Lastevanemate liit alustab jõulist pööret
14 aastat lastevanemaid, õpilasi ja õpetajaid koolitanud Eesti lastevanemate liit võtab tähelepanu alla koolide hoolekogud. Uus arenguhüpe võetakse ette Erasmus+ kolmeaastase katseprojekti kaudu.
„Oleme kujunenud üsna stiihiliselt ja pidanud enamasti isikliku rahakoti peal hakkama saama,“ ütleb Eesti lastevanemate liidu (ELVL) juhatuse esimees Aivar Haller oma organisatsiooni tutvustades. Haller on liiduga seotud 2004. aastast ja juhatusse valitud aastast 2006, mil liit oli kohustuste koorma all lookas. Kümmekond aastat vedas ühendust kolme mehe, Enn Kirsmani, Valdek Rohtma ja Halleri rakend, kelle esmane eesmärk oli taastada liidu usaldusväärsus. Praeguse aastakümne alguseks oli liikmeskond kasvanud ligi 1300-ni ja kasvab järjest, samas on tehtud n-ö puhastuskuure põhjusega, et paljud liikmed olid muutunud passiivseks ja neilt oli keeruline isegi tagasisidet saada.
Seetõttu otsustati 2016. aasta üldkogul jagada osalised kaheks: toetaja- ning tegevliikmeteks. Esimesi, kes jagavad liiduga samu väärtushinnanguid, kuid ei jõua olla aktiivselt kaasas, on umbes 1500, liikmemaksu – üks euro kuus – maksvaid tegevliikmeid on mõnikümmend. Nendel on hääleõigus üldkogus ja õigus olla valitud juhtorganitesse.
ELVL ei ole katusorganisatsioon, kuna tal ei ole kohalikke alaliitusid. Kümmekond aastat oli Kesk- ja Lõuna-Eestis küll tublisid aktiviste, kes panustasid oma isiklikku aega ja entusiasmi, aga kõik projektipõhised ettevõtmised hääbuvad varem või hiljem. Plaanitava pöördega tahetakse olukorda muuta ja jõuda tosina aastaga tugeva kohalike algorganisatsioonide võrgustikuni. Kõik märgid ühiskonnas näitavad, et aeg on selleks küps.
Hoolekogude jõustamise programm
Ligi kaheksa aastat põhjalikku eeltööd on praeguseks päädinud Erasmus+ projektiga, mille kaudu töötatakse kolme aastaga välja hoolekogude jõustamise põhjalik programm. See algab katseprojektist, kuhu on kaasatud Saaremaa omavalitsus. „Saaremaa vald on valmis kaaluma võimalust anda koolide hoolekogudele suurem võim, kui see tavaliselt kombeks on,“ ütleb Haller, toetudes põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele, mille paragrahv 73 lg 1 punkt 17 ütleb, et hoolekogu teeb koolipidajale ettepanekuid kooliga seotud küsimuste paremaks lahendamiseks. See annab hoolekogule aluse panna näiteks ette, et omavalitsus võiks anda eelarve, koolijuhi valimise jm olulised valdkonnad üle hoolekogule, kuhu kuuluvad lisaks lapsevanematele kõik huvitatud osapooled.
Aktiivsed lapsevanemad hoolekogu enamusliikmetena saavad seeläbi rohkem sõna- ja otsustamisõigust, samuti muutub direktori võim ja vastutus. Haller viitab meie ühiskonnas sagedasele kõneainele puuduvast koostööst ja autokraatsest juhtimisest. Ka koolidirektoril on praegu autoritaarne mõjuvõim. Selle muutmine kollegiaalseks ongi ELVL-i algatatud protsessi üks olulisi eesmärke. „Koolidirektor ei mineta oma funktsiooni, temast saab hoolekogu teistega võrdse hääleõigusega liige, kelle ülesandeks jääb koos meeskonnaga kooli majandada ja esindada,“ selgitab Haller. Kuigi direktoril on praegugi hoolekogu ees aruandluse kohustus, pole hoolekogul Halleri sõnul sisulisi õigusi ning ta saab teha vaid ettepanekuid. Õppenõukogule ehk kooli kolleegiumile jääb kooli pedagoogilise suuna juhtimine ja üldkogu ehk terve koolipere üldkoosolek on poliitilise suuna, s.o arengukavade ja põhisuundumuste kõige olulisem otsustaja.
