Meie poistel lasub hegemoonilise maskuliinsuse paine

31. mai 2019 Raivo Juurak toimetaja - Meie poistel lasub hegemoonilise maskuliinsuse paine kommenteerimine on välja lülitatud
Psühholoog Voldemar Kolga ja sotsiaaltöötaja Nikolai Jerjomin ENUT-i kevadkonverentsil Tallinnas.
Fotod: Raivo Juurak

Kohustus olla „õige mees“ paneb mõnedki poisid suure psüühilise pinge alla. Tagajärjeks võib olla agressiivsus kas teiste või enda suhtes.

Eesti naisuurimus- ja teabekeskus (ENUT) keskendus tänavusel kevadkonverentsil 24. mail Tallinnas meeste tervisekäitumise teemale. Sissejuhatava ettekande „Sooaspekt terviseuuringutes“ tegi Ülle Marike Papp ENUT-ist.

Ta ütles, et mehelik saab olla väga erineval viisil ja arenenud maades ei räägitagi mehelikkusest, vaid mehelikkustest. Paraku arvavad Eestis veel paljud, et mehelik saab olla ainult ühe viisil: varjates oma tundeid, vältides haavatavust, jättes mulje, et oled tugev, toonitades oma heteroseksuaalsust homofoobse käitumisega jne.

Tervisekäitumise uuringutes nimetatakse nii ühekülgset lähenemist mehelikkusele hegemooniliseks maskuliinsuseks. Sellise maskuliinsuse alus on mehelikkuse ideaal, mida ükski mees kunagi ei saavuta. Maskuliinsuse hegemonismi nimetatakse ka meeste kastiks. Kui poiss ei vasta meeste kasti nõuetele, tabab teda sotsiaalne rünnak igalt poolt. Teda nimetatakse pehmoks, memmekaks, jobuks jne. Poisid peavad tegudega tõestama, et nad ei ole pehmod, ja nii nad hüppavadki tundmatus kohas pea ees vette ja teevad muud riskantset.

Michael Kimmeli raamat „Ameerika maskuliinsus ühe ajastu lõpul. Vihane valge mees“.

Mida tähendab olla Eestis mees?

Ülle Marike Papp ütles, et üldise arvamuse järgi mees ise otsustab, kuidas mehelik olla. Eestis see veel päris nii ei ole, sest siin peab arvestama ka neid mehhanisme, mida ühiskond meestele peale surub. Eesti ühiskond justkui ootaks, et mees käituks teistmoodi kui naine.

Mida hegemooniline maskuliinsus meile andnud on? Aga seda, et mehed ja ka poisid suitsetavad naistest rohkem, tarbivad enam alkoholi ja narkootikume, toituvad ebatervislikult. Meie mehed ei lähe arsti juurde, vaimse tervise probleemi ei tunnista nad mingi hinna eest. Tagajärg on, et meeste eluiga on ligi kümme aastat naiste omast lühem, nende suremus põhjustel, mida saab ära hoida, ligi neli korda suurem. Mehed surevad naistest rohkem ka õnnetusjuhtumite ja enesetappude läbi.

Ülle Marike Papp küsis, kas peame leppima statistiliste materjalidega, kus kirjutatakse, et meeste lühem eluiga on igati ootuspärane. Kas me peame nõustuma selgitustega, mille järgi on noorte meeste hulljulge käitumine ajendatud „konkurentsist potentsiaalsete sigimispartnerite pärast“ ja et sellise riskikäitumise olevat loodus paika pannud. Papp ütles, et selliseid seisukohti lugedes tekib tal tunne, justkui selgitaksid meile meeste käitumist loomaökoloogid. Tema küsimus oli: miks siis Islandi, Itaalia, Norra ja teiste maade mehed nii riskantselt ei käitu kui meie omad?

Mida teha poistega?

Papp toonitas, et juba noortel poistel on ettekujutus õigest maskuliinsusest. Peab olema teistest tugevam, peab kannatama valu ja ei tohi otsida abi, lisaks võib olla agressiivne ehk loomaökoloogi sõnadega: poistel ja meestel on kõrge testosterooni tase ja neil on õigus seda välja näidata. Ühiskond ootab, et poisid ei karda riskida. Miks poisid alkoholi tarbivad? Sest see on riskikäitumine ja seega mehelik. Lisaks loeme reklaamistki, et mees, kes õlut ei joo, on pehmo, memmekas ja selgrootu.

