Miks napib noortel huvi tehniliste erialade vastu?

23. aug. 2019 Raivo Juurak toimetaja - 6 kommentaari
Taavi Veskimägi, Hendrik Voll, Marcus Ehasoo ja Agnes Vask Paide arvamusfestivalil inseneeria populaarsust tõstmas. Fotod: Raivo Juurak

PISA testi järgi on Eesti noored loodus- ja täppisteadustes maailma parimad, kuid ei lähe pärast gümnaasiumi tehnilisi erialasid õppima.

Selline oli üks paradokse, mida arutati tänavusel Paide arvamusfestivalil Eesti kutsekoja eestvedamisel. Mõttevahetuses osalesid Taavi Veskimägi (Eleringi juhatuse esimees), Hendrik Voll (TalTechi õppeprorektor), Marcus Ehasoo (Eesti õpilasesinduste liidu esimees), Agnes Vask (Tartu Tamme gümnaasiumi tehnoloogia õppesuuna juht ja füüsikaõpetaja).

Arutelu juhtis kutsekoja juhatuse liige Tiia Randma. Ta tõi inseneeria ebapopulaarsuse kohta piltliku näite: tehnikaülikooli läks eelmisel õppeaastal energeetikat õppima poole vähem inimesi kui kümme aastat tagasi. Tallinna reaalkooli õpetaja Helen Kaasik märkis, et kümme aastat tagasi läks nende koolist tehnikaülikooli õppima ligi pool lõpetanutest, nüüd läheb vaevalt kolmandik.

KAS SEE ON ÜLDSE PROBLEEM?

Vastuvõtt inseneri erialadele on vähenenud. Siiski küsiti, kas see on probleem. Väidetakse ju tihti, et igaüks peab õppima seda, mis teda huvitab, ja humanitaaria noori huvitab.

Mõningase üllatusena vastas Taavi Veskimägi, et Eleringile ei olegi see probleem, kui Eestis tahab vähe noori inseneriks õppida, sest kui tema ettevõte ei leia töötajat Eestist, siis leiab mujalt. Kuid Veskimägi lisas, et Eesti ühiskonnale see probleem on. Üksik ettevõte saab endale kas või Indiast insenere tuua, kuid Eesti ei pääse keskmise palga lõksust välja, kui meil ei ole oma häid insenere, ütles ta.

Hendrik Voll nõustus, et Eesti ühiskonnale on noorte vähene huvi insenerierialade vastu suur probleem, ja osutas ka põhjusele – erinevalt põhikoolist on gümnaasiumis matemaatika nõrk. Ta tõi näiteks 2018. aasta, mil kitsa matemaatika eksamit tegi 3700 õpilast ja nende keskmine tulemus oli kõigest 37–38 punkti. Laia matemaatika eksamit tegi 4100 noort ja nendegi keskmine oli vaid 55 punkti. Tehnikaülikooli lävend on 50 punkti ja nii kvalifitseerus ainult 2300 noort, kellest võeti tehnikaülikooli õppima 1400. Ülejäänud 500–600 läks Tartu ülikooli ja 150–200 välismaale õppima. Kui tehnikaülikool tahaks viimaseid endale, tuleks lävendit tõsta, kuid sel juhul jääksid kõrvale 50–60 punkti saanud.

Marcus Ehasoo pidas gümnaasiumi matemaatikat ennast üheks põhjuseks, miks inseneeria noori ei innusta. Ta märkis, et matemaatika valmistab raskusi isegi eliitkoolide õpilastele ja nii lähevadki paljud lõpetajad pigem riigiteadusi jms õppima.

Agnes Vask täpsustas, et tihti peetakse reaalaineid keerulisemaks, kui need tegelikult on. Kui tema kellelegi ütleb, et õpetab füüsikat, siis lähevad vestluskaaslase silmad suureks ja ta teatab, et talle küll füüsika koolis ei meeldinud. On õpilasi, kes teatavad juba sügisel, et nemad füüsikat ei õpi ja kõik. Selliseid õpilasi on väga raske õppima innustada.

