Lasteaiaarhitektuur on aja jooksul palju muutunud

TÄNASEST SAAB ARHITEKTUURIMUUSEUMIS NÄHA ARHITEKTUURIAJALOOLASE SANDRA MÄLGU KOOSTATUD NÄITUST „KES AIAS, KES AIAS? MOODSAD LASTEAIAD“, MIS ANNAB ÜLEVAATE LASTEAIAARHITEKTUURI MUUTUMISEST PEA SAJA AASTA JOOKSUL. NÄITUSE AMETLIK AVAMINE KOOS KATALOOGI ESITLUSEGA LEIAB ASET 18. JUUNIL KELL 17. NÄITUS JÄÄB AVATUKS 25. AUGUSTINI.

Sandra Mälk, mitme lasteaiaga näitusel tutvuda saab ning mis oli valiku alus?

Põhjalikult saab näitusel tutvuda 25 lasteaiahoonega, nende seas seitsme tüüpprojektiga. Piltidele lisaks on esemeid ning mõned uuemad ja vanemad maketid.

Näitus käsitleb pea saja aastast perioodi, alates Herbert Johansoni projekti järgi 1928. aastal valminud Kopli lasteaiast ning lõpetades 2018. aastal valminud Palamuse Nukitsamehe lasteaiaga ja tänavu märtsis avatud Alasniidu lasteaia Harkujärve majaga.

Näitusel on esindatud spetsiaalselt lasteaiaks ehitatud hooned ning valiku tegemisel lähtusin sellest, et hoone toetaks õppe-kasvatustööd, oleks arhitektuuriliselt silmapaistev ja pakuks uusi võimalusi. Hea nõuga oli abiks haridusloolane Mare Torm.

Näitusel ongi näha, kuidas lastele mõeldud ruum ja ootused sellele aastate jooksul muutunud on.

On mul õigus, et enamik lasteaedu Eestis on ehitatud tüüpprojekti järgi?

Seda küll. Tüüplasteaedu hakati ehitama 1940. aastatel ja seda tehti Nõukogude aja lõpuni. Praegu tegutsevast ligi viiesajast lasteaiast kaks kolmandikku asubki selleaegses tüüphoones.

1940. aastatel kujunes uus reaalsus: kõik emad pidid mõnekuuse lapse kõrvalt tööle minema. Et lasteaedu oli vähe, asuti neid kiiresti ehitama. Mitmed lasteaiad alustasid tööd villades, mis pärast sõda tühjaks jäid. Tihti projekteeriti lasteaiaruumid uute kortermajade esimestele korrustele, nagu näiteks Tallinna Kiisupere lasteaed Gonsiori tänaval. Näitusel on ka üks värskelt konserveeritud makett, millel on näha, kuidas algaastatel ehitati sõime- ja lasteaiahooned eraldi, sest üks kuulus tervishoiuministeeriumi, teine haridusministeeriumi alla.

Kas Nõukogude ajal ehitati mõni lasteaed ka eriprojekti järgi?

Nõukogude aja lasteaedade koorekiht ongi jõukate ametiasutuste ja kolhooside lasteaiad, mis paistsid silma erilise läbimõelduse ja arhitektuuri poolest. Kuna raha oli rohkem ja polnud kohustust kasutada tüüpprojekte, oli neis ka loominguvabadus suurem. Kasutati tunnustatud sisearhitektide, disainerite, kunstnike abi, kes projekteerisid lastele sobivad ruumid ja mööbli, sõna said sekka öelda ka lasteaednikud ise.

Sõjajärgse mõõnaperioodi, kus lapsekeskse disaini jaoks polnud võimalusi, lõpetas 1961. aastal valminud ETKVL-i lasteaed Tallinnas Narva maanteel, mis oli oma aja kohta väga uuenduslik: aknad olid lapse jaoks sobival kõrgusel ning rühmaruume sai avada lükanduste abil. Esmakordselt võeti selles lasteaias kasutusele kapp-voodid, magamisasemed tõsteti seina najale, et lastel oleks rohkem mänguruumi.

