Helen Timperley õpetajate professionaalsest arengust

IKKA VEEL NÄEVAD ÕPETAJAD ÜHE OMA PEAMISE ÜLESANDENA TEADMISTE EDASTAMIST, MITTE ÕPILASTE KAASAMIST.

Uus-Meremaa emeriitprofessor Helen Timperley külastas 16.–20. maini Eestit, viis Tallinna ülikoolis läbi meistriklassi ja oli peaesineja 20. mail kasvatusteaduste konverentsil „Haridusinnovatsioon – tõenduspõhine praktika või kõhutunne?“. Kasutasime võimalust teha intervjuu rahvusvaheliselt tunnustatud uurija ja koolitajaga, kes on avaldanud mitmeid raamatuid ja artikleid õpetajate professionaalse arengu ja õppimise teemal.

Milline on olnud teie tee haridusvaldkonda ja kuidas jõudsite õpetajate professionaalse arengu teemani?

Olen olnud õpetaja eri kooliastmetes, aga ei ole ülikoolis õppinud õpetajaks. Õppisin hoopis psühholoogiat. Oma teadustöös olen uurinud, kuidas õpilased saavutaksid paremaid tulemusi, aga ka õpetaja professionaalset arengut.

Aastal 2004 pöördus haridusministeerium minu poole, et uuriksin, kas ja kuidas õpetajate professionaalne areng õpilasi mõjutab. Hakkasin selle teemaga tegelema ja leidsin umbes 90 teadustööd, mis uurisid õpetaja professionaalse arengu mõju õpilaste tulemustele. Mõned uurimused näitasid, et õpetajate professionaalne areng oli suurepärane ja õpetajad tegid muutusi oma töös, kuid uut moodi õpetamine ei muutnud õpilaste tulemusi paremaks. Mõtlesin siis, et õpetajate professionaalse arenguga on midagi korrast ära. Sellest alates olen selle teemaga tegelnud. Ühel päeval istusin maha ja mõtlesin, et siin on midagi veel peidus. Mõistsin, et head uurimused uurivad pigem seda, mis muutusi kogevad õpilased, mitte ei keskendu õpetamistavadele.

Uurisin 300 kooli. Leidsin mõndagi, mille üle ma ei rõõmustanud. Näiteks ei olnud juhid piisavalt kaasatud ega näinud enda rolli olulisust. Teiseks häiris mind liiga kitsas fookus: levinud oli näiteks arvamus, et kui õpilastel on probleeme lugemisega, peame rohkem lugemist õpetama, mitte vaatama laiemat pilti, st mis toimub õpilastega sotsiaalses ja emotsionaalses aspektis, milline on nende motivatsioon ja kaasatus. Seejärel liitusin kahe kolleegiga Kanadast, kellega uurisin teemat edasi.

Mis on õpetaja professionaalse arengu kõige olulisemad aspektid, mis toovad kaasa muutusi õpilaste arengus?

Esiteks õppijakesksus. Enamik õpetajate professionaalsest õppimisest keskendub õpetamispraktikale, mitte sellele, mida õpilastel vaja on. Muidugi on õpetamispraktikad loodud selleks, et luua õpilaste jaoks muutust, aga enamasti ei ole õpilased esiplaanil. See on ilmselt uurimisspiraali (spiral of inquiry) ja tegevusuuringu peamine erinevus. Viimasel juhul tuleb sisend õpetajalt, uurimisspiraali puhul õpilaselt. OECD on toonud välja, et ikka veel näevad õpetajad ühe oma peamise ülesandena teadmiste edastamist, mitte õpilaste kaasamist. Nad ei näe õppimisprotsessi kui midagi, mille üle neil on kontroll, ei pane õpilaste õppimist õpetamise keskmesse.

Teiseks, õpetajate koostöö – muutus ühes klassiruumis ei muuda õppimist piisavalt. Vaja on soodustada õpetajate koostööd.

Kolmandaks – koolijuhi eestvedav roll. Koolijuht peab tajuma enda rolli olulisust ja looma pinnase õpetajate koostöiseks arenguks. Kogu kooli hõlmavate muutuste juures on koolijuhi roll asendamatu.

Mida arvate õpetajast kui uurijast? Õpetajad on ülekoormatud ja neil ei ole aega uuringuid teha.

Õpetajad ei ole uurijad ja teadlased. Uuringu tegemine võtab aega. Ma saan aru õpetajatest, kes ei taha olla uurijad, aga arvan siiski, et iga õpetaja ülesanne on arendada oma õpetamist nii, et see toetaks parimal viisil õpilaste õppimist ja võimaldaks neil saavutada paremaid tulemusi. Seetõttu ei kutsu me uurimisspiraali uuringuks, pigem on see mõtlemise, olemise ja hoolimise vorm.

