Saksamaa kool eristab lapsi varakult

24. mai 2019 Annika Poldre toimetaja - Saksamaa kool eristab lapsi varakult kommenteerimine on välja lülitatud
Louise Schroderi gümnaasiumi õu on koolipäeval jalgrattaid tihedalt täis. Fotod: erakogu
Louise Schroderi gümnaasiumi hoone on ehitatud 1980. aastatel. Koolis õpib umbes tuhat õpilast.

Saksamaal on koolikord rangem kui Eestis ja lapsi hakatakse suunama elukutset valima varem kui meil. Oma muljeid sealsest koolielust jagavad kaks eesti lapsevanemat Baierimaalt.

„Saksamaal on lasteaiakohtadega pahasti,“ alustab Kristel Kaljund juttu oma kogemustest. Kuna linnalasteaeda oli pea võimatu kohta saada, käis tema poeg Mathias lastevanemate asutatud eralasteaias, s.o Elterninitiative’s, kus toimiti Montessori pedagoogika järgi.

Väike mõnus eralasteaed

Selles lasteaias moodustasid juhatuse jm vajalikud üksused vanemad ise, kellel oli ka palju kohustusi, nagu koristamised-korraldamised, et hoida kulud mõistlikud. Aias käis 18 last kahes rühmas, nendega tegeles kokku kolm kasvatajat.

Vanemad ja kasvatajad suhtlesid väga tihedalt. Poja esimesel kolmel aia-aastal oli lasteaia juhatajaks üks selle asutajaid, 30 aastat lasteaiaga seotud olnud Maria. „Kõik toimis nagu õlitatult,“ ütleb ema. Samas sattus rühma mitu elavaloomulist poissi, mis tegi keeruliseks väljasõidud jm, mida lasteaed ette võttis – käidi kontserdil, muuseumis, looduses, veskis jm.

Igal aastal toimus üks arenguvestlus vanematega. Kuid pidudel jm üritustel, ka iga päev last viies ja tuues sai vanem kasvatajaga rääkida ja ema sõnul olid need vestlused soositud.

Kui Maria läks pensionile, siis kõik enam nii hästi ei sujunud. Uus juhataja, senine kasvataja, püüdis sisse seada vanema-lapse-pedagoogi vestluse vahejuhtumi korral, mis päädis nn allkirjastatud lepinguga lapse ja kasvataja vahel stiilis „ma enam ei tee“. Kuid see ei paistnud toimivat.

„Üldiselt oli minu lapsel huvitav ja hea, aga ta tahtnuks rohkem liikuda,“ meenutab ema. Nädalas kaks tundi õues, lisaks mõned võimlemistunnid, polnud poisi jaoks piisav. Lasteaias oli isegi möllutuba, kuid kui üks tüdruk murdis seal käeluu, siis andis uus juhataja järele tolle vanema survele ning tegi 30 aastat olnud toale lõpu. „Turvalisus on Saksamaal väga oluline,“ rõhutab eesti ema. 

Terad eraldatakse sõkaldest

Saksamaa koolisüsteemi eripära on n-ö terade eraldamine sõkaldest pärast neljandat klassi. Siis selgub, kes saab ihaldatud gümnaasiumi, mis kestab 5.–12/13. klassini lõpetusega abituuriumis. Teised peavad leppima Realschule’ga, mis on nagu Eestis põhikool, kust edasi saab eelkõige kutseharidusse või täiskasvanute gümnaasiumi.

Sealt saadud tunnistus annab vähema pingutamise korral õiguse omandada rakenduskõrgharidus, suurema pingutamise puhul võimaluse õppida teatud erialasid ülikoolis ning suurte pingutuste juures jätkata kõigil erialadel.

„Sõel on tihe ja surve suur,“ tõdeb lapsevanem. Viimastele õppuritele jääb üle vaid Haupt– ehk Mittelschule, mis päädib põhikoolidiplomi ja kutseharidusega.

Arenguvestlus toimub esimeses klassis poole aasta tunnistuse saamisel ning rohkem vestlusi pole aastas ette nähtudki. Lapsega lepitakse arenguvestlusel kokku, mida tema saavutada tahab, ja kiidetakse teda eesmärgi eest. „Teoreetiliselt on see hea nipp,“ arvab Kristel. „Tegelikult seab eesmärgi õpetaja ja laps ei pruugi ennast sellega seostada.“

Kui laste vahel tekib koolis tüli, siis saadetakse nad punasele pingile istuma. „Enamasti ei saanud istujad aru, mille eest nad seal olid. Ja selle karistuse said ainult poisid,“ ütleb lapsevanem. 

Kolmandas klassis vahetub õpetaja, et algkooli lõpus treeniksid lapsi karmima käega pedagoogid. Punasel pingil kolmandikud enam ei istu, nende vanematele saadetakse koju kiri, kui kool on rahulolematu. Klassivanemad osalevad karistuste jagamisel. Karistada võib saada selle eest, kui tunnis juttu räägid, igavust tunned, koridoris jooksed jne. Karistuseks võib olla näiteks piiblisalmide ümberkirjutamine.

Kooli karistussüsteemis on tavalised hoiatus ja noomitus, millest teatatakse lapsevanemale kirja teel. Noomitusse suhtutakse koolis tõsisemalt.

Hindeid pannakse samuti karmilt, 22 punkti 23-st tähendab sageli kontrolltöös madalamat hinnet. „Tuleb ju luua pind, mille alusel lapsed kolmeks jagada, ja seda „objektiivselt“ põhjendada,“ nendib lapsevanem.

Psühholoog on koolis vaid ühel päeval nädalas, kuigi vaja oleks rohkem. Kui lapsevanem soovis, et kooli psühholoog testiks tema lapse õigekirja, kulus selleks aja kokkuleppimisele üle kuu. Vanemate nõustamise aja saamisele kulus veel kuu-poolteist.