1978. aastal valminud Pärnu KEK-i Tralli lasteaias olid samuti kasutusel kokkukäivad voodid. Kuna rühma mängu- ja magamisruum tohtis olla vaid 50 m2, aga lapsi oli rühmas 25, lähtuski projekteerija sellest, et mööbel olgu mänguline ja funktsionaalne. Pärast lõunaund lükati voodid seina äärde ning tekkis mängumaastik: lastel oli huvitav, lisaks hoiti ruumi kokku. Koridoridesse kavandati värvilised liikumist suunavad viidad, et aidata lapsel oma rühmaruumi leida. Eesmärk luua lastele inspireeriv kasvukeskkond õnnestus suurepäraselt ning arhitektide tiim hakkas saama tellimusi ka teistest liiduvabariikidest.

Teine hea lapsekeskse lähenemise näide on 1983. aastal valminud Kirovi kalurikolhoosi Piilupesa lasteaia juurdeehitis, mis oli äärmiselt omapärane nii välis- kui ka sisekujunduselt, alustades muinasjutulisest mööblist ja lõpetades klaasgaleriidega, mille all viidi läbi kunstitunde. Lasteaia omanikel puudus kahjuks hoone vastu huvi ja unikaalne maja lammutati 2017. aastal.

Mis ajal kõige rohkem lasteaedu ehitati?

Kõige rohkem kerkis lasteaedu, nende hulgas suuri, 280 lapsele mõeldud nn mammutlasteaedu 1970.–1980. aastatel uutesse elamukvartalitesse. Üks tüüpilisemaid oli Eesti Projektis arhitekt Milvi Vainiku projekteeritud U-kujuline kahekorruseline hoone, mida on palju Õismäel ja Lasnamäel, aga ka Kuusalus, Aravetel, Tartus, Narvas ja mujal.

Selle projekti kiituseks võib öelda, et tegu on valgusküllase hoonega, millel on tuulevarju pakkuv turvaline sisehoov ning esimesel korrusel katustatud terrassid, mis lihtsustavad õueminekut ja kuhu on vihmaga hea varjuda. Lasteaednikud eelistasidki neid terrasse õuepaviljonidele.

1975. aastal anti välja seadus, et rühmaruume peab olema kaks, tänu millele oli lastel piisavalt ruumi. Igasse sellisesse lasteaeda oli kavandatud ka bassein, kuid kokkuhoiu kaalutlustel ei õnnestunud seda igal pool välja ehitada. Samuti ei õnnestunud rakendada algselt Soome eeskujul planeeritud kumerate seinte ja mööblita mänguruumi, kus lapsed oleksid saanud end n-ö tühjaks joosta. Selle projekti nõrk koht olid pikad hämaravõitu koridorid ja väheste vahenditega õuealad. Pea iga lasteaia õuel olid maasse kaevatud värvitud rehvid, mis oli justkui ajastu märk.

Teine levinud lasteaiatüüp, mida kohtab paljudes linnades, on H-kujulise põhiplaaniga hoone, kus kaht majaosa ühendab pikk koridor. Algne plaan oli uhkem, kuid 1968. aastal tehti sellest säästuvariant, ühtlasi loobuti algselt kavandatud basseinist.

Selle projekti järgi on ehitatud näiteks Tallinna Päikese lasteaed, kus majaosi ühendavasse pikka koridori lasi direktor hiljem panna tegevuspaneelid ja kuhu riputatakse laste kunstitöid, et ruumi otstarbekalt kasutada. Tallinna linn plaanib 2030. aastaks kõik lasteaiad nüüdisajastada ning kuna sellise projektiga majade kordategemine on kulukas ja küttekulud suured, on plaanis mitu seda tüüpi hoonet lammutada. Samuti on pealinnas otsustatud, et ei pikendata moodullasteaedade rendilepinguid.

Maakohtades levis teistsugune tüüpprojekt, kus iga rühma jaoks oli projekteeritud omaette haru, tänu millele moodustus rühmale ka oma väike hooviala. 1960.–1970. aastatel ehitati selliseid ühekorruselisi hooneid palju maale ööpäevakoduks, kuhu toodi laps terveks nädalaks.

Nii et meil õnnestus ehitada ka kohalike arhitektide projekti järgi?

Jah. Kui Nõukogude aja esimestel kümnenditel oldi sunnitud kasutama veel üleliidulisi kataloogiprojekte, mis olid üsna ebafunktsionaalsed, siis edasi hakkasid meie arhitektid enda eest seisma. Tugevamalt torkas see silma 1970. aastatel, kui mindi üle tehases täismonteeritavatele ehitusdetailidele ja kasutamiseks anti tüüpprojektid. Eesti Projekti tollane peaarhitekt Mart Port ja arhitekt Milvi Vainik kohtusid Moskva ametnikega ja suutsid neile tõestada, et oleme võimelised oma projekte esitama. Samamoodi nagu Eestis oli populaarne meie oma Johannes Käisi pedagoogiline õpetus, oleme olnud lipulaev ka lasteaiaarhitektuuris.

