Muutunud õpikäsitus 21: Õppija oma rada – hakkame pihta!
Suur robootikahuviliste arv näitab piltlikult, et Eesti lapsed on arvutipõhistest õppimisviisidest väga huvitatud. 
Vello Kukk: Ei ole mingit vajadust oletada, mis personaalset õpirada rakendades juhtub, sest võimalikud lahendused ja modifikatsioonid on juba ammu läbi proovitud.
Personaalset õpet on intensiivselt kasutatud ja arendatud pea kakskümmend aastat (ka Eestis).
Lugedes Postimehest Maarja Vaino huvitavat, aga kurva alatooniga artiklit „Igal õppijal oma tee – visioon või utoopia?“, tekib mul üks küsimus, mis on paraku tekkinud mõne teisegi sellesse teemasse puutuva artikli puhul. See on arutluse all olevate mõistete väga abstraktne ja filosoofiline käsitlemine ning selle mittearvestamine, et õppija oma rada ei ole midagi uuenduslikku või enneolematut. Personaalset õpet on intensiivselt kasutatud ja arendatud pea kakskümmend aastat (ka Eestis). See tähendab, et ei ole mingit vajadust oletada, mis personaalset õpirada rakendades juhtub, sest võimalikud lahendused ja modifikatsioonid on juba ammu läbi proovitud.
Tunnistagem, et õppimine on alati personaalne, ükskõik, kuidas see korraldatud on, sest õpib ikka konkreetne inimene. Inimesed on väga erinevad ja selles ei ole midagi halba, ning seda tuleb aktsepteerida. Inimeste erinevust arvestades tuleb leida neile kõige edukamad õppimisviisid. Ei ole õige püüda panna kõiki õpilasi õppima ühtemoodi, ehkki hariduse ajaloost on teada ka seda liiki inetusi. Kui arvestatakse, et õppimine on alati individuaalne, siis on personaalne õpirada paratamatu.
Õpetajaid võib personaalse õpiraja puhul mõnigi asi üllatada. Näiteks pole algul teada, kuhu õpirada võib õpilase viia. Õpetaja saab suunata vaid õppimise üldist protsessi. Tal on võimalik kogu aeg õpilasele näidata, kes ta on ja kus ta asub ning mida võiks teha, et selle või teise (kasvõi lokaalse) eesmärgini jõuda. Kogemus näitab, et õppija on küsimusest „Kes ma olen?“ väga huvitatud. Olen märganud, et see huvi on inimolendil (ja vist mitte ainult inimolendil) sünnist surmani. Kindlasti ei tohi unustada, et personaalne õpirada ei ole sirge trass, mida mööda kõik ühes suunas liiguvad, vaid ta sisaldab silmuseid.
Maarja Vaino küsib Postimehes, kas õpilane suudab iseseisvalt oma õpiraja kokku panna, seda vastutustundlikult järgida ning olla ennastjuhtiv õppija. Ta vastab, et sellega ei saa sageli hakkama isegi üliõpilased.
Tegelikult on saanud üliõpilased oma õpiradade kujundamisega hakkama juba paarkümmend aastat. Valikainete süsteem lausa sunnib iga tudengit endale oma rada kujundama. Kuid õpetavad arvutiprogrammid on loonud olukorra, kus nad saavad valida endale ka sobiva õppimise tempo ning õpitavate teemade sobiva valiku ja järjekorra. Neid teemasid saavad õppijad omandada üksinda, koos oma õpingukaaslastega või õpetajaga konsulteerides.
Tallinna tehnikaülikoolis on mõningates õppeainetes (näiteks elektrotehnika erialal) olnud sellised personaalsed õpirajad kasutusel juba 15 aastat. Võimalikuks on teinud need rajad tehnikaülikooli enda koostatud õpetavad arvutiprogrammid.
ÕPPIMINE ON NAGU TARKVARAARENDUS
Hariduses on ette võetud palju revolutsioone ja on olnud ka palju põrumisi. Hariduses on kavandatud ikka suuri ettevõtmisi, uskudes, et need muudavad maailma. Paraku on neid suuri ettevõtmisi ellu rakendades pea alati selgunud, et elu on juba ise ja ilma hariduse abita väga palju muutunud. Lisaks on selgunud, et raha on haridusse kulutatud palju, kuid elule pole järele jõutud.
Piltlikuks näiteks selle kohta, kuidas elu läheb pidevalt uuendajatel eest ära, sobivad väga hästi paljude tarkvaraarendajate varasemad kogemused. Enamikul neist läksid projektid ajakavast hullult välja, eelarved olid lõhki ja mis lõpuks valmis saadi, erines algselt soovitust tundmatuseni. Tarkvarainimesed on aga olnud nii arukad, et on tunnistanud endale kaht asja. Esiteks seda, et oma eesmärki ei saagi algul täpselt määratleda, vaid seda tuleb töö käigus pidevalt kohendada-täpsustada. Teiseks on jõutud arusaamisele, et arendustöö põhineb tellija ja arendaja pideval koostööl.
