Teadussõnumid: Sven Mørch noortest ja haridusest

17. mai 2019 Ilona-Evelyn Rannala ja Tanja Dibou Tallinna ülikooli õppejõud - Kommenteeri artiklit
Margus Pedaste.
„Teadussõnumite“ kuuendas artiklis liigume Edgar Krulli tutvustatud Benjamin Bloomi ideedest edasi Sven Mørchi arutelu juurde noortest ja haridusest. Praegu aktuaalsete haridusstrateegia 2035 visiooniarutelude juures suunab Tallinna ülikooli õppejõudude Ilona-Evelyn Rannala ja Tanja Dibou artikkel mõtlema sellele, et strateegiliste eesmärkide seadmisel peaksime ehk pöörama senisest enam tähelepanu noorte enda vaatele.  
Haridusstrateegia aruteludes näeme noori neid tooni andvat. Sven
Mørchi ideede põhjal võib öelda, et meil tuleb luua noortele
võimalus rääkida kaasa kui ühiskonna täieõiguslik liige, mitte
eluks ettevalmistuja. Seejuures peavad ka täiskasvanud võtma noorte
muutunud rolli omaks ja olema ise valmis mitmel korral elu jooksul
„noor“ olema – varem pigem noortele omaselt uusi ameteid
õppima ja uutes kogukondades toimetama õppima.
Margus Pedaste, Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor, Teadussõnumite konkursi ellukutsuja ja tööde toimetaja


Ilona-Evelyn Rannala ja Tanja Dibou, Tallinna ülikooli õppejõud:

Sageli ei mõtle me, kuidas me noori ja noorust üldse näeme. Ometi võiksime nii hariduse kui ka noorsootöö kavandamisel just neid mõtteid mõlgutada – see tundub jätkuvalt asjakohane materjal ka uue haridusstrateegia koostamise ajal. Mørch juhib tähelepanu tõsiasjale, et nooreks olemine on muutunud, võimalik et ühel või teisel viisil täiskasvanuea perioodi omal moel varjutanudki. Samas on haridus jätkuvalt rohkem täiskasvanute kui noorte nägu. Kas see võiks muutuda?

Oleme harjunud suhtuma noorusesse kui üleminekuperioodi täiskasvanuellu – perioodi, kus haridusest liigutakse tööellu, noorukieast pereellu jne. Taoline lähenemine tähendab muuhulgas, et noorte elu kujundatakse täiskasvanute arusaamade kaudu, pidades silmas tuleviku(töö) või muu täiskasvanuelu aspekte. Võimalik aga, et tänapäeval võib noore-täiskasvanu dimensiooni vaadata hoopis sel viisil, et täiskasvanuelu on jäämas varju.

Tõepoolest, õpime kõik elukestva õppe raamistikus – seni on kool ja haridus tähistanud aga pigem noorte pärusmaad. Töö ja töötamine on praeguseks oluliselt muutunud ja muutub veelgi, tööd saab endale ise luua, karjääri elu jooksul kujundada, pühendada end vabatahtlikule tööle jne. Õppimise ja töötamise juures otsitakse isiklikku arengut toetavat faktorit. Inimeste eraelu valikuvariandidki on muutunud: partnereid vahetatakse elu jooksul korduvalt, lapsed elavad kärgperedes, täiskasvanudki eksperimenteerivad noortele omaselt seksuaalsusega jne. Noorte vaated, väärtused ja soovid tulevad ka täiskasvanute ellu ja elustiili. Ei saa rääkida enam „ülemineku toetamisest“, pigem stsenaariumide rohkusest „normaalsete biograafiate“ kõrval.

Noorte elu kontekst – kool, eakaaslaste grupid, vaba aja veetmise kohad, spordiklubid jne – eksisteerib jätkuvalt, kuid sellest vaatenurgast lähtuvalt ei ole see täiskasvanuellu siirdumise toetamisplaani osa. Mitmesugused institutsioonid, nende hulgas üha rohkem koolid, toetavad varasemast enam noorte autonoomsust. Demokraatlikus ühiskonnas osalemine, soov kogukonnas kaasa rääkida – see on noorte elu, mis annab märku sellest, et nad tahavad võtta üha suuremat vastutust, sh enda elu ja arengu eest. Noored ei „treeni“, et saada täiskasvanuks ja ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks, nad juba on ühiskonna täisväärtuslik osa.

Olgu sellise arengu põhjus siis täiskasvanuea n-ö ähmastumine või hoopis asjaolu, et noored ei näe oma sotsiaalse kontekstina täiskasvanute elu või ei ole see enam atraktiivne mudel, mida nad järgida tahavad. Noored kombineerivad oma elu konteksti isiklike (arengu)eelistustega, ehitades sel moel oma elutrajektoore. Neile võib tunduda, et formaalharidus, mis on ehitatud üles täiskasvanute valikutest ja tööturu nõudmistest lähtuvalt, ei haaku nende enda kavandatud elutrajektooridega. See survestab haridussüsteemi muutuma.

Teisalt on arvestatav surve noortele endale, kui nad oma elutrajektoori kujundavad. Lõpuks ei ole küsimus selles, kas ja millest noor osa võtab, vaid selles, kas ja millest tasub osa võtta või kuhu üks või teine otsus viib. Hariduses, aga ka noorsootöös tähendab see noorte kriitilise mõtlemise ja analüüsioskuse toetamist ning noorte võimestamist. Praegu on veel nii, et formaalharidusest teatud eluetapil välja astumine / loobumine – isegi kui oma kompetentsuse arendamiseks leitakse väga head mitteformaalse õppimise võimalused – viib siiski selleni, et tulevikus on raske tööd leida.

Seetõttu on oluline uurida, millised on haridussüsteemi võimalused muutuda noorte elu ja nooruse muutumise taustal. Kuidas näiteks saada hakkama vastuoluga individuaalse huvi ja tööturu vajaduste vahel või pingega, mis on kodeeritud sotsiaalse tausta ning individuaalse soorituse vahele? Kehv individuaalne sooritus võib kehvadest sotsiaalsetest oludest pärit noort täiendavalt marginaliseerida. Haridus võib seega marginaliseerida. Isiklik elutrajektoor ja individualiseeritus paneb mahajäämise või läbikukkumise korral süü aga noorele endale.

Ühelt poolt on oluline küsimus, kuidas saavutada tasakaalustatud haridusmudel, mis arvestab noorte muutunud eluga (muutunud noorusega) ja autonoomsusega, kus arvestatakse muutunud tööturu ja töötamise ning sotsiaalselt oluliste küsimustega. Kuidas luua aga võtmepädevuste arendamise (kas ainult täiskasvanute kokkulepe sellest, mis on võtmepädevus) ja individuaalsete eesmärkide tasakaal, on teine oluline küsimus.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!