Meie igapäevane väärtuskasvatus 4: Võsukese lasteaias otsustavad lapsed ise

24. mai 2019 Tiia Kõnnussaar Tartu ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja - 2 kommentaari
„Meie igapäevane väärtuskasvatus“ on rubriik, milles jagame väärtuskasvatuse häid kogemusi.

Nii peaks toimuma tööprotsess lasteaias.
Tiia Kõnnussaar.

Rae vallas Jüril asuv Võsukese lasteaed rakendab õuesõppepäeva, mille tegevuse kavandavad lapsed ise. Õuesõppepäev toimub kord nädalas.

Võsukese lasteaed pälvis 2018. a tunnustuse kui hea lasteaia edendaja ja väärtuskasvatuse lasteaed. Järgnevalt katkend Võsukese konkursitööst.

„Üks kord nädalas toimuv õuepäev on laste juhitud päev, kui otsuseid teeb Laste koosolek. Päeva juhatavad sisse lapsed ise, koosolekut juhib igal nädalal erinev rühm. Mida väiksemad on lapsed, seda suurem roll on õpetajatel. Laste kasvades võtavad üha suurema vastutuse lapsed. Koosolekul saavad lapsed õiguse teha ettepanekuid, mida nad soovivad lasteaias kogeda ning millised on nende ettepanekud üldise heaolu osas. Pärast koosolekut jagunevad lapsed tegevus- ja mängukeskuste vahel, mille on igal nädalal ette valmistanud eri rühmade õpetajad. /…/ Ka toiduvalmistamine toimub õues – kokad tegutsevad õuealal avatud lõkkekohaga köögis, lapsed saavad toiduvalmistamise protsessist osa ning on soovi korral kokkadele abiks.“

Võsukese lasteaed pakub õuepäeval lastele võimalust õppida ja mängida vabas õhus ning harjuda looduses olema. Lisaks arendatakse sel päeval lastele avatust, julgust, iseseisvust, hoolivust, loodusearmastust ja demokraatlikku ise otsustamist. Õuepäev sisaldab endas nii iseseisvaid kui ka ühistegevusi: hommikust koosolekut juhatavad kordamööda eri rühmade lapsed, päeva jooksul saavad mudilased õues iseseisvalt toimetada ja mängida, ühiselt süüakse lõunat.

Lasteaia direktor Margery Lilienthal käis alustuseks Taani kolleegide juures uurimas, kuidas on sealse metsalasteaia päevad üles ehitatud. Seejärel käisid tutvumisreisidel lasteaia õpetajad. Saadud kogemuste viljana küpses meeskonna ühine plaan teha kord nädalas kõiki lasteaiarühmi haarav õuepäev, mil lapsed on õues hommikust õhtuni ning otsustavad ise, kuidas nad oma päeva sisustavad. Nii õpitaksegi demokraatiat, esinemisjulgust ja üksteise kuulamist.

Võsukese õpetajatele läks Taani metsalasteaias nähtu väga korda. „Kui oled Taanis kogu päeva nendega koos ja näed laste õnnelikke nägusid, vaatad, kuidas neil on mudaämbrid käes ja terve päev kulgetakse rahulikult, siis mõtled: ma tahan ka. Minu siiras uskumus on, et looduse keskel, vahetus kontaktis ümbritsevaga õpivad lapsed kõige rohkem,“ ütleb Margery Lilienthal, lisades, et Põhjamaadelt on looduses olemise kohta palju õppida. Võsukese lasteaial on lisaks Taanile väga hea partner Islandil.

Väikeste võsukeste õuepäev algab kohe hommikul, kui vanemad toovad lapsed lasteaeda, ja nii peaaegu aasta ringi, ainult talvel suure külmaga tehakse vahe sisse. Eelmisel aastal toimusid õuepäevad märtsist jaanuarini. Kui ilm vähegi lubab, keedetakse ka hommikupuder õues ja süüakse sealsamas. Seejärel toimub koosolek, mida juhivad lasteaialapsed ise. Koostöös õpetajaga teevad lapsed ettepanekuid päeva sisustamiseks; mõnikord lauldakse koos, mõnikord tehakse hommikujoogat või võimeldakse.

Lapsed õpivad valima ja otsustama

Võsukestel on õuepäeva korraldamiseks suurepärased tingimused: maja ees kasvab vana tammik ja paarisaja meetri kaugusel on Jüri terviserajad; lasteaial on suur aiaga ümbritsetud õu, mille piires lapsed saavad ringi joosta ja mitmesuguseid tegevusi proovida. „Meil on olnud Tarzani rada, muusika kuulamise ja rütmikeskus, keksumängukeskus, vigursõidurada. Näiteks muusikakeskuses on kott-toolid ja kõrvaklapid muusika kuulamiseks, trummipulkadega saab rütmi kaasa lüüa,“ kirjeldab lasteaia juht.

Laps saab ise valida, kas ta soovib tegevuskeskuse tööst osa võtta. Kui ta osaleb, saab ta tunnustuse – templi käele või käepaela. Lapsed liiguvad õuealal iseseisvalt, õpetajad ja nende abilised hoiavad neil silma peal ja peavad teadma, kus laps parasjagu on. Kuna kokad teevad lõunasöögi alati õues, saavad lapsed appi minna, lõigata supi sisse porgandit või pajaroa sisse sibulat.

Kuidas haakuvad õuepäevad lasteaia väärtustega?

