Müütiline koolirõõm

17. mai 2019 Pirjo Land, Pille Tomingas, Gerli Sildam, Anna-Liisa Skeber, Varvara Klemmer Tallinna ülikooli klassiõpetaja eriala kolmanda kursuse üliõpilased - Müütiline koolirõõm kommenteerimine on välja lülitatud
KOOLIRÕÕM
Puud annavad käest kätte tuult
ja inimpõlved teatepulka.
Kes väike tarkust kogub truult,
see sobib varsti suurte hulka.
On ühed väljalennupakul
ja teised alles lävehakul,
ei iial tühjaks jää see õu,
ei iial vanaks jää see õu … 
Lehte Hainsalu

Sellised luuleread ilmusid 1985. aasta 31. augusti Sädeme numbris. Tol ajal õppis suurem osa allakirjutanutest põhikooli II või III astmes ega mõelnud ilmselt uneski koolirõõmust. Selline mõtlemine ei oleks olnud ratsionaalne, sest teadmine rõõmsast või rõõmuta koolist ei oleks muutnud argielu. Tollel ajal oli koolinädal kuus päeva pikk. Alates kuuendast klassist oli eksam igal aastal. Kõik õpetajad koolis ei olnudki õpetajad selle sõna otseses tähenduses, vaid sunniviisiliselt kooli õpetama suunatud. Õigusi ei olnud, aga karistati nii õpilast kui ka tema vanemaid. Ebamugav koolivorm oli karmilt sunduslik, sõltumata sellest, kas sellega oli soe või külm. Aga kas me olime nende ebamugavuste pärast õnnetud?

Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Margit Sutrop on väitnud, et kui suudaksime koolis kasvatada õnnelikke lapsi, kes on terved ja töökad, ei oleks meil vaja kulutada nii palju raha tervisele, õnnetustele, vanglatele ja näiteks narkokuritegude ennetamisele. Tekib tahtmatult küsimus, kas stagnaaja üsna trööstitus ühiskonnas elanud põlvkonna inimesed on haiged, laisad, kriminaalid ja narkomaanid? Kas koolipõlves üleelatu määrab lapse kogu järgneva elukäigu? Aga kuulda võib ka vastupidist seisukohta: patoloogiliselt igatsetud koolirõõm teeb noorest inimesest saamatu ühiskonnaliikme, kes ei saa eluga hakkama. Kas koolil on tõesti nii suur mõju?

Aga mis siis, kui õpilastele on lihtsalt sisendatud, et nad on koolis õnnetud? Võib-olla peame küsima hoopis seda, kui palju mõjutavad õpilase rõõmsat või rõõmutut suhtumist kooli meie ühiskonnas laialt levivad arusaamad ja tõekspidamised, et mitte öelda dogmad. Vaatame järgnevalt, kuidas peegeldab õnnetu koolipõlve teemat meie meedia, sealhulgas internet. Juba pealkirjad sisendavad meile, et lapsed on koolis õnnetud.

Kool kui rõõmuta sunnitöö …

Pärnu Postimehe 21.03.2013 artiklis „Koolirõõmuta kool on lapsele kui sunnitöö“ küsib Tallinna ülikooli lektor Ene-Silvia Sarv: „Milline inimene tahaks kaheksa tundi päevas teha sunnitööd sellest rõõmu tundmata? Sellega pole üldjuhul nõus ükski täiskasvanu, miks siis laps peaks seda tahtma?“ Tekib küsimus, miks on kool sunnitöö. Miks me nimetame õppimist sunnitööks või vahest kasutatakse ka terminit „kooliorjus“? Võib-olla oleks tark lastele selgeks teha, mis on kool, milleks ja kellele on seda vaja. Juba eelkooliealine oskab kirjeldada oma peamisi õigusi ja põhikooli teiseks astmeks oskavad lapsed ette lugeda mis tahes õigusi nii inimõiguste deklaratsioonist kui ka lastekaitseseadusest. Kui aga küsida neilt nende kohustusi, jäävad vastused üsna kasinaks. Lapsel on küll õigus haridusele, aga ta on ka koolikohuslane. Kool on kohustus, mida peab täitma. Kas kohustus peab alati olema sildistatud meeldivaks või ebameeldivaks? Teeme iga päev kümneid asju, mida võib nimetada ebameeldivaks kohustuseks. Kas seetõttu, et peame kolm või neli korda päevas aastast aastasse nõusid pesema, oleme stressis ja potentsiaalsed depressiooni haigestujad?

Kuhu kaob koolirõõm …

Maalehe artiklis „Kuhu kaob koolirõõm? Kuhu poisid?“ (01.09.16) väidab Piret Tali koolirõõmutu olukorra tekkepõhjuseks soolist eristamist. „Viieline poiss … kes seda näinud on? Ta peab millegagi veel silma paistma, et nohikustaatusest pääseda ja aktsepteeritav kaaslane olla. Seda muide ka õpetajate jaoks.“ Piret Tali püüab selgitada poiste lahkumist koolist ühiskonnas levivate eelarvamustega. Ta väidab, et kuna poistelt ei eeldatagi õigupoolest midagi peale halva käitumise, ei viitsi nad pingutada, kool ei paku neile rahuldust ning tekitab stressi. Sellise loogika järgi peaks hoopis tüdrukud painavas olukorras olema, sest neilt oodatakse ülihäid tulemusi ja väga head käitumist. Ta kirjutab, et praeguse haridussüsteemi töötajad hakkavad juba eelkooliasutustes tegema vahet tüdrukute ja poiste potentsiaalis. Kuidagi ei tahaks nõustuda mõttega, et pedagoogide poolt sugudel vahetegemine põhjustaks koolistressi. Eelkõige alustavad vanemad ise soolist eristamist, ostes juba enne lapse sündi valmis sinise või roosa teki, vanavanemad seletavad aga nädalasele beebile, kui tugev mees või hell ema võsukesest kasvab.