Õppimise ja tarkvaraarenduse sarnasuses ei ole midagi üllatavat, sest õppimine on ju samuti looming – oma teadmiste loomine. See arusaam õppimisest modifitseeriti kooli jaoks juba aastaid tagasi, kui kehtestati praegu kehtiv elukestva õppe strateegia. Kahjuks kipub haridussüsteem sellest strateegiast hoolimata istuma oma vanade dogmade otsas. Ilmselt on väga raske muuta midagi oma alusmõtetes.
Lausa tragikoomiline on lugeda väidet, et personaalõpe ja probleemõpe ei anna häid õpitulemusi. Millel põhineb uskumus, et frontaalne õpikonveier, kus kõik õpilased – nii tugevad kui ka nõrgad – liiguvad edasi täpselt ühes tempos, annab häid tulemusi? Ja mille poolest konkreetselt on personaalõppe või probleemõppe tulemused halvad? Kui tuleks abstraktsete mõtete maailmast reaalsusse?
Mul on päris palju praktilisi kogemusi, mis on näidanud personaalse õpiraja häid külgi. Tõsi, on olnud ka neid, mille mõjul olen mõningad õpetamise võtted või meetodid kõrvale jätnud, kuid ülekaalus on kogemused, mis on kinnitanud personaalse õppe vajalikkust. Enamik mu kogemusi on aastate jooksul ka publitseeritud, ja millalgi tasub see publikatsioonide nimekiri eesti publikule jälle nähtavaks teha, et inimesed ei peaks võimatuks asju, mis on olnud juba paarkümmend aastat võimalikud. Lisaks annab minevikus sorimine julgust tulevikku vaadata.
HAKKAME PIHTA!
Arvan, et meil aitab oletuste üle vaidlemisest – see ei aita meid edasi. Tunnistagem, et personaalsed õpirajad on hädavajalikud. Tunnistagem, et need õpirajad võivad meid viia sinna, kuhu me ei osanud arvatagi. Tunnistagem, et tavalised neljad-viied tagavad personaalsed õpirajad päris kindlasti, kuid juhtuda võib, et tulemused võivad tulla üllataval määral sellest paremad.
Hakkame personaalsete õpiradadega pihta ja räägime praktilistest kogemustest. Olen kohe praegu valmis aitama neid õpetajaid ja koole, kus soovitakse 8. klassi õpilastele matemaatikat ja füüsikat või programmeerimist õpetada roboti ehk arvutiprogrammi juhendamisel. Olen neid programme 8. klassi õpilastega katsetanud ja neid huvitas sellisel viisil õppimine väga, tekitas isegi suurt hasarti. Küsimus on nüüd õpetajate huvis arvutiprogrammi juhendatava õppimise vastu.
Minuga saab võtta kontakti e-aadressil vello.kukk@mail.ee. Ootan teie kirju!
Ministeeriumi peale ma liialt ei loodaks. Alustada tuleb ikkagi vundamendist ehk siis õpetajatest. Leiame õpetajad (jt huvilised), kes on valmis õppe personaliseerimisega kohe pihta hakkama. Leiame koolid, kus ei olda sellele kindlalt vastu, ning hakkame asjaga pihta. Mis õppeaines või -valdkonnas me peaksime alustama, millised koolid või koolide osad võiksid kohe kaasa lüüa, see on kokkuleppe küsimus.
Küllap edu räägib iseenda eest ja kutsub esile uusi uuendusmeelseid aktsioone. Minu kogemus on, et personaliseeritud õpet, mis toimub arvutiprogrammide toel, hakkavad vedama just õppijad ise. Nende arvates tagasiteed frontaalse õppe juurde enam ei ole.
See oli vist 2017. aasta augustis, kui reporter küsis meie lapsevanemate liidu esindajalt, et kas ei oleks võimalik asendada raske koolikott näiteks mälupulgaga. Lapsevanemate esindaja vastas, et see oleks nii uuenduslik idee, et teostub ilmselt alles kaugemas tulevikus. Nali on selles, et selline vastus anti aastal 2017, ehkki juba aastal 2007 oleks saanud mälupulk suurepäraselt koolikotti asendada.
Kui jõuaks tänapäeva!
Väga õige üleskutse,Õpetajatel tulebki ise muutustega alustada.Õpppida saab ikka ainult ISE. igaühele sobiva raskuse ja kiirusega.Tähtis on õppijal võrrelda isesnda saavutusi,arengut,mitte võrdlust TEISTEGA.