Kelle lauseid me loeme?

Kes on tegelikult kirjutanud lood, millest nii mõnedki preemiaid pälvivad? – Lugeja võiks tõsiselt üllatuda, kui ta asjaga kursis oleks.

Kui olete endale õmmelnud näiteks pintsaku, mis selga ei istu – hõlmad puhvitavad, varrukas kisub kaenla alt kiiva vms –, mis te siis teete? Tõenäoliselt lähete rätsepa juurde, et spetsialist rõivatükki kohendaks. Rätsep annab üht õmblust järele ja võtab teist koomale, lõikab kuskil midagi juurde – ja voilà, valmis ta ongi. Istub hästi ja näeb tibens-tobens välja, mis sa ühest rõivatükist veel tahad?

Kirjatöödega on sageli sama lugu. Mõni autor on hea idee niimoodi sõnadeks kortsinud, et kole vaadata ja võimatu lugeda. Toimetaja käärib käised üles ja asub tööle.

„Enam-vähem kõik laused tuleb uuesti läbi kirjutada,“ tunnistab ühe tunnustatud meediaväljaande keeletoimetaja, rääkides mitmest preemiatega pärjatud autorist. „Kui inimesed teaksid, missugused on need artiklid alguses …“

Kas teie teadsite, et enamiku lugudest, mis tänapäeval trükivalgust näevad, kirjutavad tegelikult valmis toimetajad ja keeletoimetajad? Mina olin sellest kuuldes pehmelt öeldes rabatud. Kui kõik laused on ümber kirjutatud, kas ei ole siis piltlikult võttes tehtud pintsakust hoopis kleit või kübar? Kuidas autor sellega lepib, et tema nime all ilmub artikkel (aga võib-olla ka novell, jutustus või romaan), kus temalt on alles võib-olla ainult idee?

„Mulle tundub, et neil on ükskõik,“ arvab toimetaja, „peaasi et ilmub.“

Usinad ja agarad

Hiljaaegu pöördus minu poole nõutu autor, kellel ei olnud ükskõik, mis tema sõnadega tehakse.

Ta oli viinud oma romaani käsikirja kirjastusse ja saanud sellele aktsepti. Käsikirjaga hakkasid tööle sisu- ja keeletoimetajad – kes olid lõpmata usinad, nagu peatselt selgus. Lühikesed laused tegid pikemaks, pikemad lühemaks, kirjutasid teksti lõikude kaupa ümber, asendasid sõnu ja termineid, muutsid dialoogi jne.

Õnneks saatsid autorile enne ikka üle vaadata ja heaks kiita, kui küljendamiseks oleks läinud.

Autor, kellel see oli juba neljas romaan, kuigi kogemus antud kirjastusega esmakordne, oli tulemusest nii jahmunud, et ei osanud alguses öelda a-d ega o-d.

„Kas see on veel üldse minu raamat?“ küsis ta nõutult.

No kus ta siis enam sinu raamat on, mõtlesin, kui sind on veel ainult kohati tunda? Kaane peale tuleks kindlasti kirjutada kolm – aga võib-olla neli-viis? – nime!

Huvitav, kui palju üldse tänapäeval ilmub tekste, mille puhul autoris kahtlust ei ole? Kas ma saan näiteks kindel olla, et loen ikka Contra luuletusi, mitte toimetajate palehigis tehtud tööd Contra ainetel?

Teeks kingadest kaabu

Ma ise olen aastate jooksul toimetanud üle saja raamatu ega ole seni tabanud end veendumuselt, et toimetajana on mul õigus teise inimese kingadest kaabut meisterdama hakata. Ometi teeb mõte, et ka minu toimetatud raamatute autorid võiksid seista küsimuse ees, kas tegemist üldse ongi enam nende loominguga, mind murelikuks.

Muidugi, on omaette kunst pidada teise inimese nägemusest lugu ka siis, kui ise ütleksid asju hoopis teisiti, kasutaksid hoopis teisi sõnu, ehitaksid loo hoopis teistmoodi üles jne. Kui maitsed üldse ei ühti, on kohutavalt tüütu aktsepteerida autori õigust mõelda ja öelda nii, nagu tema seda teeb.

Aga kas teise inimese looming on koht, kus enda isikupäraga hiilata?

Kui riigihankega mingi hoonekompleksi rajamise õiguse võitnud ehitusfirma eiraks nii detailplaneeringut kui arhitekti projekti ning talitaks täpselt nii, nagu endale parajasti tore tundub, lajatataks talle seaduseparagrahviga otsemaid otsaette ning ehitajad jääks ilma tööta. Sõnaloomet me miskipärast nii jõuliselt ei kaitse. See teeb natuke kurvaks.

Samas on ilmatu imelik muidugi ka see, et tänapäeval saab vist igaüks, kes tähti tunneb, avaldada lugusid ja raamatuid ja mida kõike veel. Sest kui toimetusele/kirjastusele paistab, et sõnapahna peitunud ideepojakest saab maha müüa küll, siis leitakse ka toimetajad, kes asjast asja teevad. Nad saavad seda endale lubada – erinevalt mõnest taksofirmast või pagaritöökojast, kus ei tule kõne alla palgata juhti, kes sõita ei oska, või kondiitrit, kes ei tee vahet tordil ja präänikul.