Tulemustele keskendumine teeb õnnetuks

„PISA tulemused annavad küll ülevaate õpetusmeetodite tulemuslikkusest, kuid koolide taseme või headuse hindamiseks pole see infoallikas piisav. Hariduse hindamine peaks olema suunatud senisest rohkem kvalitatiivsetele näitajatele,“ kirjutab õpilasesinduste liidu esimees Andreanne Kallas 2016. a 16. detsembri Õpetajate Lehes. Õpilasesinduse hinnangul tõlgendatakse tulemusi liiga kitsalt ja ühekülgselt, mis muudab õppimise veelgi rohkem tulemustele orienteerituks. Hoopis vähem pööratakse tähelepanu sellele, kuidas õpilane end koolikeskkonnas tunneb.

Interneti otsingusse sõna „koolirõõm“ toksides saime umbes 18 000 vastust. Arvestades kõiki neid artikleid, õpitubasid, konverentse ja muud sellist, oleks pentsik rääkida vähesest tähelepanust koolirõõmu probleemile. Pigem tundub meile, et sellest räägitakse liiga palju, hoomamata, millega on tegu.

Haridusministeeriumi üldhariduse peaeksperdi Siiri Lepasaare sõnul on koolirõõmu mõjutavad faktorid väärtushinnangud ühiskonnas, oskused keeruliste suhetega toime tulla, õppekava maht, õppe- ja hindamismetoodika. Seda nimekirja vaadates tekib küsimus, kas tänapäeva noorte elus üldse midagi õigesti on ja kuhu on kadunud oskused. Väärtushinnangud ühiskonnas on paigast ära, suhetega toime ei tulda, õpilaste õppemaht on liiga suur, hindamist ei ole üldse vaja, õppemetoodika pole jätkuvalt sobiv. Kuidas see kõik ikka nii äkki ja sellises mahus valesti on?

Meie kool ei ole nii trööstitu

Leiame, et meie koolisüsteem ei ole üldse nii õnnetu ja rõõmutu, kui avalikkuses väidetakse. Ei ole häda meie hindamissüsteemis, õpetajad saavad piisavalt koolitusi enesearendamiseks õppemetoodikas. Õppekava on küll mahukas, aga õpilaste enamikule meeldib õppida. Ja mida arvaks ülikooli vastuvõtukomisjon, kui sinna saabuks kolmandiku võrra vähema haridusega õpilane? Kas see oleks aktsepteeritav? Oskus sõbralikult suhelda, ja seda ka keerulises olukorras, on riiklikus õppekavas inimeseõpetuse ainekavas läbiv teema, samuti kuulub see üldpädevuste sekka, seega harjutatakse õpilastega koolis ka rõõmsat suhtlemist. Loomulikult tuleb koolis ette ka nukraid hetki, kuid üldine taust on positiivne.

Me usume ka valesid asju

Ja jõuamegi hinnanguteni ühiskonnas. Kes neid kujundab, kuidas need tekivad? Me kõik oleme kuulnud vanarahva väidet, et karu magab talveund koopas. Nii on räägitud põlvest põlve ja me usume seda. Tegelikult karu ei maga, vaid teeb uinakut, ning ei maga ta koopas, vaid hoopis pesas. Me usume seda, mida uskuda tahame. Kas see ka õige on, see on iseasi. Ja kui veel lisandub uurimusi, millest on võimalik välja noppida tsitaate, mis justkui toetaks eelnevaid arusaamu, siis ongi probleem tõestatud. Me elame meediaajastul ja meil on sõnavabadus. Info liigub tohutus mahus eri kanaleid pidi ja väga kiiresti. Pidevalt ja jõuliselt ühte sõnumit ühiskonda paisates tekivad ühiskondlikud, kohati kallutatud hinnangud. On äärmiselt mugav pugeda kohustuse, sealhulgas koolikohustuse täitmata jätmisel distressi sildi taha.

Lõppsõnaks tahaks tuua veel ühe näite lapsevanema ja ajakirjaniku Piret Tali arvamusest: „Kindlasti on haridus oma olemuselt konservatiivne ning õppimises ja õpetamises kui sellises muutub aastakümnetega vähe, rutiin, kord ja süsteem on olulised. Ent „endise“ haridussüsteemi rudimendina on jäänud hulk pedagooge, kes uuenenud väärtustest ise vähe õppust võtavad. Lapse koolirõõm ja isiksus ei olnud endises süsteemis teema. Tõele au andes polnud seda ka õpetaja oma.“

Millised siis on need uuenenud väärtused, millest kiviaegsed, evolutsiooniliselt redutseerunud õpetajad aru ei saa? Kui palju on meil rõõmutuid õpetajaid? Kas hoopis seda ei peaks küsima?

Puud annavad käest kätte tuult ja inimpõlved teatepulka – elame-näeme.

Viited