Taavi Veskimägi nentis, et paljud gümnaasiumilõpetajad lihtsalt ei tea, mis neid tõeliselt huvitab. Ta arvas, et ainult paarikümnele protsendile gümnaasiumilõpetajatest on selge, mida nad edasi õppida tahavad, ülejäänud 80 protsenti seda ei tea ja valib juhuslikult, mis võib nende elugi ära rikkuda.

INSENERITÖÖ KÕRGEM TÄHENDUS

Taavi Veskimägi ütles, et Eleringi noortele inseneridele läheb kliima soojenemine väga korda. Nad tajuvad oma töö kõrgemat tähendust. Samas peetakse Eestis üldisemalt inseneri tehniliseks töötajaks, kellest suurt midagi ei sõltu.

Hendrik Voll pidas sellise suhtumise üheks põhjuseks tõsiasja, et meediast on inseneritöö kõrgemat tähendust raske leida, küll aga saab sealt teada, et tuuleenergiat ei ole meil võimalik kasutada, päikeseenergia Eestis ei toimi, insenerid on meil torujürid, ehitajad Kalevipojad jne. Pärast „Kalevipoegade“ filmi väljatulekut langes vastuvõtt tehnikaülikooli ehitusteaduskonda 30%, ütles Voll.

Marcus Ehasoo täpsustas, et ühiskonnas valitsevad hoiakud ei jõua noorteni otse, vaid nende vanemate kaudu, sest noored meediat ei tarbi. Kuid nende vanemad tarbivad ja teevad siis noortele selgeks, et torujüriks pole mõtet õppida. „Minuvanustel on nende vanemate hoiakud väga hästi kinnistunud,“ nentis Ehasoo.

Agnes Vask soovitas inseneritööd tutvustades rõhutada leiutaja aspekti. Insener loob uusi süsteeme – kas see aspekt ei avaks noorte silmi ja südameid? Ta lisas, et 1960. aastatel oli füüsik jumala staatuses, sest siis leiutatigi väga palju uut – vallutati kosmost, lõhati vesinikupomm jne.

Marcus Ehasoo tõi inseneri kui leiduri kuvandi heaks näiteks telesaate „Rakett 69“. Sealt on näha, et füüsika ei pea olema ainult raamatust õppimine, vaid seda saab ka ise proovida, seal on lubatud ka eksida, oma eksimusi parandada, uuesti alustada.

KAS AVASTUSÕPE AITAKS?

Kas see annaks noorte jaoks füüsikale ja inseneeriale kõrgema tähenduse, kui koolis õpitaks neid aineid „Rakett 69“ mudeli järgi?

Hendrik Voll oli nõus, et reaalaineid võiks koolis ja ka ülikoolis õpetada põnevamalt. Ta tõi näiteks Aalto ja Chalmersi ülikooli, kus tehnikaerialadel lõpetab vähemalt 85% alustanutest ja see tulemus on saavutatud suures osas alusainete leidliku õpetamisega. Teisalt tõi Agnes Vask välja, et meil pole piisavalt „Rakett 69“ stiilis õpetajaid. Paljud pedagoogid ajavad õpikus sõrmega järge ja kurdavad, et materjali on liiga palju. Need, kes võtavad õppekava natuke vabamalt ja teevad ka katseid ja avastusõpet, on vähemuses.

Marcus Ehasoo kinnitas, et paljud õpetajad õpetavad õpikut ja sellepärast neil polegi aega katseid teha. Ta lisas, et enamik õpetajaid isegi ei tea, mida muutunud õpikäsitus endast kujutab. Neid õpetajaid ei saa aga ka kursustele õppima saata, sest neile ei leita koolis asendajat.