Kuidas on lasteaiaarhitektuur ajaga muutunud?

Mulle tundub, et kõige rohkem on muutunud arusaam, milline üks hea lasteaed olema peab, mis on tingitud ka rohkematest võimalustest. Lapsele mõeldud ruum on laienenud: mitte ainult maja, vaid ka õueala on tegutsemise ja õppimise koht. Suurt rõhku pannakse sellele, et ruum oleks kaasav, mänguline, inspireeriv, pakuks lapsele võimalust ise kogeda ja avastada.

Muutunud on materjalivalik. Üha rohkem kasutatakse tehismaterjali asemel puitu ja muud naturaalset materjali ning arvestatakse sisekujunduses värvipsühholoogia põhimõtteid. Psühholoogid ja sisearhitektid soovitavad lasteaias tugevate erksate värvide asemel kasutada pigem heledaid pastelseid toone, kuna mänguasjad, raamatud ja esemed on niikuinii värvilised. Tundub, et paljudes lasteaedades sellest teadmisest veel ei lähtuta.

Mis iseloomustab viimastel aastatel ehitatud lasteaedu?

Püüeldakse selle poole, et lasteaiaruum oleks kõiki kaasava arhitektuuriga: mugav, funktsionaalne ja loogilise ülesehitusega nii laste kui ka õpetajate jaoks.

Uued hooned on pigem ühekorruselised, et oleks lihtne rühmaruumist otse õue pääseda. Paljudes neist on keskel aatrium, kus lapsed saavad esineda, oma kunstitöid üles riputada, kõik koos olla ja omavahel suhelda. Üha enam on lasteaiad ka kogukonnale avatud.

Kiiu Kiigepõnni lasteaeda Kuusalus projekteeriti näiteks kogukonna soovil saal-kinoruum, kus rahvas saab koos käia. Täpselt samuti olid väikesed külakoolimajad esimese Eesti Vabariigi ajal kasutuses hommikuti kooli ja õhtuti seltsimajana.

Palamuse Nukitsamehe lasteaias on mõeldud palju detailidele, mis lähtuvad lapsest. Mulle meeldib, et rühmaruumi jagab pooleks vahva turnimisala, mille taha jääb rahulik ala, kus lapsed teevad lõunauinakut, ja ees on tegutsemisruum. Tualettruumi viib kaks ust: üks tava-, teine lapsemõõdus. Basseini põhja saab vastavalt laste kasvule tõsta ja langetada ning lasteaia oma talveaias saavad lapsed taimede eest hoolitseda.

Alasniidu lasteaia Harkujärve majas on igas rühmas lapse mõõtu köök, kus koos õpetajatega süüa tehakse. Kui varem söödi rühmades, siis viimasel ajal rohkem ühises suures ruumis, mis annab võimaluse rühmas alustatud mänge ja tegevusi pooleli jätta ja hiljem jätkata.

Uuemaid lasteaedu ühendab seegi, et paljud neist on valminud arhitektuurivõistlusel osalenud projekti järgi. Võistluste pidamine on hea praktika, sest aitab paremini tagada oodatud kvaliteeti.

Kas lasteaia projekteerimine on arhitekti jaoks huvitav väljakutse?

Arvan küll, sest osalejaid on neil võistlustel alati palju. See on mänguline ja lõbus ülesanne, kus arhitekt saab lasta fantaasial lennata. Samas on väljakutseid keskmisest rohkemgi, sest kaasneb vastutus väiksemate ees ja ka pedagoogikad muutuvad. Mida rohkem asjatundjaid protsessi kaasata, seda parem on tulemus: tellija ja arhitektide kõrval peaksid osalema ka pedagoogid, liikumisspetsialistid, maastikuarhitektid. Rohkem võiks küsida ka lastelt endilt, mis neile meeldib.

Kellel soovitate näitusele tulla?

Ideaalis võiksid tulla kõik asjaosalised, eriti oodatud on lasteaednikud, et nad näeksid, kuidas on võimalik lasteaeda projekteerida ja julgustada neid projekteerimises osalema. Tundub, et asjata ei võeta lasteaednike ettepanekuid arvesse. Hea hoone sünnib koostöös.