Väärtused koolis 1: Väärtuskasvatus – mis see tegelikult on?

3. mai 2019 Tiia Kõnnussaar eetikakeskuses kolumnist-toimetaja - Kommenteeri artiklit
Kasvatus eeldab ka õpetajate enda ühiseid arutelusid. Fotol annavad Võru Kreutzwaldi kooli klassiõpetaja Aigi Laine ja Kilingi-Nõmme gümnaasiumi õpetaja Terje Pahk üheskoos esimeses klassis tundi. Fotod: erakogu


Tiia Kõnnussaar.

Aeg on heita pilk sellele, missuguste konkreetsete võtetega Eesti koolid väärtusi uutele põlvkondadele edasi annavad.

Väärtused on saanud üha enam kõneaineks nii ametlikes dokumentides kui ka ajakirjanduses. 2035. aasta haridusvisioon – dokument, mille koostamisel on osalenud suur hulk haridus- ja majanduseksperte, kultuuritegelasi ja huvigruppide esindajaid – sisaldab endas koguni väärtuste ja vastutuse peatükki. Ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias arutletakse tuliselt, milline on see Eesti, mida me tahame. Millised on väärtused, mis on meil au sees; kas need liidavad või lahutavad ühiskonda?

Veel paarkümmend aastat tagasi see nii ei olnud. Nõukogude okupatsioonist toibudes oli Eesti inimestel arvatavasti alateadlik tõrge suurte sõnade ees, sest kohe kerkis silme ette kommunismiehitaja moraalikoodeks, millel ei olnud tegeliku eluga suurt pistmist – see oli lihtsalt üks simulaakrum. Veidi liialdades võib öelda, et sõnal „väärtused“ ei olnud avalikkuses kuigivõrd tähtsust ega tähendust, see oli keskmise kodaniku jaoks tähendusest tühi. Et väärtustest juttu ei tehtud, ei tähendanud muidugi, et neid poleks olnud. Kodust, vanematelt ja vanavanematelt ning kultuurist ja ühiskonnast saadud ja omaks võetud väärtushinnangud saadavad meid igal sammul. Küsimus on lihtsalt selles, kas oleme neist teadlikud ja oskame oma olulisi valikuid väärtustest lähtuvalt kaaluda või otsustame intuitiivselt ja laseme end teinekord lihtsalt voolul kanda.

KÜSIMINE VÄÄRTUSTE JÄRELE SAAB TAAS AKTUAALSEKS

Eetika ja väärtuste teema võttis oma südameasjaks professor Margit Sutrop, kes Konstanzi ülikoolist naasnuna algatas 2001. aastal Tartu ülikooli interdistsiplinaarse eetikakeskuse asutamise, kus uuritakse eetikaküsimusi, avaldatakse raamatuid ning korraldatakse teaduskonverentse ja seminare. Lisaks arvukatele teadusprojektidele on eetikakeskus kasutanud aastatega kogutud kompetentsust ka ühiskonna heaks – näiteks hea teadustava loomise eestvedamisel, kuid ka koolide ja lasteaedade väärtusarenduse toetamisel. Viimane on eetikakeskuse üks tegevussuundi olnud juba enam kui kümme aastat.

Väärtused on ka avalikkuses taas kõneaineks saanud, eriti seoses viimaste valimistega, mis on pannud Eesti inimesi mõtlema oma riigi alusväärtuste üle. Nüüd, mil ühiskonnas on teravalt üles kerkinud ka plagiaadi- ja dopinguteemad ning küsimused tõest ja tõejärgsusest, on ilmsem kui kunagi varem, et väärtustest tuleb rääkida ja nende üle diskuteerida. Paistab ka, et ühiskond on Nõukogude süsteemi mõjust toibumas ja piisavalt küps, et nende teemade üle arutleda.