Tallinna reaalkooli matemaatikaõpetaja Helen Kaasik tõdes samuti, et uut õpikäsitust valdavaid õpetajaid pole palju: „Õpetaja, kes oma ainet eluga seostab ja katseid teeb, peab olema väga tark inimene. Ta peab teadma ja oskama palju rohkem kui tavaline tunniandja. Reaalkool otsib igal aastal õpetajaid, kes suudaksid noori kaasa haarata.“

Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) juhatuse liige Ants Sild küsis: „Muutunud õpikäsitus, probleemõpe, projektõpe – kus need siis on? Me ju näeme, kuidas „Rakett 69“ paneb tüdrukutelgi silmad särama. Laseme siis noortel ka koolis ennast niimoodi proovile panna. Paraku on hoiak see, et väike laps ei tohi isegi elektrilülitit kaks korda klõpsida ja nii ei tekigi uurimise ja avastamise harjumust.“

KUST ÕPETAJAID VÕTTA

Meil on üle 60-aastaste õpetajate hulgas iga neljas füüsika- ja iga viies matemaatikaõpetaja, aga tänavu kandideeris loodusteaduste õpetaja päevaõppe kümnele kohale vaid neli inimest. Miks nii vähe?

Agnes Vask viitas taas inimeste hoiakutele, mis mõjutavad ka noori. Ta ütles, et inimesed lausa kardavad reaalaineid. Nad ütlevad: „Issand jumal! Sa oled õpetaja! Kuidas sa jaksad! Kuidas sa julged! Tänapäeva lapsed teavad ju ainult oma õigusi, mitte kohustusi.“

Taavi Veskimägi pakkus, et meie õpetajal ei ole head karjäärimudelit. Eestis hinnatakse seda, kui spetsialistist saab juht, mitte oma ala ekspert. Nii kujutatakse ka õpetaja puhul ette, et ta on teinud head karjääri siis, kui on saanud õpetajast õppealajuhatajaks, siis direktoriks, vallavanemaks jne. Aga eksperdiks saamine on ju samuti karjäär – oled õpetaja, siis parem õpetaja, lõpuks oma aine ekspert. Eksperdiks olemist ei osata Eestis piisavalt hinnata, tõdes Veskimägi.

KAS SÜVÕPE AITAKS?

Kas reaalaineid ei peaks õpetama senisest põhjalikumalt, sest kõik, mis on põhjalik, muutub huvitavaks?

Marcus Ehasoo pidas süvenemist heaks: „Kui noor on käinud teaduskoolis või koolivaheajal kolm päeva teaduslaagris, siis tuleb ta sealt tagasi säravate silmadega. Tehnikaülikooli Virumaa kolledži laboritesse sattudes imestasid õpilased väga, et näiliselt igav põlevkivi on nii huvitav.

Kui vaadata laia matemaatikat, siis viis tundi nädalas ongi süvaõpe. Aga iga õppeaine õpetaja tahab tunde juurde ja miks peaks matemaatika olema eelisseisus? Mina suunaksin lisatunnid, kui neid oleks, pigem füüsikasse ja keemiasse kui matemaatikasse, sest füüsikas ja keemias saab oma teadmisi ka praktiliselt rakendada.“

Taavi Veskimägi arvas siiski, et süvenemine suurt osa noori ei huvita. Nad üritavad saavutada kõige väiksema tööga kõige suuremat edu. Eriti käib see selle osa õpilaste kohta, kes ei tea, mida nad õppida tahavad, ja neid noori on gümnaasiumilõpetajatest 80% ringis. Püütakse võimalikult lihtsalt saavutada võimalikult suurt majanduslikku heaolu ja ühiskonna tunnustust. Veskimägi lisas, et tal õpivad mõlemad lapsed reaalkooli põhikoolis ja ta näeb, kui ränk töö on matemaatika süvendatud õppimine.

Hendrik Voll pakkus välja, et noored paneb süvenema turg: „Meil ei ole ühtegi inseneri õppekava, mille lõpetanu teeniks kaks keskmist palka. Samal ajal teenivad IT-erialade lõpetajad kolm-neli Eesti keskmist palka ja sinna on tung suur. Teisalt on meil õppekavasid, mis tagavad täiesti korraliku palga, kuid sinna ei konkureerita, sest meedias pole neist õppekavadest piisavalt head kuvandit.“

MIKS MITTE IB-ÕPPEKAVA?

IB-õppekava puhul saavad õpilased õppida kolme-nelja õppeainet süvendatult, ülejäänuid pealiskaudselt. Kas see süsteem ei kutsuks õpilasi ka reaalainetesse rohkem süvenema?