Uus-Meremaa koolides on õpetajatel tavaks kohtuda kolleegidega enne või pärast tunde, et analüüsida uurimisspiraali abil oma tööd. Uurimisspiraal on uurimise ja õppimise viis, mis aitab õpetajatel oma tööd analüüsides muuta tõhusamaks õpetamist ja õpilastel õppimist.

Uurimisspiraal koosneb kuuest osast.

• Vaatlemine. Mis õpilastega toimub? Kust me seda teame?
• Fookustamine. Kuhu panustamine looks kõige suuremat muutust?
• Oletuste (hüpoteeside) püstitamine. Kuidas meie olukorda panustame? Mis meie tegevusest, hoiakutest jne hoiab meid praeguses seisus?
• Uue õppimine. Kuidas ja kust saame õppida selle kohta, mida peaksime tegema, et saavutada soovitud muutus?
• Tegutsemine. Mida saame teha teisiti, et luua piisavat muutust?
• Kontrollimine. Kas muutus on olnud piisav?

Täpsemalt saab uurimisspiraali rakendamise kohta lugeda siit:
https://www.exeterconsortium.com/uploads/1/1/5/9/115936395/innovationandthespiralofinquiry.pdf.

Koolidirektorid on öelnud, et näevad koostöise uurimusliku protsessi rakendamise tulemusena – mille fookuses on õppijate õppimine – motiveeritumaid õpetajaid ja paranenud õppetulemusi. Lõpuks saab sellest kooli igapäevase mõtlemise ja tegutsemise viis, mitte projekt või uuring.

Õpetaja n-ö uurimistegevus peab olema täielikult integreeritud õpetajatöösse. Ma ei ootaks õpetajatelt akadeemilisi uurimusi. Kui nad teevad seda õpingute käigus, on see teine teema. Aeg ja energia on kallis, õpetajaid tuleb lihtsalt kaasata protsessi, mis aitaks muuta õpilaste õppimist tõhusamaks. See on õpetajate professionaalne vastutus.

Milline on ülikooli roll õpetaja professionaalses arengus? Milliseid soovitusi annaksite ülikoolidele õpetajate koolitamiseks?

Ülikoolidel on õpetaja professionaalses arengus suur roll. Õpetajakoolituse kursused peavad olema tihedalt seotud praktilise õpetajatööga ja olema võimalikult praktilised. Ei ole mingit mõtet õpetada teooriat, mida õpetajatel ei ole võimalik oma töös rakendada. Teooria on väga oluline, aga tuleb valida selline teooriai, mis õpetab õpetajaid paremini õpetama.

Üliõpilased peaksid olema õpingute ajal tihedalt seotud nii kooli kui ka ülikooliga. Suure osa ajast peaksid üliõpilased praktiseerima koolis, kellega ülikoolipoolsed juhendajad teevad tihedat koostööd. Ülikoolid saavad palju kriitikat just seetõttu, et loengute sisu pole üliõpilasele tähenduslik. Ülikool peab võimaldama üliõpilasele palju praktilist tegevust.

Mida arvate õpetajate hindamisest, tulemuste mõõtmisest? On see vajalik, et aidata kaasa õpetajate ja õpilaste arengule?

USA on kulutanud miljoneid dollareid, et õpetajaid hinnata, aga mitte kuigi edukalt. Mina ei ole huvitatud õpetajate hindamisest. Olen huvitatud õpetajate professionaalsest arengust ja õppimisest. Olulisem on aidata õpetajatel olla süsteemselt reflekteerivad, mitte lihtsalt vaadata, kuidas on läinud ja millised on tulemused. Õpetajad peavad olema süstemaatilised tõendusmaterjali kogumisel ja arutama kolleegidega, kuidas saaksime olla efektiivsemad. Olulised ei ole testitulemused, vaid pigem, millised on õpetaja eesmärgid õpilaste õppimisele ning kas õpilased õpivad kiiremini ja sügavamalt kui enne. Õpetajate jaoks on oluline, kuidas kasutada informatsiooni õppimise efektiivsemaks muutmiseks.

Edasiseks lugemiseks

• Prof Helen Timperley kirjutab praegu kolleegidega kaht raamatut, mis varsti ilmuvad: Le Fevre, D., Timperley, H., Twyford, K. ja Ell, F. Leading Powerful Professional Learning: Responding to complexity with adaptive expertise. Corwin.
• Timperley, H., Ell, F., Le Fevre, D. ja Twyford, K. Leadership of professional Learning for Impact. Australian council for Educational Research.
• Helen Timperley ettekanne Tallinna ülikooli kasvatusteaduste konverentsil on kättesaadav siit: https://edulabs.ee/2019-aasta-kasvatusteaduste-konverents-haridusinnovatsioon-toenduspohine-praktika-voi-kohutunne/.