Tuleb see, mis tulema peab

14. juuni 2019 Mare Rossmann endine õpetaja - 2 kommentaari
Mare Rossmann.

Kogu maailmas on muutused õhus. Millised need täpselt on, ei tea keegi. Mul on vahel tunne, et tahame muudkui muutusi – kui need käes, siis pettume, tahame jälle uusi muutusi, et jälle pettuda.

See on igavene ring, aga kadunud maailm tagasi ei tule ja ka õpetaja peab kogu aeg midagi juurde õppima. Selleks on vaja aega ja raha, aga mõlemat napib. Eks õpetajad lootsid, et nende palgale lisatakse midagi, aga nad ei kurda. Alati võib veel halvem olla.

Hiljuti sai teatavaks, et Valga põhikoolis lasi üks õpetaja tervel klassil terve tunni püsti seista karistuseks selle eest, et kaks õpilast keeldusid tunni ajal nutitelefonist loobuma.

Mina töötasin koolis sel ajal, kui õpetaja sõna veel maksis. Nutitelefone ei olnud. Aga eks õpilased on ajast aega võtnud kooli kaasa esemeid, mis ei ole koolitunnis vajalikud. Tuletame meelde Tootsi oma pitsuga. Alljärgnevalt püüan ette kujutada, kuidas oleksin mina käitunud Valga matemaatikaõpetaja olukorras.

Oleksin …

Elementaarne viisakus ütleb, et kui keegi käitub ebaviisakalt, siis ei tehta sellest välja ja ei arutleta selle üle teiste juuresolekul. Oleksin jätkanud tundi, minu sõnum klassile oleks olnud, et õpetajale makstakse palka selle eest, et õpilasi õpetada, mitte selle eest, et mõne õpilasega kraagelda. Patustanud õpilasele oleksin teatanud, et tal on aega tunni jooksul keelatud ese minu lauale tuua, vastasel korral ei pääse ta ebameeldivustest.

Kui ta seda korraldust ei oleks täitnud, jätkunuks kõik loogilist rada pidi. Esmalt vestlus õpilasega, et aru saada, kas tal on minuga mingi isiklik probleem või puudub tal üldse sõnakuulamise geen. Oleksin pidanud nõu klassijuhataja, direktori ja õppejuhiga. Oleksin kohtunud ka lapsevanemaga, et selgitada välja, kas mul on lootust tema toele.

Kogutud informatsiooni põhjal oleksin langetanud karistuse osas otsuse. Võib-olla on see minu helesinine unistus, mis ei oleks reaalses elus toiminud, aga seda ei saa ma enam kunagi teada. Uus koolikontseptsioon lähtub sellest, et õpilasel peab olema koolis hea ja mugav. Aga sama peab olema õpetajal. Mina ei oska õpilaste ja õpetajate heaolu teineteisest eraldada. Nagu iga inimene, ei suuda ka õpetaja elada mürgises õhkkonnas, kus teda süüdistavad nii õpilased, lapsevanemad kui ka meedia.

Olge inimesed!

Õpetaja tuleb uuesti võimestada, see on meie kõigi huvides. Me võime arutleda selle üle, kas Valga õpetaja kasutas just kõige paremat karistusmeetodit, aga see, et õpetajal on õigus oma tunnis korda nõuda ja õpilasel on kohustus alluda tema korraldustele, ei ole vaidlemiskoht.

Madal palk ja madal maine on toonud kooli inimesi, kes ei peaks seal töötama. Aga nad on vähemuses. Oma Rakvere gümnaasiumis õppivate lastelaste näitel võin kinnitada, et head ja pühendunud õpetajad ei ole kusagile kadunud. Nad on endiselt olemas ja vajavad meie toetust. Kiusamine ja tige sõna võib ka koolis teoks saada, nagu näitas Sillamäe juhtum. Ka lastevanemate seas on palju vaeseid inimesi ja vaesus põhjustab suuri inimlikke kannatusi ja muudab inimese tigedaks või pahuraks. Sedagi tuleb mõista.

Ainult siis, kui õpetaja lähtub oma töös põhimõttest, et õpetaja ma võin olla, aga inimene pean olema, on lootust, et temale avaneb inimhinge sügavus, kuid ka pimedus ja pahelisus. Täiskasvanut me muuta ei saa, meil on võimalus muuta oma suhtumist temasse. Õrnas eas noore inimese puhul peab olema võimalik aidata kaasa, et elu teine pool tuleks parem kui esimene.

Soovin, et õpetaja võtaks suvel aega iseenda jaoks ja tekitaks endale õnnehetki, mis mälestustena elaksid edasi ja aitaksid pikal kooliaastal elada üle need hetked, kui tundub, et kogu maailma raskus on langenud sinu õlgadele.


2 kommentaari teemale “Tuleb see, mis tulema peab”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid,
    kes oli see MÕTLEJA, kes ütles – TARGAD peavad lugu tavalistest, rumalad ebatavalistest (resp uutest) asjadest…?

    Viimastel aastakümnetel käivitunud inimkonna ARUKUSE (IQ) allakäik (ka Eestis), millest ajakirjandus aasta tagasi tõsiteaduslikku infot andis, ei luba enam koolis nö inimlikult (või pedagoogiliselt) probleeme lahendada. Võti on kodudes, kust aga üha vähem abi laste arendamiseks-KASVATAMISEKS…

    P.S. Varakevadisel Eesti hariduse visioonikonverentsil Kultuurikatlas selles aga probleemi “ei nähtud”. Ärka üles, Eesti pedagoogikateadus!

  2. Raivo Paas ütleb:

    Käsitöös on head nipid ja lahendused. Meie koolid pole enam õppekojad vaid õpetamise vabrikud. Siin ei aita hea õpetaja vaid standartlahendused. Probleemi ei saa lahendada lapseõiguse, isikuõiguse v. muu säärasega. Õppetunnil on eesmärk ja eesmärki toetavad õigused peaksid olema prioriteediks.Kui õpilase, õpetaja koostöö ei suju, peab üks lahkuma, ilmselt õpilane. Mitte lahkuma teadmattusse vaid (probleem tekkib suurkoolis) eriklassi (vajadusel poole tunni pealt ja siin ei või õpilasel olla valikut).
    Kui üksikjuhtum (õpetaja või õpilase paha päev) muutub kombeks lahendatakse küsimus – kelle komme (õpilase või õpetaja.

Leave a Reply to Raivo Paas

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!