Marcus Ehasoo: „HTM mõtleb mitme süvendatud õppe variandi peale. Üks on IB-õppekava, kus on kokku ainult seitse kohustuslikku õppeainet. Teiseks on arutatud varianti, kus õpilased õpiksid gümnaasiumi esimeses pooles kohustuslikud ained ruttu ära ja pärast seda jätkaksid valikainete süvendatud õppimist. Kohustuslike õppeainete maht pole nii suur, et seda ei saaks aasta-pooleteisega ära õppida.“

Agnes Vask: „Islandil õpitaksegi gümnaasiumis esimese aastaga kohustuslikud ained ruttu ära ja ülejäänud ajal keskendutakse sellele, mis kellelegi huvi pakub. Paraku ei vali sealgi kuigi paljud süvenemiseks reaalaineid. Füüsikat valib kaks-kolm noort kogu klassist. Oletan, et neilgi noored ei tea, mis on füüsika kõrgem tähendus.“

Marcus Ehasoo: „Ilmselt on asi selles, et põhikoolist tulnud õpilase analüüsivõime pole piisav, et valida gümnaasiumis mingi aine süvaõppeks. Mina ei ole nii head analüüsivõimet oma koolipildis näinud. Rajaleidja ja töötukassa on õpilaste nõustamiseks palju tööd teinud, kuid õpilased on edasiõppimise osas endiselt väga ebakindlad.“

Taavi Veskimägi nentis, et meie tänased hoiakud on suures osas pärit 1990. aastatest, mil süvenemist ei väärtustatud. „1990. aastatel püüti kõige väiksema pingutusega kõige suuremat heaolu saavutada. See hoiak elab edasi. Aga mulle tundub, et elame murranguhetkes. Vanemad juba julgustavad oma lapsi rohkem pingutama. Lapsevanemad tunduvad juba tajuvat, et inseneritöö toob ka tulevikus leiva lauale, ja nad soovitavad oma lastel inseneeriat valida.“

Maaomavalitsuste liidu büroo tegevdirektor Ott Kasuri osutas, et süvenemiseks annavad võimaluse ka reaalainete klassid. Ta arvas, et mitme paralleelklassiga koolis võiks olla reaalklasse rohkem kui üks, nii et kõik reaalainetest huvitatud saaksid neid põhjalikumalt õppida. Praegu jääb osa õpilasi reaalklassidest välja.

Agnes Vask lisas, et kasu oleks ka reaalainete huviringidest. Tartus on näiteks Makerlab, kus tegeldakse tehnika ja inseneeriaga, kuid suund on pigem põhikoolile. Põhikoolilastele on ka ehitusringe, teaduslaagreid, gümnaasiumiõpilastele ei paista neid aga olevat.

Marcus Ehasood rõõmustas, et huviringid on moodustanud oma liidu. Nad hakkavad välja selgitama, mis Eestis selles osas toimub. Mingil ajal leiame kõigi huviringide info nende kodulehelt. Viimasel ajal on siiski ka gümnaasiumiõpilastele füüsika- ja keemiaringe loodud.

Veel märgiti, et meil on igas suuremas linnas lastele muusika-, kunsti-, spordi- ja tantsukoolid, kuid ei ole teaduskooli – ei matemaatika-, füüsika- ega keemiakooli, kus õpe oleks niisama põhjalik kui näiteks laste muusika- või kunstikoolis.

MIDA ANNAB KOOSTÖÖ ETTEVÕTETEGA

TTÜ teedeehituse erialale astuda soovijate arv on kasvanud viimase aastaga hüppeliselt ja seda just tänu teedeehituse ettevõtete ja tehnikaülikooli heale koostööle.

Hendrik Voll toonitas, et ülikooli koostöö ettevõtetega on väga kasulik nii ülikoolile kui ka ettevõtetele. Kolm aastat tagasi võeti tehnikaülikoolis igale õppekavale programmijuht, kelle hallata on programmi nõukoda, mis koosneb kolmandiku osas tudengitest, teise kolmandiku osas tööandjatest ja viimase kolmandiku moodustavad õppejõud. Tänu sellele süsteemile suurenes vastuvõtt näiteks teedeehituse õppekavale mitu korda. Teedehituse sektor tuli sellele õppekavale taha ühe aastaga. Kohe loodi 50 000-eurone stipendiumifond. Asjad toimivad.

