„Nitšego ne ponimaju!“, aga paanikaks pole siiski põhjust

10. mai 2019 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit
„Ühtne eestikeelne lasteaed on vajalik, et kõik seitsmeaastased saaksid alustada oma kooliteed võrdsete võimalustega,“ arvab Kaja Sarapuu. „Miks on vaja jagada alushariduses lapsed gruppidesse nende kodukeele järgi ja siis paar korda nädalas eestikeelset kooli mängida?“ Foto: Heiki Raudla

„Ei ole vaja teha kõigist eestlasi, kui nad seda ei soovi!“ leiab Kehra gümnaasiumi õppealajuhataja ja Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu, kelle arvates aitab keeletõkkeid hästi ületada ühiste eesmärkide saavutamine.

Üleilmastumine võtab maad ka Eestis, kuid sellest hoolimata usuvad meie arvamusliidrid (vähemalt sõnades), et Eesti elanikud kasutavad ka 2035. aastal omavahel suhtlemiseks ning õppe-, asjaajamis-, teabe- ja töökeelena peamiselt eesti keelt. Minnakse üle ühtsele Eesti haridusele, mis algab juba lasteaiast, vähendab rahvuste segregatsiooni ja suurendab laste tulevast konkurentsivõimet.

„Eri kodukeelte ja kultuuritaustaga õpilasi liitva kooli suur väljakutse on luua uutmoodi koolikultuur ja liita vanemate kogukond,“ seisab uue Eesti haridusstrateegia visioonidokumendis.

Kehra gümnaasium on liitunud keelekümblusprogrammiga ning viljeleb alates 2013. aastast varast keelekümblust. Räägime LAK-õppest, eesti keelest ja muukeelsete vanematega koostööst Kehra gümnaasiumi õppealajuhataja Kaja Sarapuuga, kes on ühtlasi Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees. Emakeele- ja kirjandusõpetaja kogemust on tal 35 aastat.

Eestikeelsele haridusele üleminek on kindlasti aktuaalne ka Kehras, kus on suur muukeelsete perede ja õpilaste osakaal. Kuidas teie koolis eestikeelsele õppele üle minnakse?

Keelekümblus alates esimesest klassist toimub meil juba kuuendat aastat, mis tähendab, et kõiki õppeaineid õpetatakse eesti keeles lõimitud aine- ja keeleõppe meetodil. Vene keelt emakeelena saavad vene kodust pärit õpilased õppida alates teisest klassist, et nad omandaksid oskuse kirjutada ja lugeda oma emakeeles.

Muuseas, on väga suur vahe, kas kasutada LAK-õppe metoodikat Kehras või näiteks Narvas, kus on keskkond hoopis teine. Kehras on väljaspool kooli valdavalt eestikeelne keskkond ja seetõttu ootaks ka õpilastelt paremaid tulemusi.

Gümnaasiumi õppekava ei erista enam eesti- ja venekeelsest põhikoolist tulnud õpilasi. Ka selles astmes võimaldatakse võtta juurde vene keele tunde, et õpilaste emakeele tase püsiks hea.

Muidu kaob identiteet?

Jah, seda ei tahaks. Pigem toetame mitmikidentiteeti, mis rikastab inimest. Ei ole vaja teha teistest rahvustest eestlasi, kui nad seda ise ei soovi. Kui aga soovivad, siis … miks mitte.

Kas eesti ja vene noored suhtlevad omavahel ka väljaspool kooli?

Suhtlevad spordiringis, muusika- ja kunstikoolis. Aga päris igapäevast tavasuhtlust on siiski vähe. Vahetundides on näha, et eesti ja vene õpilaste grupid hoiavad eraldi. Omavahelist suhtlemist võiks rohkem olla ja meie ülesanne on ärgitada seda nii palju kui võimalik. Samas olen pannud tähele, et koolisööklas räägivad ühe laudkonna õpilased läbisegi kord eesti, kord vene keeles. See ongi kõige vahvam, et kõik oskavad mõlemat keelt.

Milline on eesti keele tervis üldhariduskoolis?

Üldiselt hea. Muretsetakse keele risustumise pärast, aga näiteks slängisõnad tulevad ja kaovad koos sellega, kuidas inimene elus edasi liigub – släng ei suuda keelt rikkuda.

