Muutunud õpikäsitus 17: Kujundav hindamine ja diagnostilised ülesanded

10. mai 2019 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Mida on uut kujundava hindamise vallas? Mis iseloomustab diagnostilist ülesannet? Kuidas hinnatakse kooli panust õpilase arengusse? Kas robot vahetab õpetaja välja? Kuidas muutub matemaatika õppimine?

Lisaks täpsetele progressioonimudelitele on kujundavale hindamisele abiks ka mahukas diagnostiliste ülesannete baas.

Kujundava hindamise puhul on õpetajal vaja kiiresti teada saada, mida õpilased juba teavad ja mida on neil vaja järgmisena õppida. Siin on õpetajale abiks diagnostilised ülesanded, mille lahendamine võtab umbes viis minutit. Ent diagnostilisi teste tehakse ka õpilaste sotsiaalsete oskuste, üldise arengutaseme, arenguhäirete jms tuvastamiseks. Kuidas diagnostilisi teste maailmas kasutatakse, selgitab SA Innove analüütik Einar Rull.

Einar Rull.

Mis vanuses võiks diagnostiline testimine alata?

Einar Rull: Inglased ja hollandlased testivad juba 4–5-aastasi lapsi, kusjuures need testid on elektroonilised. Seal on levinud arusaam, et kui lapsel on arenguhäired, siis peaks need hiljemalt 4-aastase lapse puhul tuvastama, sest siis saab neid veel kompenseerida. Hiljem võib olukord olla keerulisem, sest „arenguaken sulgub“.

Loomulikult kostab avalikkusest hääli 4–5-aastaste laste testimise vastu. Tihti ei teata näiteks, et lasteaias istub õpetaja intervjueerijana lapse kõrval ja täidab ise elektroonilist testi. Teiseks ei teadvustata endale, et lasteaias ei testita omandatud teadmisi, vaid uuritakse eelkõige lapse eakohast sotsiaal-emotsionaalset arengut, tema sõnavara, matemaatilist mõtlemist jms.

4–5-aastasi võib olla isegi hilja testida. Näiteks väikelapse kõne areneb tormiliselt juba 6.–24. elukuul, kusjuures poisid kipuvad tüdrukutest juba siis maha jääma, kui nende kõnele piisavalt tähelepanu ei osutata (Janellen Huttenlocher). Kui aga laps teab vähe sõnu, siis ei taha teised lapsed temaga eriti suhelda ja nii need sotsiaalse arengu probleemid tekivad.

Eesti laps teeb esimese testi alles kolmandas klassis

See on tasemetöö, mille teeb juhuvaliku alusel kohustuslikus korras umbes kümme protsenti kõigist kolmanda klassi õpilastest. Haridusametnikele kümnest protsendist piisab, sest sellega saab esindusliku ülevaate kätte ning ei tülitata liiga paljusid õpilasi ja õpetajaid. Tegelikult aga teevad paljud koolid neid tasemetöid vabatahtlikult ja kõigi oma õpilastega. Nad saavad sealt vajalikku tagasisidet ja tasemetööde tagasiside võib olla meie PISA kõrgete tulemuste üks põhjusi. Kõige tõhusam on muidugi kiire tagasiside, mida saab õpetamisel kohe arvesse võtta, ilma et peaks sügist ootama. Tagasiside kiiruse tähtsust rõhutab ka kujundava hindamise looja Dylan Wiliam.

Hollandis hinnatakse kõigi õpilaste edasijõudmist elektroonilise testimisega paljudes õppeainetes kaks korda aastas. Esimene test on juba esimeses klassis jõulude ajal. Nii on võimalik kiiresti üles leida ja järele aidata teistest maha jäänud õpilased.

Väga oluline on testida 4.–5. klassis, sest seal hakkab osa õpilasi teistest selgelt maha jääma. Tihti ju õpilased ise ei teagi, et neil on midagi vahele jäänud või et nad on mõnest asjast omamoodi aru saanud. Sellepärast on vaja ka selliseid teste, mis õpilaste valearusaamu välja selgitavad.

Aga testimine tundides?

Kujundava hindamise puhul testitakse äsja õpitud materjali pidevalt, et õpetaja näeks, kui paljud asja selgeks said ja kuidas edasi õpetada. Kiired, umbes viieminutised testid teevad õppimise õpilase jaoks ka huvitavamaks. Kiirtestide tulemused jätab õpetaja muidugi enda teada, õpilasele aga ütleb ta testi tulemuse põhjal, mida see järgmisena õppima peab.

Kuid kiirtestima peab süsteemselt. Iga õpetaja teab, et ühes tunnis viie peale omandatud teema on paljudel õpilaste juba järgmiseks tunniks või kuu aja pärast üsna kindlalt meelest läinud. See tähendab, et enamikku teemadest, mis kipuvad ununema, tuleb teatud aja pärast kiirtestiga üle korrata. Mõnda küsimust on vaja isegi viis-kuus korda eri vaatenurga alt üle vaadata, enne kui see õpilastele pikaks ajaks meelde jääb, väidab USA mälu uurija Robert Björk.

Samas on vaja ka kokkuvõtvaid teste

Õpilane on päriselt õppinud siis, kui mäletab õpitut vähemalt pool aastat (Björk, Kirschner, Christodoulou). Diagnostilised testid näitavad, mida teab õpilane õpitust vahetult õppimise järel. Kokkuvõtvad testid näitavad, mida teab õpilane pikaajaliselt ehk vähemalt pool aastat hiljem. Kokkuvõttev test signaliseerib õppijale, et on asju, mida tuleb mäletada kauem kui järgmine tund.