Hendrik Voll nägi lahendust ka õpetajate nappuse probleemile. Ta ütles, et praegu ei tohi tehnikaülikool õpetajaid ette valmistada. Kui aga tohiks, siis oleks võimalik ka õpetajaks õppijatele stipendiumifond taha saada.

Taavi Veskimägi sedastas, et Eleringil on tehnikaülikooliga hea koostöö ja nii on neil juba 15 doktorikraadiga energeetikut. Käima püütakse lükata energeetika digitaliseerimise professuuri, sest praegu moodustab Eleringi töötaja kompetentsusest 50% IT. Aastaid on Elering ka TTÜ üliõpilaste praktikabaas olnud.

Veskimägi: „Eleringi professuur pole tehnikaülikoolis veel avatud, me alles arutame seda. Eesmärk ei ole selle kaudu Eleringile uusi töötajaid saada. Me tahame pigem, et elektrisüsteemide digitaliseerimise kompetentsust oleks ka kuskil väljaspool Eleringi, näiteks tehnikaülikoolis. Me tahame, et õppejõud saaksid anda üliõpilastele seda teadmist edasi, et lähiaastad ei muutuks Eestile selles osas kriitiliseks.“

Hendrik Voll nentis, et ettevõtted on koostööst ülikooliga väga huvitatud. Nn torujüri sektor on olnud killustunud, kuid sealgi tulid inimesed kokku ja tegid sedasama mis teedeehitajad paar aastat tagasi.

Voll lisas, et koostöö üks vorm on see, et õppejõudki käivad ettevõtetes praktikal. Näiteks IT-teaduskonnas töötavad õppejõud aeg-ajalt IT-firmades. Samasugust süsteemi tahetakse rakendada inseneerias.

Agnes Vask lisas omalt poolt, et Šveitsis on kooliõpetajatel iga viie kuni seitsme aasta tagant üks vaba aasta, mille jooksul nad võivad samuti kuskil mujal tööl käia, et ennast täiendada.

Rohkem FANTAASIAT!

Arutelu lõpetuseks rõhutas Tiia Randma veel kord inseneritöö kõrgemat tähendust. Ta tsiteeris Taavi Veskimäge, kes on kirjutanud: „Ainult meie fantaasia kingib meile eluõiguse. Inimene vajab tulevikuvisiooni. Ta vajab seda, et tulevikuvisioon teeks praegustest pesupostidest unistuste lipumastid. Et inimesed ei järgneks teistele inimestele, vaid omaenda visioonile.“

„Jõudu meile pesupostide lipumastideks muutmisel!“ kutsus Tiia Randma arvamusfestivali rahvast üles.


KÜSIMUS JA VASTUS

Mida teha, et senisest rohkem noori tahaks inseneriks õppida?

Triin Noorkõiv.

Triin Noorkõiv, MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool juhatuse liige:

Tundub, et õpilased peaksid rohkem kaasa lööma ülikoolide tegemistes. Teatud huviga õpilasi tuleks haarata ülikoolide projektidesse. Kui õpilasele on loomulik ülikooliga kokku puutuda, on tal lihtsam sinna ka keerukamaid erialasid õppima minna. Mul endal kahjuks ei olnud õpilasena kontakti ülikooliga, kuid oma õpilasi viisin küll Tartu ülikooli ekskursioonile, et nad saaksid teada, mis koht see üldse on, mis tunne on peahoones olla ja mida laborites tehakse. Kui õpilased juba kooli ajal tunnevad ülikooli õppejõude ja oma projektikaaslasi, siis ei alga neil ülikooliga täiesti uus elu, vaid nad jätkavad tööd oma huvivaldkonnas.

Riinu Lepa.