Olen märganud, et õpilased räägivad vahetunnis omavahel inglise keelt. Algul mõtlesin, et vohh, väga tore, et harjutavad inglise keelt, aga siis tekkis hirm: äkki hakkavadki inglise keelt eesti keelele eelistama. Arvan siiski, et ei hakka – need, kes tahavad harjutada omavahel ingliskeelset suhtlemist, oskavad ka korralikus emakeeles rääkida ja emakeelt hoida. Paanikaks pole põhjust.

Kuidas õpilased üldse eesti keele õppimisse suhtuvad?

Üldiselt hästi, tundub, et nad peavad seda oluliseks. Eks palju mõjuta suhtumist ka eesti keele riigieksamid, mida tuleb sooritada nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpus. Õpetajad teevad eksamiteks valmistumisel kõva tööd. Võib ju öelda, et eksami nimel ja pärast õppimine pole õige, aga ikkagi on seda vaja – pingutused annavad tulemuse, mis näitab ka oskuste taset.

Mis veel motiveerib õpilasi eesti keelt õppima?

Õpetaja on siin võtmeisik. Kui õpetaja ise usub sellesse, mida õpetab, siis motiveerib ta ka õpilasi. Mis seal salata, hinne motiveerib ka – numbriline hinne maksab, hea hindega saab edasi. Samas on selge, et vaja on jõuda mitte viiteni, vaid õpitulemusteni.

Kõige rohkem saab last motiveerida kodu. Üritame nõu anda, kuidas kodus lastega probleeme arutada: mitte riielda, vaid rääkida, otsida põhjusi ja lahendusi. Mõned vanemad on kõigele vastu – see on kõige hullem.

Võtame kõik vene kodukeelega lapsed vastu keelekümblusklassi, eestikeelsesse aga need, kes oskavad eesti keelt piisavalt hästi. Aga leidub vene vanemaid, kes tahavad, et laps läheks kindlasti eesti klassi. Ja kui laps ei saa seal hakkama, siis vihastavad, viivad lapse teise kooli, nagu jonni pärast. Võimalik, et tahavad teha lastest eestlasi … Või on nii-öelda teadlikud lapsevanemad, kes teavad, et riigikeelt hästi valdaval lapsel läheb tulevikus paremini.

Mis teile eesti keele puhul kõige rohkem muret teeb, mis teemale tuleks ühiskonnas enam tähelepanu juhtida?

Teeninduses ja meditsiinis töötajatelt ootaksin paremat eesti keele oskust. Avalikus ruumis üldse võiks olla tekstid ja sõnumid korrektses, kontrollitud ja puhtas eesti keeles. Vahel tekib küsimus, miks reklaami eetrist maha ei võeta, kui seal on ilmne keelevääratus sees. Kõik, mis on seotud õpetamise ja koolitamisega, peaks olema tõlgitud eesti keelde, ka ettekannete slaidid.

Kas teiste ainete õpetajad peaksid ka eesti keelele suuremat tähelepanu pöörama?

Meie kooli õpetajad pööravad tähelepanu sellega, et tõmbavad keeleliselt vigastele sõnadele joone alla ja need tuleb õpilasel pärast ära parandada. See on oluline, sest eesti keele tunde on nädalas liiga vähe.

Millised on Eesti emakeeleõpetajate seltsi märkimisväärsed saavutused viimastel aastatel?

Seltsi tugevuseks võib lugeda pideva tegutsemise, emakeele ja kirjandusõpetuses kohalolu. Teeme koostööd kõigi ja kõigega, kes või mis mõjutab eesti keele õpetamist ja õppimist.

2017. aasta lõpus jõudis seltsi riigieksami töörühmani ootamatu info eksami eristuskirja muudatuse kohta, mille järgi ei hinnataks eesti keele eksamil enam eesti keele õigekirjaoskust. Selts suutis oma seisukoha maksma panna ning õigekirja hinnatakse ka seekordsel riigieksamil.

Selts on suutnud säilitada HTM-i toel emakeeleolümpiaadi iga-aastase motivatsioonitoetuse piirkondlike eelvoorude korraldajatele. On oluline, et eelvoorud toimuksid – lihtsam oleks ju eliitkoolidel kokku leppida, kes lõppvoorus võistlevad –, see võib anda eduelamuse ja tõuke eesti keelega tegelda paljudele hea keelevaistuga õpilastele.