Saaremaal on Halleri sõnul viis kooli näidanud üles huvi osaleda katseprojektis. Need on Pihtla lasteaed-algkool, Kaali ja Kärla põhikool ning Kuressaare gümnaasium ja Saaremaa ühisgümnaasium. „Jah, need konkreetsed koolid on selgelt oma juhtide nägu, aga ma julgen öelda, et need konkreetsed inimesed mõtlevad kaugemale oma egost. Mulle tundub, et nad on andnud ennast kogukonna teenistusse, nad on rahva teenrid selle sõna kõige paremas mõttes,“ rõhutab Haller.
Koolitaja ning mentorina on Haller aastate jooksul külastanud ligi 500 kooli ja ütleb, et umbes 95%-l Eesti koolidest on sisulise tähtsuseta formaalsed hoolekogud. Umbes tosina kooli kohta võib öelda, et need on väga heal järjel kogukonnakoolid, kus direktor on teadlikult andnud võimu käest. „Ta teab, et seaduse ees vastutab tema, aga ta delegeerib teatud asju õpetajatele, teatud asju lapsevanematele ja teatud asju õpilastele. Ja teeb seda südamerahus, sest kogukond on tema kindel seljatagune – tal on ümber tugev õpetajate kogu, kus ei ole nääklemist, ja selle ümber omakorda tugev lastevanemate ring,“ selgitab Haller.
„Oleme oma nn revolutsioonilises juhatuses kõik olnud koolijuhid, käinud Eestimaal väga paljudes koolides ja kandnud seda ideed enam kui tosin aastat,“ ütleb Haller. Põhjus liidu juhatusse kandideerida oli soov anda hoolekogudele uus tähendus ja jõuda seeläbi kollegiaalse juhtimiseni.
„Algaastatel olime väga tulised ja juhtus, et läksime ka ametkondadega konflikti,“ meenutab ta, tunnistades, et ühiskond ei olnud selliseks muutuseks valmis. „Palju teravat vastandumist jäi õhku ja mõnedki isiklikud suhted said rikutud. Jälgides protsesse, mis toimuvad ühiskonnas laiemalt, võib öelda, et vastandumine ja püüd olla (ainu)õige on kujunenud normiks. Kahjuks andsime sellesse ühiskondlikku lõkkesse ka oma panuse. Praegu juba teades, et iga kriis on ettevalmistus kvalitatiivselt uuele tasandile tõusmiseks, otsime koostööle tuginevat väljapääsuteed, kus ühiselt uut kvaliteeti vormistada.“ Vabatahtlike meeskonda, kellega koos praegu uuendust ellu viiakse, kuulub tosin inimest ning Haller usub, et programmi edenedes kasvab professionaalide arv sajani.
Põhjanaabrite ja sakslaste toel
Kahe aasta eest kutsusid ELVL-i juhid oma kolleege Põhjamaadest tutvustama, mismoodi on Taanis, Rootsis, Norras ja Soomes lastevanemate organisatsioonid üles ehitatud. Selle ülimalt praktilise seminari kaudu valisid eestlased endale koostööpartnerid. Käed on löödud Jyväskylä ülikooli haridusjuhtimise instituudiga, mis on üleilmse reitingu järgi 78. positsioonil omasuguste seas. Instituudi juht professor Mikael Risku tuleb appi projekti teaduspoolt juhtima. Teine mainekas partner on Friedrich Glasl Trigoni instituudist, kes on oma meeskonnaga andnud nõusoleku õppemetoodikaalaseks koostööks.
