Lutsi maarahva pärand ei hallita

Latgales elanud eesti päritolu lutsi maarahva pärimuse talletamine kogub Lätis hoogu ja on pälvinud palju kohaliku meedia tähelepanu.

2019. aasta on teatavasti rahvusvaheline põliskeelte aasta. Eestis on UNESCO eestvedamisel tähistatava üleilmse teema-aasta fookuses Eesti murdekeeled ja kohalikud keeled. Olgu see keel, murre või murrak, elus saab see püsida vaid siis, kui kohalik kogukond seda väärtustab, kasutab ning hoiab elus, püüdes seda õpetada järeltulevale põlvkonnale.

Põliskeelte aastaga seoses passib meelde tuletada Latgales püsinud eesti keelesaart, mille moodustas lutsi maarahvas. Keeleteadlane Lembit Vaba kirjutab, et lutsi lõunaeestilise keelesaarena püsis balti asustuse keskel aastasadu, hääbudes 1970.−1980. aastate paiku. Seega on meil tegemist põliste eestlastega Läti pinnal. Lutside keele suurem puhtus seletub pigem Latgale etnilise mosaiiksuse ja mitmekultuurilisusega ning tõsiasjaga, et Ida-Lätis polnud pikka aega ühtki dominantset (prevaleerivat) keelt, mis oleks soodustanud ja kiirendanud enamuskeelde sulandumist. Vene keel kujunes Latgales elavate etniliste rühmade vaheliseks suhtluskeeleks alles 19. sajandil. Oskar Kallas on 1894. a lutside etnilist ja keelelist olukorda iseloomustanud tabavalt: „Rahvuste pudru seas elab meie Eesti rahva unustatud suguharu““ (emakeele seltsi aastaraamat, 2010).

Õpetajate Lehes oli läinud aasta veebruaris juttu Ameerikas elavast läti päritolu filoloogist Uldis Balodisest, kes uurib kaduvaid ja kadunud keeli ja on saanud kaante vahele Lätis elanud lutsi eesti hõimu sõnaraamatu. Siinkohal väärib märkimist Uldis Balodise öeldu: „Mu vanaisa Juris (läti kunstnik Juris Soikans, 1920–1995) arvas, et tema perekonnanimi on soomeugri päritolu, ise oletan, et see tulenes ta perekonnanime ja ühe järve soomekeelse nime sarnasusest. Latgalest pärit keeleteadlase, prof Leonards Latkovskise lutsi perekonnanimede uurimuses kuulub Soikans samuti soomeugri juurtega perekonnanimede sekka. Tegelen lutside praeguse olukorra dokumenteerimisega, ühtaegu koostan lutsi aabitsat, et lutside järeltulijad saaksid kasvõi pisutki isade-emade keelest aimu ning lätikeelsed huvilised teadvustaksid endale üsnagi tundmatu kogukonna olemasolu.“

Nii jõuamegi jutuga Ludza kunstikoolini, mis kannab Juris Soikansi nime.

Ilža ja Ilžena

Ludza kunstikool alustas tegevust 1991. aastal. See asub hoones, mille rajas enam kui 140 aastat tagasi kohalik mõisnik Plens. Praegu õpib koolis 269 kunstihuvilist (sealhulgas poolsada 4–7-aastast), õpilaste arv on viimasel ajal kasvanud. Lätis on mitmes huviharidust pakkuvas koolis kunsti- ja muusikaõpetus ühe katuse ja juhtimise all, Ludzas on muusikakool ja kunstikool eraldi.

Kooli direktori Sandra Vorkale arvates on tegemist erineva mõtlemisega: kunstnikud on vabameelsemad, meeletumad, anarhistlikumad, muusikutel peab kõik minutipealt käima ja iga asi omal kohal olema.

