Teadussõnumid: Kakskeelse hariduse edutegurid läbi Thomase ja Collieri prisma

31. mai 2019 - 1 Kommentaar
Margus Pedaste.
„Teadussõnumite“ kaheksas lugu on Laura Kirsilt, kes tutvustab Ameerika Ühendriikide professorite Wayne P. Thomase ja Virginia P. Collieri tööd kakskeelsest haridusest.  
Eesti viimane inimarengu aruanne viitab eesti ja muu kodukeelega inimeste tugevale segregatsioonile Eestis. See väljendub nende elukohavalikus, töökohas, aga saab ilmselt alguse juba sellest, et meil on eraldi eesti ja vene õppekeelega koolid ning lasteaiad. See on viinud olukorrani, kus Eesti inimeste tulevikuväljavaated erinevad, mis on ebaõiglane. Veelgi enam, Rita-rände projektis välja töötatud ühtse Eesti kooli visioonist (vt http://ranne.ut.ee) lähtuvalt halvendame me eri keele- ja kultuuritaustaga õpilaste eraldamisel kõigi õpilaste tulevikuväljavaateid.  
Thomase ja Collieri pikaajaline teadustöö näitab, kuidas lisaks keeleõppele saavutatakse kahesuunalise keelekümblusega paremad akadeemilised tulemused. Hästi oluline on seejuures, et ei õpitaks üksnes keelt, vaid ka muid aineid nii ühes kui ka teises keeles ning koos mitmesuguse taustaga õpilastega.
Margus Pedaste
Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor,
„Teadussõnumite“ konkursi ellukutsuja ja tööde toimetaja


Laura Kirss.

Laura Kirss, Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi teadur:

Viimasel ajal on tõusnud päevakorrale vene õppekeelega koolide tuleviku küsimus Eestis ning aruteludes läheb tuliseks vaidluseks teemal, mis on ikkagi parim lahendus. Kas jätta süsteem endiseks ning püüda parandada vene õppekeelega koolide eesti keele õppe taset? Või panna vene õppekeelega koolid kinni ja suunata õpilased sealt eesti õppekeelega koolidesse? Või on lahenduseks mingi vahepealne variant?

Ameerika Ühendriikide haridusteadlased professor Wayne P. Thomas ja professor Virginia P. Collier on oma kodumaal 32 aasta vältel põhjalikult uurinud eri keele- ja kultuuritaustaga õpilaste edasijõudmist. Kas kogunenud teadmised võiksid anda mõtteid ka Eesti tulevikuplaanide seadmiseks? Tutvustan nende teadlaste töö põhitulemusi ning ehk selguvad ka vastused esitatud küsimustele.

George Masoni ülikooli emeriitprofessorite Thomase ja Collieri põhiline uurimissuund on olnud eri keele- ja kultuuritaustaga USA vähemusõpilaste pikaajaline akadeemiline edukus koolis. Teisisõnu on nad tahtnud välja selgitada, missugused tegurid on kõige olulisemad, et inglise keelt mitteoskavad õpilased saavutaksid koolis inglise keelt kõnelevate põhielanikest õpilastega samaväärseid akadeemilisi tulemusi.

Seda teemat on uuritud paljudes riikides, kuid Thomase ja Collieri teadustöö on olnud kõige pikaajalisem ning ulatuslikum. Nende uurimused on olnud pikilõikelised ehk võrrelnud õpilaste käekäiku üle terve koolitsükli (12 aastat) ning hõlmanud USA kõiki osariike. Teadlaste enda sõnul on nende töölaualt läbi käinud 7,5 miljonit ühikut õpilaste andmeid. Töö mõjukust näitab seegi, et nende uurimismetoodikat on aluseks võetud üle maailma. Lisaks on nende töö alati tõukunud poliitikakujundajate praktilistest vajadustest ning toimunud tihedas koostöös kohalike haridusjuhtidega.

Mis on siis Thomase ja Collieri peamised uurimistulemused, millest ka meil ehk õppida on? Võtame vaatluse alla kolm olulisemat.

Kui kaua aega kulub kooli õppekeelt mitteoskaval õpilasel selleks, et jõuda emakeelt kõnelevate õpilastega keskmiselt samale haridustasemele (vastavalt õppekavale)? Thomase ja Collieri uuringud osutavad, et keskmiselt kuus aastat, kui alustada lasteaiast (viieaastaselt). Kuue aastaga on see tulemus saavutatav juhul, kui vähemalt pool õppeajast õpitakse õpilaste esimeses keeles ning teine pool teises ehk riigikeeles (antud juhul inglise keeles).