Kuigi projekt on alles esitatud hindamiseks, on selle ellurakendamisega eraviisiliselt rahastades juba alustatud. Katsepaigaks valiti Saaremaa seetõttu, et mingil põhjusel mõtlevad sealsed inimesed kogukondlikumalt. Teisalt on sealsed koolijuhid võidelnud oma kogukonna kultuuri püsimajäämise eest ja saavad väga hästi aru, et senisel moel edasi liikudes voolab saar noortest tühjaks. Järelikult on midagi vaja kardinaalselt muuta ja seda ei saa teha üksi.
„Suurte muutuste eeldus ongi, et juhid võtavad krooni peast ning kuningatest saavad oma kogukonna teenrid,“ räägib Haller. „See on suurte inimeste tunnus ja mulle tundub, et Saaremaal on selliseid inimesi ruutkilomeetri peale rohkem kui Eestis keskmiselt.“
Maa tühjeneb inimestest jätkuvalt. ELVL-i uudse projekti eestvedajad leiavad, et meie ainuke võimalus rahva ja riigina püsima jääda on elu maale tagasi viia. „Me ei taha lihtsalt anda hoolekogule võimu – et nüüd tulevad mingid tegelased, kes hakkavad koolidirektorit kamandama ning kohaliku hariduse raha ümber jagama,“ selgitab Haller. Esimene tingimus, et inimene saaks kooli hoolekogusse kandideerida, on hoolekogu liikme baaskoolituse läbimine. Ja see kehtib kõigile liikmetele: lapsevanematele, koolitöötajatele, õpilastele, vilistlastele ja kohaliku omavalitsuse edendajatele. Võim peab kuuluma haritud inimestele!
Sakslaste, soomlaste ja eestlaste ühiselt koostatud programmi alusel õpetatakse kolme aastaga välja 15 hoolekogude koolitajat. Oma kogemuse toovad programmi ka Taani vanima ja suurima hoolekogusid ja vanemaid ühendava organisatsiooni koolitajad. Koolitus on ehitatud üles viiepäevaste plokkidena, kus esimesed neli päeva on teoreetiline ja praktiline käsikäes ning viiendal õpetatakse õpitu kohe ka kogukonnale edasi.
Sellele järgneb kaheaastane mentorprogramm nii koolitajatele kui ka koolitatavatele kogukondadele. Kogu protsessi jälgimisest sünnib süsteemi n-ö peenhäälestus, mille abil lihvitakse välja parimal moel Eesti oludesse sobituv koolitusprogramm, millega jätkata juba mujal Eestis ja miks mitte sealt edasi ka mujal Euroopas.
Pööret vajav haridussüsteem
Plaan tundub revolutsiooniline ning sellega kaasatulijad on ilmselt haritud täiskasvanud ja teadlikud lapsevanemad, rääkimata koolijuhtidest ja pedagoogidest, kes näevad selles võimalust teha oma pikemat perspektiivi silmas pidades möödapääsmatuid muutusi. Samas on lapsevanemaid, kellega on koolid hädas, sest nad pole valmis koostööd tegema ning käivad koolis nõudmisi esitamas ja õpetajaid õpetamas.
Küsimusele, kes nendega tegeleb, vastab Haller küsimusega: „Kust sellised vanemad tulevad?“ Ja vastab ise, et need on sellesama koolisüsteemi produkt. Lapsevanemate haridus ja harimatus on tema hinnangul meie senise haridussüsteemi peegel. Mitte PISA test, vaid inimeste võime või võimetus rahumeelselt suhelda ja koostööd teha peegeldab süsteemi olemust. Süsteemi veaks peab ta orienteeritust välisele hindajale, nagu on PISA testid, mis näitavad päheõpitud teadmisi, milles puuduvad kasutamis- ja rakendamisoskused, mida kool tegelikult õpetama peaks.