See toobki meid hariduse ja väärtuste seose juurde. Kui väärtustest teadlik olemine ja ühiste väärtuste omaks võtmine on olulised nii iga inimese elus kui ka näiteks Eesti riigi sidususe ja hea käekäigu seisukohast, siis milline peaks olema kooli ja lasteaia roll väärtuste edasiandmisel lasteaia- ja koolilastele? Ja millised need väärtused on? Põhikooli riiklik õppekava loetleb ühiskonna alusväärtustena üldinimlikke väärtusi (nt ausus, hoolivus, aukartus elu ees, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) ja ühiskondlikke väärtusi (nt vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus).

Need väärtused ei ole laest võetud – nende aluspõhi on Eesti Vabariigi põhiseadus. Ent kuidas neid väärtusi õpilasteni tuua? Kuidas lõimida väärtused kooliellu nii, et need ei oleks pelgalt kohustuslikud normid – nagu eelmise korra ajal juhtus näiteks aususega –, vaid kujuneksid tasahaaval sisemisteks väärtusteks, säilitades samal ajal iga inimese autonoomia oma väärtusvalikute tegemisel?

Väärtuste edasiandmine, laiemalt öeldes kasvatus ei tähenda ainult väärtustest rääkimist, vaid nende väärtuste igapäevaelus silmas pidamist ja – eriti laste ja noortega tegelevatel inimestel, õpetajatel, noorsootöötajatel, huvijuhtidel – väärtustest teadlik olemist ka oma käitumise ja valikute puhul, sest kasvatamine toimub suuresti eeskuju abil.

Tasub lugeda. Raamatu „Väärtused, iseloom ja kool: väärtuskasvatuse lugemik“ (koostanud Märt Põder, Margit Sutrop, Pille Valk) esikaas.

MIS ÜLDSE ON KASVATUS?

Siin ja allpool on kasutatud Tartu ülikooli eetikakeskuse välja antud kogumikku „Väärtused, iseloom ja kool: väärtuskasvatuse lugemik“ (koostanud Märt Põder, Margit Sutrop, Pille Valk. Tartu, 2009), mis annab teoreetilise ülevaate väärtuskasvatusest hariduses. Selles osutatakse, et teaduskirjanduses on esile toodud viit lähenemist väärtuskasvatusele.

Juurutamine või sisendamine on see, mida on kõlblusõpetuses traditsiooniliselt kasutatud. Õpilaselt oodatakse, et ta käituks vastavalt ühiskonnas kokku lepitud väärtushinnangutele ja võtaks need omaks. Õpilase käitumist reguleeritakse käskude-keeldude, karistamise ja kiitmisega. Eelduseks on normatiivne lähenemine: on olemas universaalsed ja absoluutsed väärtused, mis võivad olla seatud ühiskondliku kokkuleppe alusel, terve mõistuse põhjal või jumalike seadustena.

Kognitiivse lähenemise eesmärk on julgustada õpilasi moraaliküsimuste üle arutlema ning tegema väärtuspõhiseid ja kaalutud otsuseid. Õpilasi õpetatakse oma otsuseid läbi mõtlema ja põhjendama. Selle mudeli alus on Jean Piaget’ kognitiivse ja Lawrence Kohlbergi moraalse arengu teooria.

Ka väärtusselituse puhul ei öelda õpilastele ette, mis on õige ja kuidas nad peaksid käituma. Selle asemel pakutakse neile võimalust osaleda moraalses arutlusprotsessis. Väärtuskasvatuse tuum on väärtustamisprotsess ja sellega seotud oskused: mõtlemine, tundmine, valimine, suhtlemine ja tegutsemine. Väärtuste selitamise teooria järgi ei suru õpetaja oma isiklikke väärtusi õpilastele peale, vaid suunab arutlust asjakohaste küsimustega. Õpilaste välja toodud väärtustele ei anta tagasisidet ega hinnangut – eeldatakse, et protsessi käigus jõuab iga õpilane ise oma väärtuste sobivuses selgusele.