Riinu Lepa, Gaia kooli Mõisamaa individuaalõppeklassi õpetaja:

Huvi tehnika ja inseneriteaduse vastu saab tekitada. Kui õppimine lähtub algusest peale praktilisest elust, siis on eeldused tehnikahuvi tekkeks loodud. Esimesest klassist alates tuleb teha katseid, käia õues ja vaadata, mis lapsi huvitab, mitte suruda neile peale seda, mis meid endid huvitab. Kasutada saab ka lapsevanemaid, kes töötavad inseneridena, masinate peal. Näiteks autoga sõitmine meeldib väikestele poistele väga ja selleks sobib kartauto. Paigal istumist ja lugemist ei peaks koolis nii palju olema. Pool laste õppimise ajast võiks vabalt olla mootorrattaga sõitmine. Lapsed ei saa muidu aru, kuidas elu toimib. Isegi patareidega töötavad mänguasjad toetavad huvi inseneritöö vastu. Lapsed tahavad aru saada, kuidas elu toimib, laskem neil seda uurida.

Maria Rahamägi.

Maria Rahamägi, MTÜ Edumus juhatuse liige:

Kõigepealt peavad õpetajad oma suhtumist muutma. Nad ei tohi õpilastele sisendada, et reaalained on keerulised. Minu keemiaõpetaja rääkis meie klassile, et reaalkoolis on kolm keemiatundi nädalas ja meie oma kahe tunniga ei jõua mitte kuhugi. Ega jõudnudki. Kõigil oli lootusetuse tunne. Siis läksin tehnikaülikooli riigieksamiks valmistumise kursusele ja seal võtsime kogu gümnaasiumi keemia nelja kuuga algusest lõpuni läbi. Riigieksamil sain 88 punkti. Selgus, et keemia on lihtne. Meie keemiaõpetaja suhtumine oli seega täiesti vale. Ta mõtles, et meie klassis on 20 väga nõrka õpilast, aga oleks pidanud mõtlema, et tema ees on 20 ägedat keemikut.

Teiseks on vaja insenere kooli lapsi õpetama tuua. Oleme Edumusega leidnud paarkümmend inseneri, kes on nõus õpetama mõnd reaalainet koolis terve õppeaasta jooksul paar tundi nädalas. Oleme leidnud ka umbes kolmkümmend kooli, kes on sellest huvitatud, et päris insener nende koolis mõnd õppeainet õpetaks. Nüüd on meil vaja need koolid ja asjast huvitatud insenerid omavahel kokku viia. Nad õpetavad muidugi õppekava järgi, kuid lisavad õppekavale omaenda praktilise töö kogemusi ja teadmisi. Elektriinsener võiks õpetada näiteks füüsikat, mida õpitakse kaks tundi nädalas, ja tema ongi siis selle aine õpetaja terve õppeaasta jooksul. Kooliga lepitakse eelnevalt kokku, mida ja kuidas ta õpetab.

Kristjan Lepp.

Kristjan Lepp, endine füüsikaõpetaja:

See on miljoni dollari küsimus. Oma kogemuse põhjal arvan, et kõigepealt tuleb õpetada lapsi pingutusest rõõmu tundma. Reaalained eeldavad suuremat pingutust ja järjekindlust kui paljud teised õppeained. Reaalainetes ei tohi lünki sisse jääda ja see tähendab pidevat varasemate teemade kordamist. Pingutama peab muidugi turvalises keskkonnas ja ühiselt. Väga tähtis on ka koolikultuur, kus väärtustatakse pingutamist, nii et ei pingutataks ainult matemaatika- või füüsikatunnis. Pingutamiskultuurile peavad keskenduma kõik õpetajad ja ka kooli juhtkond. Eesti keele tunnis tuleb õpilasel samuti pingutada. Kui pingutamist nõuab ainult üks õpetaja, siis ei saa lapsed aru, et see on oluline. Koolikultuuri juurde käib seegi, et õpetajad ise ka nuputavad ja pingutavad kogu aeg ja teevad seda koolis ühiselt.

Tähtis on, et õpetaja toob lastele välja õpitava aine seosed. Päris ise nad neid kuigi kergesti ei avasta. Piltlikult öeldes tuleb õpilastele öelda, et aatom füüsikas on seesama aatom, mis keemias ja bioloogias. Õpetajale on see lihtne seos, aga õpilastel tuleb aidata otsad kokku viia, sealt edasi hakkavad nad juba ise seoseid üles leidma.