Laste ja noortega koolides palju suhelnud Haller teab, et noortel on lõpuklassides tohutu pinge, sest noor ei ole õppinud otsustama ja vastutama. Korraga ootavad kõik temalt mingit imelist valgustumist. Seejuures püüavad vanemad tihtilugu üsna jõuliselt suunata, kuhu minna ja mida edasi teha. „Vanemad arvavad, et laps on nende omand. Ka neid endid on koolis õpetatud, et keegi tark ütleb sulle, kuidas asjad on – sinu asi on alluda ja teha seda, mida vanemad ja (võib-olla) targemad ütlevad,“ arutleb Haller.
Esimese aasta järel lahkub koolist kolmandik uutest õpetajatest, ütleb Haller, kes on paljudele pedagoogidele mentoriks olnud. Ta teab põhjust: nad teadsid, mida ja kuidas teha, ja said aru, et seda pole võimalik teha, sest lapsi on klassis liiga paljul. Ja kui erivajadustega lapsi tuleb järjest juurde, läheb olukord aina hullemaks. Õpetajad saavad aru, et mitte ühegi palga eest ei suuda nad saavutada usalduslikku suhet kõigi oma õpilastega. Selleta pole aga lootustki avastada konkreetse lapse annet, rääkimata selle võimeks kujundamisest koos lapse vanematega. Nii tekib anonüümsus ja koolist väljalangemine, mis on Eestis tõsine probleem. Klasse aga väiksemaks teha ei saa, sest siis peaks hakkama koolimaju ümber ehitama. Järelikult tuleb klassi ette tuua kaks õpetajat, pakub Haller. Ühel peab olema väga hea psühholoogiline ja sotsiaalne ettevalmistus, ta peab olema suhtekorraldaja. Kui kaks õpetajat hakkavad klassi ees tegema omavahel koostööd, tekib lastele ka koostöö eeskuju. Ainult praktilise eeskujuks olemise kaudu on võimalik midagi muuta.
Õpetajate palgatõus, millest palju räägitakse, praegust olukorda ei muuda. Haller ütleb, et ei tea õpetajat, kes töötaks koolis palga pärast, küll aga teab ta õpetajaid, kes vajavad abi ja tuge, et iga õpilaseni jõuda. „Hoolekogude jõustamise programm, millest ma räägin, on suunatud tervele koolikogukonnale, aga eelkõige haritud lapsevanematele ja nendele, kes on valmis ennast harima,“ tunnistab Haller. „Seejuures ei saa muutust ühiskonnas teha mingil moel ilma õpetajateta. Ja õpetajad vajavad haritud lapsevanemate abi.“
Suhtlemiseks puudub aeg või oskus
Euroopa lastevanemate liidu asepresidendina teab ta, et meil on ilmselt maailma ühed parimad haridusseadused, mis lubavad teha väga häid koole, kuid kõiki neid häid seadusi ei saa kasutada, sest õpetaja lihtsalt ei jõua iga lapseni. Maal väikses koolis jõuab, aga suuremates koolides mitte. Juba 20 õpilast klassis käib enamikule õpetajatest selgelt üle jõu. Kvaliteetaeg isikliku suhte loomiseks ja hoidmiseks puudub.
Meil on kümneid tuhandeid noori, kes on koolist välja kukkunud ja kel pole isegi keskharidust. Nendest saavad tulevased lapsevanemad. Lastevanemate liidu juhi sõnul on nende koolist kõrvalejäämise esmane põhjus just eelmainitud usaldusliku suhte puudumine õpetajaga, mis põhjustab noores anonüümsust ja tunnet, et temast ei hoolita – tal ei olegi mingit kohta selles masinavärgis. Nemad vajavad toetust, arvab Haller, ja seda saavad pakkuda inimesed, kes neid ümbritsevad ja neid tunnevad. Seepärast on hoolekogude baaskoolitus avatud kogukonna kõigile liikmetele. Inimestele tuleb õpetada suhtlemisoskust, sealhulgas kuulamist, väitlemist, läbirääkimist ja konflikti juhtimist, mis peaks olema kooliprogrammis esimesest kuni viimase klassini sama oluline, nagu on matemaatika ja emakeel.