Iseloomukasvatuse teoreetiliseks tuumaks on avar käsitlus inimese kõlblusmeelest, millel on nii teadmuslik, tundmuslik kui ka käitumuslik mõõde,“ kirjutatakse ülalmainitud teose sissejuhatuses. Selle lähenemise puhul peetakse oluliseks kasvatuse keskendumist mitte üldistele ja abstraktsetele väärtustele, vaid iseloomujoontele või isikuomadustele, mille kujunemist soovitakse lapse arengus toetada. Karakterikasvatuse teoreetiliseks baasiks võib niisiis pidada vooruseetikat, mille keskne küsimus on „Milline inimene ma peaksin olema?“. Et välja valitud voorused ehk sisseharjutatud käitumisharjumus saaksid tekkida, soovitatakse luua sobivad tingimused ja praktiseerimise võimalused, muutes kogu koolikeskkonna rõhutatult väärtusruumiks. Iseloomu kasvatamisega seotakse suur osa igapäevategevustest koolis.

Ja viiendaks, integreeriv lähenemine, mis on just viimastel aastatel populaarsust kogunud. Selles mudelis püütakse ühendada väärtusselitust ja iseloomukasvatust, nii väärtuste üle arutlemist kui ka ümbritseva keskkonna rolli, pidades silmas, et väärtuste omandamine sõltub nii indiviidist kui ka ühiskonnast.

KUIDAS ON MEIL EESTIS?

Kindlasti kasutatakse Eesti koolides rohkem või vähem teadvustatud moel kõiki eelloetletud mudeleid. Tartu ülikooli eetikakeskuse edendatava väärtuskasvatuse teoreetiline alus on integreeriv lähenemine, mis sisaldab endas nii väärtuste selitamist kui ka karakterikasvatuse jooni. Eetikakeskus on lasteaedade ja koolide väärtusarendust konverentside, konkursside, haridusnõustajate ehk kriitiliste sõprade ning metoodiliste materjalide (väärtuste mängud, raamatud, seminarid-konverentsid) abil edendanud juba alates 2008. aastast. Eetikakeskuse koolidele mõeldud väärtuste mängud (õpilaste ja õpetajate väärtuste mäng) on head metoodilised vahendid väärtusselitusel. Raamatud ja metoodilised materjalid selgitavad väärtuskasvatuse teoreetilist tagapõhja. Koolitused, konkursid ja tunnustusprogramm suunavad koole ja lasteaedu tegelema iseloomukasvatusega, mis toimub nii õppekava kui ka varjatud õppekava abil. Siin on oluline kõik, mis kooliseinte vahel toimub: kuidas suheldakse omavahel ja õpilastega; millised on lapsevanemate koosolekud või klassi matkad, ekskursioonid, spordivõistlused; kuidas antakse tagasisidet; kuidas ja mille eest tunnustatakse jne.

ALUSTAME UUE ARTIKLISARJAGA

Möödunud aastate „Hea lasteaia“ ja „Hea kooli“ konkursitööde põhjal (alates 2019. aastast on tegemist „Hea lasteaia“ ja „Hea kooli“ tunnustusprogrammiga) on eetikakeskuse hariduse suuna töörühm (Helen Hirsnik, Mari-Liis Nummert, Nele Punnar) kokku kogunud suure hulga häid kogemusi, kuidas lasteaiad ja koolid juba praegu väärtuspõhiselt toimetavad ja tegutsevad. Neis kirjeldatakse, kuidas on kooli või lasteaia väärtusi silmas pidades korraldatud koolide juhtimine, õpetajate arengu toetamine, õpilaste ja õpetajate suhted ja mida kõigis neis valdkondades tehakse. Ja ehk kõigepealt: millised on konkreetse haridusasutuse väärtused, kas need ilmnevad igapäevases koolielus ja töökorralduses, kas kõik koolipere liikmed on neist väärtustest teadlikud?

Et kogutud teadmisi süstematiseerida ja haridusavalikkusega jagada, alustab Õpetajate Leht koostöös Tartu ülikooli eetikakeskusega artiklisarja „Meie igapäevane väärtuskasvatus“, mis neid häid praktikaid lähemalt kirjeldab ja loodetavasti pakub ideid ja inspiratsiooni paljudele õpetajatele, kooli- ja haridusjuhtidele. Meie koolides ja lasteaedades toimub väga palju põnevat ja eeskujuväärivat, millest ühiskonnas sageli ei teatagi. Püüame seda viga parandada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!