Arukuse allakäik on ilmne
15. augustil kiideti eelnõus parlamendile heaks põhikooli lõpueksamitest loobumine. Selgituseks väideti, et sellega kaasneb positiivne mõju nii õpilaste kui ka õpetajate motivatsioonile. See näitab asjatundmatust motivatsiooni mõistmisel.
Aga kui lisati veel, et lõpueksamite asemele pakub riik teisi võimalusi (tagasisideks) põhikoolis omandatud teadmiste ja oskuste kohta (samas liigume ju kohati hindamisvabade koolide suunas), siis on selge, et haridusametnikud on valinud ka Eestile ameerikaliku (avaliku) kooli tee, kus sisulist haridust ei saa – väikerahva jaoks tähendab see hariduse-kultuuri surma paari põlvkonnaga.
Kui 2018 suvel kajastas ajakirjandus mitmes Euroopa riigis inimeste arukuse (IQ) langust viimase põlvkonnaga seitse standardpunkti, siis meil arutelu ei alanud, sest kuue riigi hulgas oli ka Eesti – Soome, Norra, Hollandi, Prantsusmaa ja Suurbritannia kõrval.
Kas meid rahustab heaoluriikide naabrus või kiidame end häbitult edasi? Oma rumaluses ei mõista me ilmselt selle protsessi tähendust tulevikule. TÜ psühholoogia instituudis selgus Merle Kõrgesaare uuringust juba 2013. aastal, et ainuüksi 2001. ja 2012. aasta võrdluses langes abiturientide arukus (IQ) Eestis üle kaheksa standardpunkti.
Et uuritud valim (N = 1328) kujutas läbilõiget neist aastaist, on tulemus usaldusväärne – näitab ka kodu-kooli rolli protsessis. Ilmnes veel, et tütarlaste arukuse langus oli suurem kui poistel.
Teaduslike uuringute kõrval on oma väärtus ka empiirilistel tähelepanekutel (kogemustel), rääkimata teaduskirjanduse ja eri olukordade analüüsist. Kui eakamad kolleegid TÜ-st ja TTÜ-st toovad näiteid praeguste tudengite vaimse taseme (kasvõi teksti mõistmise) langusest, siis kinnitan seda taas omalt poolt. Haridusametnikud on hullutanud üldsust pikalt nn PISA testide tulemustega.
Meilgi suureks eeskujuks peetud Soomes on öelnud kasvatusprofessorid nüüd selgelt välja, et PISA ei näita koolis õpitavat ja nn moodsad õppemeetodid on õpetuse taset Soomeski alla viinud … Sestap on sealgi arukuse tase languse teel.
Maailmas on võtmesõnaks heaoluühiskond väliste-ilusate humaanliberaalsete elupõhimõtetega, kus inimene (ka laps) peab kõikjal tundma end mõnusalt ja õnnelikuna. Aga just see ongi vastuolus arengupsühholoogiaga või ka looduspärase elukäsitusega. Juba varakult peab laps puutuma kokku elu keerukuse (ka töö) ja raskustega ning püüdma neist jagu saada.
Just põhikoolis on vaja läbi raskuste püsimällu salvestada teadmisi, mida edaspidi saaks kasutada mõtlemisel (nutikas ju rumalat inimest ei aita!). Hiljem ei tekita siis õppimine (kasvõi matemaatika) ja põhikooli lõpueksamid stressi. Ning argieluski toimuv muutub mõistetavaks …
Ma ei usu, et eksami asendamine millegi mõistlikumaga(!). Just selles viimases pole ma veendunud, aga eksam ise küll mingi mõistli asi pole.
Imestasime mituu aastat, misk ei saa noored ülikoolis hakkama lihtsate, isegi igapäevaste probleemidega. See oli midagi uut. Meie leidsime 2 järeldust: 1) igasuguse lihtate praktiliste probleemide lahendamise kogemus puudumine 2) üha rohkem lagunev loogika. Viimast (loogika puudust või vigu) leidsime järjest rohkem meedias, mis ka suurim eesti keele risustaja.
Paneksin siia ühe näite, küll juba rohkem kui 15 aasta vanuse. Ei saanud kuidagi aru, miks ei suuda tudengid hakkama saada lihtsa ülesandega: jagada 12 osa mingit substantsi vahekorras 3:1. Kui suur on väiksem osa, saime vastuseks nt 1/3 ehk 4, pool ehk 6, ei tea. Siis tuli mul (geniaalne idee): formuerisin ülesande nii. Sul on 100 krooni ja pead selle jagama vahekorras 3:1, kui suur on see väiksem osa? Silmapilkne vastus oli 25 krooni. Siia ongo koer maetud, mõelge kooli selle üle.
Lõpetuseks veel näiega seotud juhtum sõjalisest õppusest. Kui tudengid hakkasid protestima selle vastu, kuidas alampolkovnik kasutas tangensit, said nad vastuseks:
у вас там гражданский тангенс, у нас тут военный тангенс