Eesti lastevanemate liit on 2014. aastast Euroopa lastevanemate liidu (EPA) liige ja Aivar Haller valiti 2017. aastal selle asepresidendiks. Eestile on liidus olemise üks oluline hüve info saamine sellest, mis mujal toimub. 24 liikmesriigi esindajad kohtuvad kahel korral aastas eri riikides, kus saavad hea ülevaate kohalikust hariduselust ja päevateemadest. Ka kõlab liidu hääl Euroopa Komisjonis, kus mitmed olulised ettepanekud on rakendust leidnud. EPA on ka hoolekogude jõustamise programmi aktiivne partner, sest lastevanemate harimine ja nende hääle kuuldavaks muutmine on ka selle organisatsiooni peamine eesmärk.
Saaremaa valla haridus- ja noorsootööosakonna juhataja Raivo Peeters:
„Kavandatav katseprojekt on meie valla mõne kooli hoolekogu ja Eesti lastevanemate liidu koostöö. Vald on kindlasti nõus, et hoolekogude liikmeid tuleb koolitada. Aga kas selle koolituse eesmärk peaks olema anda hoolekogudele senisest suurem võim? Hoolekogu on ja peab ka jääma organiks, mis abistab ja toetab direktorit kooli juhtimisel, on abiks lastevanemate ja kooli juhtkonna ühiste eesmärkide elluviimisel, mitte ei taotle alternatiivset võimu.“
Kes õpetab lapsevanemaid?
Oma last kasvatades tugineb igaüks nähtule-kuuldule-loetule ja omaenda kogemustele, on need siis halvad või head. Oma panuse annavad nii Eesti lastevanemate liit (ELVL) kui ka mitmed MTÜ-d, OÜ-d, sihtasutused ja keskused, kes koolitavad lapsevanemaid.
Kas lastevanematele on koolitusi piisavalt ja kas õpetused jõuavad kõigi vajajateni? Sellele oskavad ilmselt vastata lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad ning õpetajad.
Anija valla lasteaedade direktor Eda-Mai Tammiste peab vanemate harimist vajalikuks teatud teemade puhul, nagu haige laps rühmas, lapsele piiride seadmine ja reeglid kodus. Sest üha rohkem on lapsi, kel puuduvad piirid ja kes reeglitest midagi ei tea.
Lasteaiaõpetajad märkavad vanemate juures sotsiaalset toimetulematust ja väheseid oskusi lapsega tegelemisel. Direktor toob näite paljulapselisest perest, kes kuidagi oma lastega hakkama ei saa. Neid lapsi tuleb pidevalt kontrollida, sest aeg-ajalt leitakse neilt täisid. Pere kolmeaastane laps, kes saab juba neli, ei osanud sügisel lasteaeda tulles tassist juua, tahket toitu süüa ega potil käia. Lasteaed on käivitanud programmi, kus iga paari kuu tagant saadakse kokku. Lastekaitse spetsialistid, perele määratud tugiisik, lasteaiaõpetajad ja eripedagoog püüavad lapsevanemale selgitada, kuidas asjad peavad olema.
„Kahju on, et kui me ka korraldame lasteaias koolitusi, ei näe me seal enamasti neid vanemaid, kel seda kõige rohkem vaja on,“ ütleb Tammiste.
Vallas tegutsev MTÜ teeb iga kuu lastevanemate kooli, kus käsitletakse mitmeid teemasid, aga huvi selle vastu on üsna väike.
Senisest suurem roll võiks olla lasteasutuste hoolekogudel. ELVL pakub teoreetilisi ja praktilisi oskusi laste kasvatamiseks. Liidu eesmärk on ka aidata koolidel ja omavalitsustel koondada lastevanemaid, kel on huvi kohaliku hariduselu edendamisele kaasa aidata.