Üks Ludza kunstikooli 2019. aasta ettevõtmine pakub huvi just rahvusvahelise põliskeelte aasta kontekstis. Nimelt tahetakse liivaanimatsiooni abil visualiseerida ühte laulu Latgale pärimusmuusikagrupi Ilža CD-lt „Lutsi rahvalaulud“. Lutsi maarahva pärandit on viimaste aastate jooksul Lätis varemgi avaldatud: 2014. aastal ilmusid läti keeles „Lutsi maarahva muinasjutud“.

Pärimusmuusikaansambli Ilža töö lutsi rahvalauludega CD üllitamisega algas 2017. aastal, 2018. aasta augustis tutvustati lutsi rahvalaulude töötlusi Ludza linna keskraamatukogus konverentsil „Lutsi maarahva keel, kultuur ja esivanemate maa“ (lutsi: Ludzi kīļ, kultūŗ ni ezämā), kus osalesid Tartu ülikooli ja Helsingi ülikooli teadurid. Kui Ilža ühe käilakuju Vita Ruduša käest päriti lutsi rahvalaulude talletamise motivatsiooni kohta, vastas ta, et see on nende kohus.

Ilža koosseisus laulavad lutside järeltulijad. Vita Ruduša sõnul on inimesed suhtunud ansambli ponnistustesse lutsi laulude taasavastamisel erinevalt. Ühed on vaimustuses ning kiidavad, teised vangutavad Sisyphose töö üle skeptiliselt pead: keegi ei tea ju seda lutsi maarahva keelt ning seda pole võimalik elustada! Aga Ilža liikmed on visad, esivanemate pärimust tuleb au see hoida. Nõnda võib öelda, et Ilža liikmed talletavad isegi koha- ja perepärimust, mis annab nende tegemistele isikliku varjundi.

Ilža tegemised on jõudnud meediasse. Ehk saab ansamblist nakatav eeskuju, kelle olemasolu pärimusmuusika puhul nii tähtsaks peetakse. Ilža repertuaari kuuluvat lutsi rahvalaulu „Čiri viri, čirgukene“ esitab järelkasvav põlv Cibla keskkoolist – Cibla keskkooli õpilaste folgikooslus Ilžena. Väärib märkimist, et selle juhataja Dzintra Toporkova on samuti lutsi juurtega.

Lutside aeg Ludzas

Ludza kunstikooli lutsiteemalist liivaanimatsiooni tahetakse ühes Ludza kunstikooli õpilastega teha terve eeloleva suve, alustatakse juunis. Aeg voolab nagu liiv läbi sõrmede, Sandra Vorkale sõnul lähtutaksegi ajast aja jaoks: ajaga haihtub kõik unustusse, aga liivaanimatsiooniga tahetakse aega peatada ja talletada, ning seekord on ajendiks lutsi maarahva pärand.

Folklooripärandi visualiseerimist puudutav kogemus on Ludza kunstikoolil juba varasemast.

Lutsi pärimuse visualiseerimisega kaasnevad „hüved“ on pigem mittemateriaalsed: loometöö ja kohtumised inimestega. Lutsid on tõstetud loometöökoja nimetusse: „Lutside aeg Ludzas“. Viie päeva jooksul juunis ja viie päeva jooksul augustis üritatakse lutside meelt ja keelt kõigiti kogeda.

2019. a juunis ja augustis toimuva Ludza kunstikooli loometöökoja korraldajad soovivad saada maha ka lutsi päritolu akvarellisti Jānis Unda (1928–2000) tööde näitusega. Jääb vaid loota, et kõik laabub (praegu asuvad Jānis Unda tööd Rēzekne muuseumis, üks osa ka erakogudes). Jānis Unda tütar Ieva Unda, samuti kunstnik, kes elab nüüd USA-s, kirjutas oma isa tööde näituse puhul üllitatud kataloogi eessõnas: „Jānis Unda sündis Latgales Ludza maakonna Pilda vallas 1928. aastal. Isa esivanemad olid Latgale eestlased. Sünnipaigast lahkuti juba varases lapsepõlves, ent mahajäetud isakodu motiiv kumab Jānis Unda loomingus mitut puhku läbi.“