. Lastel kujunevad välja suhted klassi- ja eakaaslastega, kellega koos nad kooli kõnnivad, ja vanematele jääb seetõttu hommikuti rohkem aega.
Kuigi lapsed väsimusmärke ei näita, muretsevad lapsevanemad ohutuse ja laste ülekoormuse pärast.
Ohtudest tuleb olla teadlik ja püüda neid ennetada. Paljude laste koolitee üks osa on maantee, mille läbimine võib olla tavapärasest keerulisem kõnniteede puudumise tõttu. Õpetaja Piia Mandli kogemus näitab, et kui lastele on reeglid selgeks tehtud, neid keelama ei pea.
„Kelle lapsel on pärast kooli mitu trenni, ei soovi, et ta mitme raske kotiga jalutama peab. Osa lapsevanemaid viib lapsed külma ilma või vihmaga kooli, olgugi et laps on nõus jala minema,“ räägib Mandli ja tõdeb, et talvel viidi suusad kooli ära siiski autoga, sest ülekoormus väsitab kõiki, olenemata vanusest. Ilm aga kõndimist ei takista, sellest on võimalik muutuda sõltumatuks tänu õigele riietusele.
„Pole halba ilma, on vale riietus,“ ütlevad kehalise kasvatuse õpetajad tihti. Olenemata ilmast tasub nutiseadmes istumise asemel minna õue mängima, sest ka mängides võib elu olla sama põnev kui filmis. Puuokstest mõõgad, printsesside lillepärjad, lossid, kindlused, mäed ja jõed – need kõik on me oma hoovides, parkides ja metsades olemas. Tuleb vaid tahta, vaadata üle riskid ja panna jalga sobivad jalanõud.