„Meie lasteaia väärtused on koostöö, hoolimine ja rõõm,“ ütleb Margery Lilienthal. „Õuepäev on üks suur koostöö ja hoolimise kasvatamine: kõigi tegevuste puhul on oluline üksteise toetamine ja hoolimine. Rõõmu tunneb iga laps: on rõõm ise otsustada, ise valikuid teha. Ma olen nelja lapse ema ja kolmekordne vanaema. Minu pesamuna, kes on praegu kaksteist, oli umbes viieaastane, kui ta lõi jalaga vastu maad ja küsis: „Ema, millal sa saad aru, et kui ma ise otsustan, siis ma ka vastutan?“ See on see, mis mind väga kõnetab. Me usaldame lapsi valikuid tegema, õue peal liikuma, lõkke äärde, teravad noad kätte, toitu valima.“

Laste koosoleku ühe osa moodustabki reedese menüü valimine. „Lapsed ise teevad ettepanekud reede hommikusöögiks, lõunaks ja ooteks,“ kirjeldab Võsukese juhataja. „Toitude fotod pannakse seinale ja lapsed saavad hääletada: reedel pakutakse rooga, mille pildi juures asuvasse ämbrisse on kõige rohkem kive kogunenud. Lapsed ise otsivad hoovi pealt kive ja panevad need ämbrisse. Pärast loetakse kivid kokku. Valitud toidukordi koosolekul kohe välja ei hüüta, päeva juhtiv rühm paneb selle info postkasti.“

Julged ettevõtmised sünnivad ühistöös

Mida tasub kolleegidel silmas pidada, kui tekib tahtmine Võsukese lasteaia eeskujul hakata samuti õuepäevi korraldama?

Margery Lilienthal: „See peab olema meeskonna ühine otsus. Kui keegi vastu töötab, siis asi ei toimi. Kaasatud peavad olema kõik ja lapsevanematelgi peab olema selge kujutlus, mida õuepäevad endast kujutavad. Meie esimene koosolek lapsevanematega oligi jaanuaris õues pori sees, sest maja ei olnud veel nii valmis, et neid sisse kutsuda. Sellest hetkest alates on vanemad meie „hullusest“ aru saanud. Meil on kodukorras kirjas, et lastel peavad olema kaasas tööriided, mis võivad töötades mustaks saada või katki minna. Lapsel peab olema võimalik kogeda avastamisrõõmu.

Täna, neli ja pool aastat hiljem, ei ole enam probleemi: siia tulevad need lapsed, kelle vanemad väga tahavad, et nende lapsed oleksid õues. Vanemad teavad, et me käime õues ka paduvihmaga, ja kõigil lastel on olemas vihma- ja tööriided.“

Kuidas on lapsed nende aastatega muutunud?

Margery Lilienthal: „Lapsed on praegu mitu korda ausamad ja julgemad, ja see peabki nii olema. Kui Nõukogude ühiskonna eesmärk oli kasvatada inimesi, kes ei julge arvamust avaldada, kes ei mõtle ega ütle, siis praegu vajame me julgeid ja loovaid inimesi.“

Vaata ka www.eetika.ee/et/vaartusarendus


RAAMAT

  • Kuidas oma lastele väärtusi õpetada
  • Linda ja Richard Eyre
  • Tõlkinud Tiia Krass
  • Tartu Ülikooli Eetikakeskus 2014
  • Väljaandja Eesti Keele Sihtasutus

Raamatu autorid Richard ja Linda Eyre rõhutavad, et väärtused, mida lapsevanemad oma lastes kasvatada tahavad, tuleb perekonnal endal sõnastada ja kokku leppida. Nad on lapsevanemaid laste kasvatamisel toetava liikumise juhid USAs. Richard ja Linda juhivad koos laste tõhusamale kasvatamisele pühendatud raadio- ja telesaateid. Neil on üheksa last. Raamatu väljaandmist on toetanud HTM riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“ jätkuprogrammi raames.


2 kommentaari teemale “Meie igapäevane väärtuskasvatus 4: Võsukese lasteaias otsustavad lapsed ise”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Artikli pealkiri on täielikult eksitav!
    Autor võib tunda täiskasvanute väärtuskasvatust, kuid selles meie tragöödia ongi, et kanname selle üle ka laste maailma (eriti 11-12-nest eluaastast noorematele), kus probleemid hoopis teised. Ja muidugi on taunitav välismaiste (oo, Ameerika!) pseudoteaduslike (kommertslike) raamatute levitamine meie väikerahvale…

  2. P ütleb:

    P.S.

    Artikli eklektika on selles, et teadus ja pseudoteadus on läinud segamini. Et lastega töötavad inimesed tunnevad üha vähem PEDAGOOGIKAT (arengupsühholoogiast rääkimata), siis enamus neist ei tea isegi, kuis väikelapse vaimne arendamine toimub (ehkki TEADUSES põhjalikult uuritud!)…

    Esmatähtis on, et 4-6-aastane laps saaks VAHETULT ja AKTIIVSELT kokku puutuda ümbritseva loodusega. Suurepärane koht oleks mõni metsaäär (park tammedega on “igavavõitu”), kus “koosoleku otsuseta” saaksid lapsed nö avastada maailma (taimed, putukad, puud jne). Neid uurida, välja tõmmata, katsuda jne). Täiskasvanu roll võiks siin olla vaid puhtsemantiline (keele kaudu selgitav).

    Viie-aastane laps ei tunne kindlasti mõisteid OTSUSTAMA ja VASTUTAMA, ta võib vaid korrata vanematelt kuuldut (selle eest hoiatas Rousseau juba 18.sajandil). Ei maksaks enne õiget aega kõrgelennulisi sõnu pruukida.

    Aga lasteaia üldsuund – lapsed võimalikult looduses panna tegutsema – on õige (kui emmed hädaldama ei pane!). 6-aastased (poisid) võiksid võsa ääres midagi noagagi vest (Hm!). Toas võib neid panna aga nähtut joonistama või sest rääkima…