Kordaminekuks saab lugeda ka eesti kirjanike vahendamist koolidesse projektis „Kirjandustund kirjanikuga“, paaril viimasel aastal kannab see pealkirja „Kohtumine kirjanduslikul ristteel“.

Seltsi väljaanded on saavutus – need täidavad tervikteoste käsitlemise metoodika tühimikku või kirjastatakse ühe õpetaja-meistri tööd.

Organisatsiooni seisukohalt on kordaminek pidev liikmete lisandumine, eelmisel aastal tuli juurde 35 liiget, mis teeb meie seltsi sihtgrupist ligi 3%. Seltsi viimase aasta sündmustel osalemise rohkus teeb rõõmu – peame seda usalduseks.

Mida hoiate tähelepanu all seoses uue haridus- ja teadusstrateegia koostamisega?

Kuna emakeele- ja kirjandustundide arvu õppekavas võib pidada miinimumiks, ei tahaks selles sammugi taganeda. Õmblusteta hariduskeskkonnas peab olema kindel koht emakeele- ja kirjandusõpetusel. Eriti on ohus kirjanduse väärtustamine, kuna siin võib tunduda võimalusena kirjandusteose asendamine filmiga või tervikteose käsitlus kokkuvõtte kirjutamisega. Juba praegu tunneme gümnaasiumis puudust eesti kirjanduse käsitlemise ajast. Õnneks pöörab strateegia tähelepanu väärtustele. Kirjandusõpetus on parim väärtuste kandja, õpetaja nende pillutaja.

Oleme küll uhked e-riigi koolid, kuid e-emakeeleeksamite puhul tuleb olla väga ettenägelik. „Teeme ära!“ siin ei sobi. Kui kirjutama õpitakse ainult klaviatuuril, peab olema midagi motoorse süsteemi asendustegevuseks.

Strateegia järgi on eestikeelne haridusruum ühtne, kehtib ühtluskooli põhimõte alates lasteaiast … Milliseid probleeme ja lahendusi selle eesmärgi täitmisel näete?

Tahaks öelda, et probleemi pole. Ühtne eestikeelne lasteaed on vajalik, et kõik seitsmeaastased saaksid alustada oma kooliteed võrdsete võimalustega. Miks ei võiks kõik Eesti lapsed saada lasteaias ettevalmistust eestikeelses koolis õppimiseks? Miks on vaja jagada alushariduses lapsed gruppidesse nende kodukeele järgi ja siis paar korda nädalas eestikeelset kooli mängida?

Ma ei usu, et lasteaed suudab muukeelsed lapsed ära rikkuda, kui kodus on neil emakeelega kõik hästi. Rikkumine on pigem see, kui Eesti ühiskonnas elav inimene ei saa oma riigi keelest aru. Kui kooli tulevad lapsed valdavad matemaatika ja loodusõpetuse õppimise alustamiseks eesti keelt, pole tulevikus vaja tekitada keelekümblusklasse ja nende laste vanematel, kes räägivad põhiseadusega tagatavast eestikeelsest õppest, mida nende lapsed justkui ei saa, on üks mure vähem.

Kuidas kaasata muukeelsete õpilaste vanemaid eesti hariduskeskkonda, et nad oma laste haridusteed rohkem toetaks?

Samamoodi, nagu kaastakse kõiki lapsevanemaid. Lapsevanemalt ei tohi vastutust ära võtta.

1990. aastatest on meelde jäänud lause „Enne meel, siis keel“. Mulle tundub, et see unistus pole täitunud. Võtmesõnad on usaldus ja koostegutsemine. Treeningutel käivad vene lapsed räägivad aktsendita eesti keelt, sest mängivad koos eesti lastega ja treeningud toimuvad eesti keeles. Ühine ülesanne pole eesti keele õppimine, vaid mängu võitmine. Kui saaks unustada ära keeletõkked ja keskenduda koos eesmärkide saavutamisele!

Umbkeelsed lapsevanemad tunnevad hirmu iga koolis toimuva muudatuse ees ega oska kasutada rahuliku läbirääkimise vahendeid. Vestlus algab enamasti sõnadega „Nitšego ne ponimaju“. Tõlgi kaasamise ettepanekusse suhtutakse üllatunult. Aga vastuseisuseinas on juba pragu – meil on vaja lapse pärast üksteisest aru saada ja rääkida peab olema võimalik teha eesti keeles.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!