Raha ei ole ega tule!
Kui ma seda lugu kirjutan, kõlab Vikerraadios: „Laiali on kõik mõtted ja tunded. Laiali on kõik taevas ja maa …“ See laul iseloomustab hästi praegu Eestis toimuvat.
Lõhed ühiskonnas on nii suured, et osa inimesi on varjunud kaevikutesse ja uuristavad neid üha sügavamaks. Aga mitte poliitikast ei taha ma rääkida, kuigi järgnev jutt puudutab ka seda.
Möödunud parlamendivalimiste eel teatasid kõik parlamendierakonnad harvanähtavas üksmeeles, et õpetajate palka tuleb tunduvalt tõsta. Räägiti isegi sellest, et nelja aastaga tuleb jõuda 2000 euroni. Aga ilmselt juhtub nii nagu alati: ootamatult selgub, et raha on otsas, et raha on juba eelnevalt ära kulutatud ning eelarve puudujäägi ja majanduskasvu aeglustumise tingimustes tuleb hakata kulusid kokku tõmbama.
Palgatõusu on lubatud paljudele. Üks pensionär ütles, et kui valida kas õpetajad või pensionärid, siis valige õpetajad, ta maksab niikuinii oma õpetajast tütre laste trenni eest! Kui kunagi peaks juhtuma, et raha õpetaja tuntavaks palgatõusuks on olemas, siis võib juba hilja olla.
Vene ajal öeldi, et pole inimest, pole probleemi. Kui pole õpetajat, pole vaja tema palka tõsta. Üks vanema põlve õpetaja ütles, et tema on tänulik, kui veidigi juurde panevad. Tema lähtub põhimõttest, et härra Maurus on alati kodus, kui raha tuuakse.
Kuni kirg lahtus
Eesti noored õpetaja elukutset meeleldi ei vali, kuigi sada kilomeetrit põhja pool Soomes on õpetajaks õppida soovijaid seitse ühele kohale. Ameti ebapopulaarsust põhjendatakse madala palga ja sellega, et tänapäeva noortele on väga oluline paindlik tööaeg. Koolis on seda üpris raske võimaldada. Mäletan, kuidas õppealajuhataja nägi kurja vaeva, et kõigile sobiv tunniplaan paika saada. Esmalt tuli arvestada nn tunniandjatega, kes said tulla ainult kindlatel aegadel. Ja siis, kui paistis, et hakkab juba looma, teatas keegi, et tema ei saa reedel tulla, sest soe vesi on tal ainult reedel ja siis peseb ta pesu. Ja jälle algas kõik, algas uuesti.
Tänapäeval pannakse tunniplaan paika ilmselt arvuti abil, kuid paindlikul töökorraldusel on koolis oma piirid.
On arvatud, et 5–7 aasta jooksul inimene ammendab ennast ja peaks töökohta vahetama. Mina päris nii ei arva. Miks ei võiks inimene teha kogu elu seda tööd, mida hästi oskab ja armastab? Oma kogemusest oskan öelda, et esimesed viis aastat kulusid mul sisseelamiseks. Ajavahemikku 30–60 eluaastat jääb kõige viljakam aeg, edasi hakkad juba väsima. Mina tegin tundide andmise kõrval 20 aastat seda tööd, mis toimus väljaspool tunde. See võimaldas mul rakendada loovust. Tegin seda tööd rõõmu ja kirega.
Mäletan, et istusin ühel üritusel, kus õpilased nautisid koostegemise rõõmu, aga mina tundsin, et ootan ürituse lõppu, tahan koju. Kirg oli lahtunud. Ja nii ma lahkusin 50-aastaselt koolist, põhjendades seda nii, et taasiseseisvunud Eesti vajab uusi tegijaid.
Viimased 30 aastat olen koos abikaasa ja kahe pojaga töötanud perefirmas Rossmanni Autokool. Oleme oma perega koolitanud üle 5000 mootorsõidukijuhi. Pole paha! Kuigi ma olen nagu sääsk härja sarvel, kes ütleb, et küll me ikka künname, on see töö andnud mulle võimsa tunde teha tööd iseenda, oma laste ja lastelaste heaks. Eks ma püüan tasuda ka karmavõlga, sest pool oma elust olen elanud rohkem näoga ühiskonna poole.
Ikka veel õpetaja?
Õpetajate põua leevendamiseks otsitakse kandidaate teistest eluvaldkondadest. Õpetaja puhul on oluline, et ta oleks inimeste inimene. Mõtlen sellega inimest, kellele meeldib suhelda, kelle jaoks on põnev ära arvata, mis inimese peas toimub, kui ta parajasti nutitelefoni ei näpi. Kui sellele lisandub rõõmsameelsus ja huumoritaju, siis ülejäänud kõik on õpitav.
Tihti ei jätku noorel inimesel kannatust oma aega ära oodata. Vene ajal räägiti, kuidas kaks kooliaja sõpra said aastaid hiljem kokku. Üks ütles, et sina ikka veel pätt, mina juba miilits. Tänapäeval võib juhtuda nii, et kui kaks õpetajaks õppinud koolikaaslast kohtuvad, ütleb üks, et tema on juba ammu haridusametnik, aga teine on ikka veel õpetaja.
Kuulan huviga saadet, milline on elu Eestis 20 aasta pärast. Sel ajal on tehisintellekt juba sadu kordi inimesest võimsam. Miks peaks ta siis leppima sellise väikese putuka, nagu inimene, abilise rolliga? Kas see tähendab, et kogu inimkond on liigina ohus? Mina arvan siiski, et lähemal ajal robot õpetajat ukse taha ei saada.
Psühholoogid väidavad, et õnnelike protsent rikaste ja vaeste hulgas on samas suurusjärgus. Õpetaja on püüdnud pikka aega olla õnnelik vaeste seas, ehk on ta nüüd ära teeninud selle tunde, kuidas on olla õnnelik rikaste leeris? Reaalsus on aga see, et kui õpetaja sõidab jalgrattaga koolihoovi, hüüab ta õpilastele: „Võtke oma Volvod ja mersud koomale, ma tahan siia oma jalgratta ära mahutada!“
Aga kevad on käes ja küttearved vähenevad.
Aituma, Mare Rossmann,
aga inimese juures on palju erisusi… Mina (hm!) näiteks hakkasin õpetajatööd nautima alles pärast 35 tööaastat koolis (kui jõudsin didaktikas TEADUSLIKU lähenemiseni). See, et tänapäeval mõni aasta koolis töötanud inimesed (kui sedagi) jagavad “õpetusi-kogemusi” tööks koolis, on üsna võigas…
Aga kõrge palk enam Eesti kooli (ka õpetajate puudusest) ei päästa (vt lähemalt minu viimane oopus “´A propos …” – 2019). Saksas, kus õpetaja palk kõrgem kui Soomes, on nii juba juhtumas! Õnneks pole sealmaal veel mõtlemine kadunud – nad leiavad lahenduse… Küsimus on – mis saab meist?