Pärnu Vanalinna põhikooli direktori Pille Tahkeri sõnul on tema kooli hoolekogu väga tegus, koostööaldis ja kooli toetav. „Hindan kõrgelt nende tegevust kooli ja laste arengu toetamisel ning otsustus- ja arendusprotsessides osalemisel,“ sõnas Tahker. „Usun, et ainult koostöös vanematega saame hoida sellist kooli, kus lastel on hea ja turvaline olla ning kuhu tullakse alati rõõmuga.“
ELVL-i juht Aivar Haller on koolitanud ka Vanalinna põhikooli õpetajaid ja hoolekogu esindajat. Direktor Tahker ütles, et peab oluliseks liidu süsteemset ja eesmärgistatud tegevust laste ja vanemate nõustamisel, esindamisel ja toetamisel.
Annika Poldre
„Imelised aastad“
Tervise arengu instituudi (TAI) algatatud üle-eestiline lastevanemate koolitusprogramm „Imelised aastad“ keskendub vanemlike oskuste õpetamisele 2–8-aastaste laste vanematele.
„Seda on väga vaja, sest enam ei ela koos põlvkonnad, kus vanavanemad andsid oma tarkusi edasi,“ arvab Mari-Liis Veski Pärnumaa laste ja noorte vaimsest tugikeskusest. Koos kolleeg Helar Petersoniga alustasid nad möödunud aastal selle programmiga Pärnus pärast Tallinnas läbitud koolitust. Enne nende ühinemist programmiga käisid Pärnu lapsevanemaid koolitamas pealinlased.
Õpetus tugineb käitumise õppimise ja muutmise psühholoogilistele põhimõtetele. Vanematele õpetatakse, kuidas luua lapsega head suhet. Neli kuud kestvas programmis kohtutakse kord nädalas grupitööks.
Programmi on rakendatud ligi 30 riigis. Koolitus on aidanud vähendada laste käitumisprobleeme paljudes maades. Eesmärk on aidata lapsevanematel arendada tõhusaid oskusi, et ennetada ja tulla toime laste käitumisprobleemide ning arenguküsimustega. Uuringutest on selgunud, et tänu programmile oskavad vanemad paremini laste probleeme lahendada ja vältida stressi tekitavaid olukordi, paranevad laste suhted eakaaslastega, neil areneb väljendus- ja enesekehtestamisoskus ning paraneb õpiedukus. Pikas perspektiivis väheneb lastel agressiivne ja antisotsiaalne käitumine, sõltuvusainete tarvitamine ja koolist väljalangemine. TAI korraldab seda programmi nii eesti kui ka vene keeles alates 2014. aastast.
Nagu mujal Eestis nii ka Pärnus on programmis osalemine lapsevanemale tasuta. Osalejaiks on enamasti üks või mõlemad vanemad või vanavanemad. Samal ajal kui täiskasvanud õpivad, saavad kaasavõetud lapsed olla lastehoius. Koolitus kestab neli kuud, koos käiakse kord nädalas.
„See on riigi tunnustatud programm, mida TAI koordineerib ja kontrollib,“ selgitab Helar Peterson.
„Meil on palju töölehti ja koduseid ülesandeid, mida iga nädal oma lapsega lahendada,“ räägib Veski. „Niikuinii peaksid nad lapsega tegelema, aga siis mängivad teadlikult,“ lisab Peterson.
Koolitus toimub kindlas raamistikus, koolitajatel on kasutada käsiraamat, mille järgi töö käib, ning iga kord on aega ka vabalt suhelda. Programmis on palju rollimänge, kus vanemad saavad proovida olla lapse ja lapsevanema rollis. Koolitusele eelneb osaleja jaoks mahukas küsimustik, mis tuleb täita, ja koolituse lõpus täidavad nad samuti ankeedid. TAI kogub tagasisidet ja teeb ankeetidest kokkuvõtte. Koolitajatel on omakorda supervisioonide ja kovisioonide võimalus.
„Meile on kõige olulisem tagasiside see, kui kuuleme, et lastevanemad proovisid ja õpetus tõesti mõjus, suhe lapsega on paremaks läinud või lapse käitumine muutunud,“ ütleb Veski.