Ootused poistele ja tüdrukutele on kaks täiesti erinevat maailma, selgitas Papp. Õpetaja annab poistele andeks, öeldes et poisid on poisid, küll nad arenevad, las möllavad. Tüdrukud peavad aga sõna kuulama, olema korralikud, õppima viitele. Maailma terviseorganisatsioon VHO märgib, et poistel on meestele omane riskantne tervisekäitumine välja kujunenud juba 10–11-aastaselt. Seega tuleb poistega aktiivselt tegelda juba varases lapsepõlves, et nad „ei võtaks seda ogarat hegemoonilist maskuliinsust omaks ega jõuaks välja depressiooni ja suitsiidini“. Uurijad on täheldanud, et kui poisilt nõutakse rangelt hegemoonilist mehelikkust ja kui ta seda oma 12. eluaastaks ei saavuta, võib ta valida vägivalla – kas teiste või enda suhtes.

Ülle Marike Papp osutas, et mõistlik mehelikkus ei saa tulla ainult poiste kodusest kasvatusest, vaid tuleb murda ka ühiskonnas levinud stereotüüpe – vaja on mehed oma kastist välja tuua.

Mehed hoiavad oma sõpru

ENUT-i järgenvates ettekannetes toodi näiteid selle kohta, kuidas Eestis juba tuuaksegi mehi oma kastist välja. Taivo Puuorg tutvustas sihtasutust Pikema Sõpruse Päev, mis maandab meeste terviseriske. Puuorg ütles, et mehele on tema sõprade arvamus isegi tähtsam kui ta enda oma ja seepärast panevadki nad oma ühingus suurt rõhku sõprussidemete hoidmisele ja selle kaudu üksteise mõjutamisele. Nende loosung on „Hoidke oma sõpru!“. Pikema Sõpruse Päev on sõpruskond, kus kõik käivad regulaarselt tervisekontrollis ja sõeluuringutel ning teavad, mis suunas nende tervisenäitajad muutuvad. Nad teevad ka mitu korda nädalas trenni. Nende eesmärk on, et 2019. aastaks kontrolliks regulaarselt oma tervist Eestis vähemalt kümme tuhat meest. Nad tõrjuvad hegemoonilise maskuliinsuse stereotüüpi näiteks sellega, et on võtnud muuhulgas balletitunde.

Jeremy Adam Smithi „Issi muutumine“.

Isad lähevad üksikemadele appi

Taavi Tamkivi kodanikuühendusest Lasterikkad Isad rääkis, kuidas nad püüavad paljulapselisi peresid aidata. Täna näiteks saab perepileti kuni kahe lapsega perekond, aga miks ei mahu perepileti alla rohkem lapsi? Tamkivi arvas, et lasterikkad pered peaksid saama pangalalaenu soodustingimustel, sest iga laps toob kaasa lisakulutusi. Kõige värskem projekt on Lasterikastel Isadel elatisvõlglaste pitsitamine. Nad panid raha kokku ja palkasid advokaadid, kes aitavad üksikemadel oma laste isadelt elatisraha kätte saada. Ligikaudsete arvutuste järgi on oma laste toetamisest kõrvale hoidvad isad üksikemadele kokku võlgu üle 30 miljoni euro. Oma lapsele toetuse mittemaksmine tuleb muuta kriminaalkuriteoks, arvas Tamkivi. Ta ütles naljaga pooleks, et meie madalas iibes on teiste kõrval süüdi ka Oskar Luts, sest tema ülipopulaarses „Kevades“ on ainult Kiire perekonnas mitu last ja needki kõik imelikud.

Isaks õppimine Venemaal

Sotsiaaltöötaja Nikolai Jerjomin rääkis, kuidas ta asutas 2007. aastal Peterburis töögrupi Papade Kool. Seal saavad hüva nõu noored isad. Eeskujuks on niisamasugused töörühmad Rootsis. Noori isasid on Papade Kooli rühmas kahekümne ringis. Nad valmistuvad seal lahendama probleeme, mis lapse sünniga kaasnevad. Muuhulgas õpitakse lapsel mähkmeid vahetama. Mõned emad on siiski leidnud, et meestele lastega tegelemist õpetades Jerjomin solvab neid, sest arvab, et naised ei saa lapse kasvatamisega üksinda hakkama. Üldiselt on aga mehed tulnud Papade Kooli ikka just oma naiste nõudmisel. Jerjomini juhtimisel uuritakse ka, mida isad mõtlevad, ja korraldatakse populaarseid fotonäitusi „Isa ja laps“.

Kellele on vaja vana meest?

Sotsiaalteadlane Iris Pettai tutvustas pensionil olevate meeste kohta tehtud uuringut. Selgus, et iga teine neist elab vaesuseriskis ja sotsiaalses isolatsioonis. Ainult kümnendik meestest peab oma pensionipõlve toredaks eluperioodiks.

Konverentsil tutvustati ka maskuliinsust käsitavaid raamatuid, uurimistöid ja ajakirja Ariadne Lõng.