Keelekaste: Vaadake-mind-sõnad
Tuleb öelda, et mulle isiklikult sedasorti ühendid, nagu seekord pealkirjakski, väga meeltmööda ei ole. Tunduvad teised kuidagi edvistavad, tähelepanu tahtvad, pealegi inglispärased ja kohmakavõitu. Kõige sagedamini olengi selliseid ühendeid – targalt öeldes ahelliitsõnu ehk ahelliitumeid, milles nimisõnale eelneb täiendosana lause või fraas – täheldanud inglise keelest eestindatud tekstides. Tõlkimistuhin sees, kantakse neid pahatihti üle uisapäiselt, mõtlemata, kas eesti keeles saaks väljenduda ka kuidagi ladusamalt ja loomulikumalt.
Ahelliitumite inglise juured saavad kinnitust Tiina Leemetsa soliidsest artiklist „Mida-neist-arvata-küsimus. Ahelliitsõnad“ (Oma Keel 2, 2014). Viidates soome keeleteadlasele Krista Varantolale, kirjutab Leemets, et ahelliitsõnad on „hakanud levima esmalt inglise keeles XIX–XX sajandi vahetusel ja mõnda aega on neid peetud üksnes inglise keelele omaseks nähtuseks“. Eesti keeles on ahelliitsõnad pigem värvikad juhumoodustised – sellele osutab ka esialgne termin „ad-hoc-liitsõna“ –, „inglise keeles on suur hulk ahelliitsõnu aga kinnistunud ning käibel neutraalstiilis“.
Olgugi ahelliitsõnad eesti keeles juhuslikku laadi, tuleb neid siiski ette omajagu, tõlgete kõrval aina enam ka algupärastes tekstides. Ja kui neid juba pruukida, siis tasub kursis olla ka nende õigekirjutusega. Eesti ortograafiaallikate näidete järgi käib ahelliitsõnas sidekriips kõigi täiendosa sõnade ning ka täiendosa ja põhisõna vahele. (Just seda viimast, põhisõnale eelnevat sidekriipsu kaldutakse vahel mitte panema; inglise keeles kirjutataksegi põhisõna täiendosast lahku.) „Head-ööd musi“ on niisiis vale, õige on „head-ööd-musi“, nagu ka „aega-küll-meeleolu“, „keelan-käsin-juhtimine“, „vali-mind-naeratus“, „enne-ja-pärast-foto“, „tere-hommikust-sõnum“ ja nii edasi.
Ennekõike, mulle tundub, tasub ahelliitsõnade juures aga mõelda juba sõnastatud küsimusele: kas eesti keeles saab väljenduda ka kuidagi ladusamalt ja loomulikumalt?
Tõlkides aitab see, kui mõelda väljendi sisule, selmet eestindada ahelliitum sõna-sõnalt. Alles hiljuti küsiti minult, kuidas võiks tõlkida inglise väljendit win-win solution. Leidub igasuguseid rohmakaid vasteid („võidan-võidad-lahendus“, „võit-võit-lahendus“, „kõik-võidavad-lahendus“, ingliskeelse täiendosaga „win-win-lahendus“), ent „Ametniku soovitussõnastik“ paneb ette tõlkida just mõtet, rääkides mõlemale või kõigile sobivast, soodsast või kasulikust lahendusest. Samuti oleks mõeldav „kõiki rahuldav lahendus“. Ja küllap passiks mõnda konteksti ka lihtsalt „hea lahendus“ või, kui ruumi rohkem ja teksti iseloom lubab, Leemetsa soovitatud vana hea eesti fraseologism „hundid söönud ja lambad terved“.
Inglise hands-free device tõlgitakse sageli „käed-vaba-“ või „käed-vabad-seadmeks“, mõtlemata ladusamale „vabakäeseadmele“. Samamoodi harilike liitsõnade kujul on lahedamad vasted olemas sellistele levinud väljenditele nagu „drive-in-kino“, „play-off-mängud“, „stand-up-komöödia“, „start-up-firma“: „sissesõidukino“ või „autokino“, „väljalangemismängud“, „püstijalakomöödia“, „idufirma“. Juba mainitud „head-ööd-musi“ (inglise goodnight kiss), mis pole ka vale, sobiks Leemetsa arvates aga asendada sõnaga „unemusi“, eeskujuks „unejutt“ või „unelaul“.
Teinekord piisab sellestki, kui sidekriipsud lihtsalt ära jätta, sest tegemist polegi ahelliitsõna, vaid tavalise, üksnes pikema täiendfraasiga nimisõnaga: mitte „varnast-võtta-teravmeelsused“, vaid „varnast võtta teravmeelsused“, mitte „seinast-seina-küsimused“, vaid „seinast seina küsimused“, mitte „ukselt-uksele-müük“, vaid „ukselt uksele müük“ (ehk „rändmüük“).
Viise, kuidas ahelliitsõnu vältida, on veel üksjagu. Paljude levinumate ahelliitumite puhul on töö juba ära tehtud, nõnda et sisult samaväärsed, ent vormilt ladusamad-loomulikumad vasted vaid ootavad ülesleidmist ja ärakasutamist. Ole ainult varmas internetist otsima ja keeleraamatuid sirvima. Või siis, miks ka mitte, ise out-of-box-mõtlemist rakendama. Nojah, see tähendab loovalt mõtlema.