„Lastevanemad ei tule selle peale, kuidas lapsega mängida,“ räägib Peterson. „Nad kutsuvad lapsi oma tegevustesse, kuid ei lähe ise lapse mängu ega lapsega tegelema. Aga teadmine, et sa hakkad lapsega mängima tema juhitud mängu, on lapsega kontakti saamise alus.“
„Lapsed vajavad kõige rohkem vanema tähelepanu ja kui nad positiivset tähelepanu ei saa, hakkavad püüdma negatiivset,“ lisab Veski. Nad selgitavad ja õpetavad vanematele, kuidas positiivset tähelepanu lapsele iga päev anda ning iseennast lapsevanemana hoida ning laadida.
Mõlemad koolitajad ütlevad, et see programm pole suunatud teatud sihtgrupile, vaid iga lapsevanem, kes huvi tunneb ja soovib ennast arendada, on teretulnud osalema. „Me oleme harjunud mõtlema, et kui lapsevanem õpib midagi nii ilmselget nagu lapsevanemaks olemist, peab mingi jama olema. See on vale, ei pea olema mingit jama,“ kummutab Peterson ekslikku arvamust. Vanemad, kes on juba osalenud, on avaldanud arvamust, et selline programm oleks kasulik kõigile lastevanematele.
Üle-eestilisi lastevanemate programme on teisigi, „Imelisi aastaid“ rahastab TAI ja mõnel pool ka kohalik omavalitsus. Nelja-aastasel katseperioodil toimus 52 põhiprogrammi koolitust, sh 27 eesti ja 25 vene keeles, ning koolituse läbis 523 lapsevanemat. „Imeliste aastate“ jätkuprogramm aitab 4–12-aastaste laste vanemaid.
Tsitaadid vanemate arvamustest TAI koostatud koolituste põhitulemustest:
- „Kursused annavad rohkem enesekindlust. Et sina seisad jalgel ja lapsel on ka nii parem. Varem oli situatsioone, kus ei teadnud, mida teha. Nüüd ma üldiselt tean, mida teha. Nii-öelda vundament on jalge all.“
- „Tänu kursustele hakkasin rohkem leidma lapsega ühist keelt. Õppisime paremini kokku leppima ja ta muutus tähelepanelikumaks. Kui ta varem oli väga motoorne, siis nüüd ta kuulab, mida ma talle ütlen, reageerib, kui ma teda kutsun, täidab minu palveid. Ja ma ei räägi temaga enam käskivas toonis.“
Kõige halvem, mis võib koolidega juhtuda, on omapäid jäetud koolielu, kus otsustab koolijuht oma mõttekaaslastega. Lastevanemate liidu tegevus on aastaid olnud ekslemas ja koolides on ette tulnud hoolekogude poolt sekkumisi ja kooli õpetajatesse ebaõiglast käsitlust suvalise juhtimise ja asjatundmatuse tõttu. Valesüüdistusi ja valekaebusi, kus õpetaja oli ikka suur süüdlane ja koolijuht hoidis oma mainet. Oli ka juhus, kus tuli üle elada silmitsi seismine õppenõukogu ees ja kaitsta tuli seal end ise, see ei olnud lihtne. Olin valmis minema kohtuni. Kuid siis tõmbus juhtkond tagasi aga ega see mind täielikult rahuldanud, pinge jäi üles. Praegu on kasvamas pinge õpetajate ja uue ideoloogia toomise tõttu koolidesse sookasvatuse osas. Väide, et õpetajate palgal ei ole tähendust on õpetajate suhtes ebalojaalne ning ei anna suurt lootust koolielu tasakaalustamisel mees- ja naisõpetajate osas ega ka alust õpetajaks saamise põhjust ning valikut seda tõsiselt võtta. Teie tegevuse orientatsioon suuremale hoolele hoolekogude harimisel on äärmiselt vajalik ja eesmärgipärane.