Nende uuringud näitavad ka, et juhul kui õpilastel pole võimalik oma esimest keelt õpingutes kasutada, on põhirahvusest õpilastega samaväärsete keskmiste tulemuste saavutamise aeg märksa pikem (7–10 aastat) ning paljud ei pruugi oodatud tulemust ka kooli lõpuks saavutada. Miks on see aeg nii pikk? Põhjus on, et ingliskeelsed õpilased arenevad pidevalt eest ära nii keeleoskuse, akadeemiliste teadmiste kui ka kognitiivse arengu poolest. Seega peavad inglise keelt mitteoskavad õpilased neile järele jõudmiseks olema eriti tublid ning saavutama ühe aastaga keskmiselt rohkem kui tüüpiline ameeriklane.

Teiseks: milliseid tingimusi on vaja, et kooli õppekeelt mitteoskavad õpilased saavutaksid teistega keskmiselt võrdväärseid tulemusi? Thomase ja Collieri kohaselt on edukuse kriteerium samaaegne tähelepanu neljale põhitegurile (nn PRISMA mudel): sotsiokultuurilistele protsessidele, keeleõppele, akadeemilisele ja kognitiivsele arengule. Võtmetähtsusega on, et keeleõpe, akadeemiline ja kognitiivne areng toimuks samaaegselt mõlemas keeles.

See tähendab, et õppekeelt mittevaldavad õpilased peaksid saama õppida nii oma emakeelt kui ka teist keelt õppeainena keeletundides. Neil peab olema võimalik end akadeemiliselt arendada ja omandada eakohast õppekava nii oma emakeeles kui ka teises keeles. Seejuures ei ole õppeainetega alustamiseks teises keeles vajalik, et õpilased oleksid selle keele täielikult omandanud.

Tähtis on, et kognitiivset arengut toetataks samuti kahes keeles, kusjuures sisu ei lihtsustataks või tõlgitaks. Kõike seda peab toetama kooli positiivne õhkkond ja kultuur, mille keskmes on õpilaste eneseväärikuse toetamine ning ärevuse vähendamine.

Kolmandaks tekib küsimus, millised on need praktilised koolimudelid või lähenemised, mis aitavad häid tulemusi saavutada. Thomas ja Collier jõudsid kakskeelse hariduse programme omavahel võrreldes järeldusele, et parimaid tulemusi annavad USA-s kahesuunalised keelekümbluse programmid. Eestis kasutab sellist lähenemist nt Avatud Kool. Sellises koolis/programmis on õpilased jaotud ligikaudu pooleks, nii et ühe osa moodustavad põhirahvusest (USA puhul inglise keelt kodukeelena kõnelevad) ning teise osa vähemusrahvusest õpilased (nt hispaania keelt kodukeelena kasutavad). Õpe toimub sellises programmis samuti tavaliselt 50% ühes keeles ning 50% teises keeles. Kooli lõpuks oskavad õpilased mõlemat keelt ning nende akadeemilised tulemused ületavad selgelt riigi keskmisi. Lisaks on õpilased võrreldes eakaaslastega teistes programmides rohkem õpiprotsessi kaasatud, nad puuduvad vähem, huvituvad koolist rohkem ning on kooliga enam rahul.

Võttes kokku Thomase ja Collieri aastatepikkust tööd ning vaadates otsa artikli alguses püstitatud küsimustele, näeme, et õpilaste hariduse kvaliteeti silmas pidades ei ole praeguse vene koolide süsteemiga jätkamine vastutustundlik. Ükskõik, kui hästi püüame eesti keelt vene õpilastele keeletundides õpetada, ei anna see oodatud tulemusi.

Et vene kodukeelega õpilastest tuleksid kakskeelsed ning akadeemiliselt tublid koolilõpetajad, tuleb neile pakkuda keeletundides nii eesti kui ka vene keele õpet ning aineõpet samuti kahes keeles korraga. Seda peaks toetama kakskeelne kognitiivne arenemine ja toetav koolikeskkond. Sellist keskkonda ei suuda praegu pakkuda ka enamik eesti õppekeelega koole, seega tuleb ilmselt leida kesktee kahe äärmuse vahel.