Need kahte moodi testid – diagnostiline ja kokkuvõttev –, kipuvad teineteist segama, kuid mõlemad on vajalikud. Daisy Christodoulou arvates oleks kokkuvõtlikke teste hea teha umbes iga poole aasta tagant. Tegelikult võiks iga teema lõppeda korraliku kontrolltööga. Ei piisa sellest, et õpilane sai asjast korraks aru, oluline peab meelde jääma pikemaks ajaks.

Kas diagnostilist testi peab tegema kindlasti arvutis?

Arvuti on tekitanud mõningaid probleeme küll. Näiteks poisse pärsib paberil vastamine, tüdrukutele ei sobi aga vastata arvutis. Thomas Dee Stanfordi ülikoolist väidab, et põhimõtteliselt on poisid ja tüdrukud võrdselt andekad, kuid vahe tuleb sisse sellest, et poisid tunnevad masinate vastu suuremat huvi ja nii sobib neile ka arvuti paremini. Inglased on soovitanud õpetada tüdrukutele arvutit natuke varem kui poistele. Nii on tüdrukud hiljem poistega arvuti kasutamises samal tasemel.

Kujundava hindamise puhul oleks muidugi ideaalne, kui õpetajal oleks iga uue teemaga alustamisel võimalik anda õpilastele diagnostilisi ülesandeid või teste, mida jõuab ära teha viie kuni kümne minutiga. Nii näeks õpetaja kohe ära, missuguseid ülesandeid peab see või teine õpilane järgnevalt lahendama hakkama.

Meil on internetis Innove tasemetööde testide harjutamisülesandeid, kuid diagnostilisteks ülesanneteks need ei sobi, sest nende lahendamine võtab liiga palju aega. Need sobivad pigem tasemetööks valmistumisel, et õpilased saaksid nende ülesandetüüpidega harjuda.

Kust leiab häid diagnostilisi ülesandeid?

Soovitaksin SLOP (Shed Load of Practice) ülesandeid. SLOP järgib väga täpselt kujundavat hindamist toetavat progressioonimudelit. Peatükid algavad seal lihtsate läbi lahendatud ülesannete tutvustamisega. Seejärel lahendab õpilane samasuguseid ülesandeid teiste arvudega. Järgnevalt peab ta lahendamise käigus valemit juba peast mäletama jne. See süsteem võib tunduda liiga aeglane, kuid võimaldab õpilasel väikeste sammudega edasi liikuda ja uute mõistetega tasapisi harjuda, mistõttu raskused ei muutu talle ületamatuks ja demoraliseerivaks.

Iga SLOP-i õppetüki järel on rohkesti kasvava raskusastmega diagnostilisi ülesandeid, mis moodustavad hästi läbi mõeldud progressiooni ehk õpijärgnevuse. Tutvuda võiks näiteks järgmiste füüsikaülesandeid tutvustavate linkidega.

Teiseks võiks tutvuda inglaste Diagnosic Questions’i matemaatikaülesannete pangaga, kus uuritakse praegu, kas hollandlaste põhikooli matemaatika kiirtestid inglise koolilastele sobivad. Keskkond on tasuline, kuid võimaldab üht-teist ka tasuta uurida, kui teha seal kasutajakonto. https://diagnosticquestions.com/

On ka väärarusaamade leidmise kiirtestid

Väärarusaamad on üks põhjus, miks mõnigi õpilane hakkab matemaatikat lihtsalt mehaaniliselt pähe õppima, sest ta ei suuda luua endale selles aines enam loogilist süsteemi. Näiteks neljanda klassi matemaatikas tekkinud väärarusaam võib püsida gümnaasiumi lõpuni ning õpilasele läbi aastate probleeme tekitada. Viimastel aastatel on hakatud seetõttu välja töötama diagnostilisi teste, mis aitavad väärarusaamu õigel ajal välja selgitada.

Näiteks võib tuua Craig Bartoni, kes on inglaste hulgas väga armastatud noorema põlve matemaatikaõpetaja. Ta on Dylan Wiliami õpilane ning esindab sedasama noorte vihaste inglaste põlvkonda, mida Didau, Christodoulou ja Fletcher-Woodki, kes söandavad kujundavat hindamist pea pealt jalgade peale tagasi pöörata.

Craig Bartoni ülesannete valikvastuste hulgas näeme peibutuseks pandud selliseid valesid vastuseid, mida õpilased tüüpiliselt pakuvad.

Pakutud vastused viitavad kahele tüüpilisele eksimusele

  • Vastus A – 125⁰. Ilmselt on tegemist tüüpilise lahutamisveaga. 180⁰-65⁰ = 115⁰. See on sarnane 125⁰-ga. Õpilane peab peastarvutamist harjutama.
  • Vastus B – 65⁰. Õpilane lähtub ilmselt teadmisest, et kui üks sirge lõikub teisega, siis on nurgad võrdsed. Paraku kehtib see ainult tippnurkade kohta.
  • Vastus D – 85⁰. See vastus ei viita ühelegi tüüpilisele veale, õpilase peas on kõik sassis ja ta vajab abi.

Craig Barton on kogunud kokku ligi 40 000 diagnostilist ülesannet (sh 28 000 matemaatikast). Need leiab lingilt diagnosticquestions.com.


ARVUTI TULEB APPI

Blaise Pascal. 1642. aastal leiutas Pascal mehaanilise ratasarvutusmasina, millel oli kaheksa liikuvat ketast. Selle arvuti abil oli võimalik opereerida kuni kaheksakohaliste arvudega. Kui üheliste ketas liikus kümne sälgu võrra, liikus kümneliste oma edasi ühe võrra jne. Enne rahuldava variandini jõudmist ehitas Pascal meistrite abiga üle viiekümne arvutusmasina mudeli. See masin olevat ära teinud kuue arvepidaja töö, kuid edukaks müügiartikliks ei kujunenud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!