Klassis oli üks nn integratsioonilaps, keda kool toetas düsleksia-düsgraafia tõttu ning kellele anti õppimiseks rohkem aega. „Minu laps pole piisavalt kehv ega hädas, seega ei ole koolil vist ressursse temasugustega tegelda,“ arvas vanem. Lapse tunded ja vajadused pole ilmselt olulised, lisas ta. Samas on Saksamaal suur tung alternatiivse pedagoogika koolidesse, nagu Waldorfi, Montessori jm, ja erakoolidesse.  

Range kord

„Koolikord on siin range,“ ütleb kümnendas klassis õppiva Oskari ema Anu Stolovitš, kes on eesti keele õpetaja. Puudumisest tuleb teatada telefonitsi kooli sekretariaati hommikul. Kolm päeva järjest võib lapsevanem lapse koolist vabastada, neljandal korral tuleb esitada arstitõend.

Kui laps palju puudub, siis helistab klassijuhataja talle koju ja uurib põhjust. Ka kutsutakse siis vanemad kooli, et arutada, mida ette võtta, et last aidata.
Kontrolltöö ajal puudumise korral tuleb samuti esitada arstitõend. Kui seda pole, saab laps töö hindeks kuue. Saksamaal on üks kõige parem hinne, viis ja kuus on mitterahuldavad. Ühtki kontrolltööd õpilane järele teha ei saa, kui see on korra kirjutatud ükskõik mis hindele. Järele saab töö teha ainult siis, kui laps on puudunud arstitõendiga.

Kui õpilasel on õppimisega probleeme, kutsutakse vanem kõigepealt õpetaja kõnetundi. Seal selgitab õpetaja, milles asi, mida lapselt oodatakse, ja vajadusel soovitab võtta järeleaitaja. Koolis on järeleaitamistundide börs, kus sama kooli õpilased väikese lisatasu eest mahajääjaid nende või enda kodus aitavad.

Kui hinded on kehvad ja laps käib harva koolis, asub tegutsema kooli sotsiaalpedagoog. Kui temast pole abi, sekkub noorsooamet, kes saadab ametniku koju inspekteerima. Külastus võib kujuneda regulaarseks.

Tihti vajab probleemne laps psühholoogi ja kui koolipsühholoogist ei piisa, minnakse temaga psühholoogi või psühhiaatri juurde.

Kohtumised õpetajatega

Kord aastas toimub klassi lastevanemate koosolek, kus klassijuhataja räägib õppe-eesmärgiga väljasõitudest või ekskursioonidest ja kontrolltööde aegadest. Seal valitakse ka üks-kaks lastevanemate esindajat, kes koostavad kõikidest klassiõpilastest koos aadresside, sünnipäevade ja telefoninumbritega nimekirja ja saadavad lastevanematele jooksvalt infot üritustest, kus peaksid lapsed osalema, meisterdama, laatadeks küpsetama ja maiustusi müüma. Nemad organiseerivad mõnikord ka lastevanemate vestluslaua kuskil restoranis õhtusel ajal, kus lapsevanemad saavad üksteist toetada või anda nõu, kuidas koolistressiga hakkama saada.

Kord või isegi kaks korda aastas on lapsevanematel võimalus kohtuda kõigi oma lapse õpetajatega koolimajas õhtul eelnevalt broneeritud ajal. Iga õpetajaga on ette nähtud seitse minutit jutuajamist. Mõne pedagoogi juurde on suur tung ja kui vanem pole küllalt kiire aega broneerima, tuleb minna tema kõnetundi päevasel ajal.

Tõotatud maa – gümnaasium

Kes on üheksa aastat koolis käinud, aga lõpetanud näiteks kaheksa klassi, see pole enam koolikohuslane ja võib tööle minna või ametit õppida. Kuid vähemalt 9. klassi lõputunnistusega on noorel paremad võimalused tööturul.

Lapsevanemad püüavad oma lapsi gümnaasiumi saada ja on vanemaid, kes lapse õpingutele palju aega ja energiat pühendavad. Gümnaasium on siin tõotatud maa, kinnitavad mõlemad emad. Teisalt on Baieri üks tuntud kabaretist Django Asül öelnud, et need, kes ei käi gümnaasiumis, teavad, kuidas naela laua sisse lüüa. Aga need, kes käivad gümnaasiumis, küsivad kõigepealt, mis on laud, ja löövad seejärel naela läbi tahvelarvuti.


Ühtset koolisüsteemi pole

Paide gümnaasiumi saksa keele õpetaja Ellen Rosimannus oli veebruaris nädala töövarjuks Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal Kellinghuseni ühiskoolis. Rosimannus ütles, et Saksamaal on koolisüsteem liidumaati väga erinev ja ühtset haridussüsteemi pole, kuna haridus on liidumaa pädevuses.

Koolis, kus tema viibis, on kümne aasta jooksul tehtud väga palju uuendusi. Näiteks on kolm traditsioonilist koolisuunda, kuhu õpilased võimete järgi 5. klassis jagatakse, Kellinghusenis liidetud kokku ühiskooliks.

Teine uuendus on, et nii eakohaselt arenenud kui ka tuge vajavad ja haridusliku erivajadusega õpilased õpivad koos. Seoses sellega on vaja klassides õpetust diferentseerida ja vajadusel kaasata tugiisikuid ning selle nimel pingutatakse. Rosimannuse eesmärk oligi näha kaasava kooli loomist Saksamaal.

Julgustav kogemus oli tema sõnul see, et Saksamaal võib iga kool ja piirkond luua uusi meetmeid probleemidega hakkama saamiseks.


Comments are closed.