Jüri Kurvits.

Jüri Kurvits, TLÜ matemaatika didaktika lektor:

Matemaatika õppimine koolis peab muutuma õpilasele huvitavamaks. See tähendab, et ka matemaatika metoodikat tuleb ülikoolis õpetada uut moodi. Meie üliõpilastega enam ei konspekteeri metoodikat, vaid loome ise terve semestri jooksul ühiselt metoodilisi lahendusi. Praegu töötame sel uuel viisil läbi põhikooli matemaatika metoodikat – loovalt ja kogemuste kaudu. Üks suurem teema, mille kallal praegu töötame, on ümberpööratud klassiruumi meetod matemaatikas. Töötame tudengitega üheskoos välja ümberpööratud klassiruumi lahendusi eri teemadele. Usume, et suudame muuta matemaatika sel viisil huvitavamaks õppeaineks, nii et seda hakatakse põhjalikumalt õppima. Siis on vähem ka neid, kes ei lähe inseneriks õppima nõrga matemaatika pärast.


6 kommentaari teemale “Miks napib noortel huvi tehniliste erialade vastu?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Oi, kui palju moodsaid ja näiliselt ilusaid SÕNU!

    Pikk lugu näitab ka, kuis on kadunud meie inimeste asjatundlikkus ning mõtlemisvõime – inimesed on jõudnud tihti ebakompetentsuse tasandile…

    Põhjusteni jõudis vaid (endine) kolleeg Kristjan LEPP. Lisaksin siia veel alushariduse tasandilt laste vähese vahetu kokkupuute ümbritseva keskkonnaga (aktiivselt!), rääkimata füüsilise töö tegemisest – kõik need õpetavad PINGUTAMA ja à priori tehnika vastugi “huvi tundma”.

    Ja tulemus! – maainimesed valmistugem bussiliinide sulgemiseks, sest meie poisid ei huvitu enam üldse bussijuhi (!?) elukutsest… Muidugi, mõni ettevõtja lahendaks probleemi neegrite sisse toomisega, aga kauaks neidki…

  2. Henno ütleb:

    Nii vana plaat : “ Õpetama peab huvitavalt…“
    Mis on kooli eesmärk ? Areng. Kui ei pinguta, ei ole ka arengut.
    Kas meil on kool või teismeliste hoiukoht ???

  3. Valgustaja ütleb:

    Kahjuks on kogu meie meediaruum ja ka igapäevane töökeskkond täidetud ilustatud, näiliselt kombekate kuid tegelikkust moonutavate narratiividega, mida võimendavad igas eluvaldkonnas, sh ka hariduses, nii riiklikud ametiasutused, nn koolipidajad, koolide juhid, meediaväljaanded, igat sorti MTÜ-d, kahjuks ka paljud õpetajad koolides.
    Meie ühiskonnas on ju kombeks olla kõige edukam, parem, innovaatilisem. Igal sammul tahetakse tõestada, et üritustel oli rekordarv osalejaid, padjasõjas püstitati peaaegu maailmarekord , jne.
    Õpetajate Lehes avaldatud artiklites domineerivad samuti suures osas reaaliast kauged ja moonutatud enesekesksed reklaamid ja kiidulaulud. Nende ohvriks on kahjuks langenud paljud naiivsed lapsevanemad, kes reklaami ohvriteks langenutena on oma laste lapsepõlve rikkunud.
    Eriti julm on see pealesurutud ja vastuargumente mittesalliva IT vägivaldne ja hoolimatu rakendamine koolides. Argumendid ei loe, kes faktidele toetudes ei ole nõus igal sammul selle hullusega kaasa minema, neile lüüakse laubale riigireeturi pitser.
    Tegelikult elame massihüsteeria õhkkonnas, kus õpetajatelt on võetud julgus eneseteostuseks ja arenguks. Ebakindlus ja hirm halvavad initsiatiivi ja arengujulguse. Tulemuseks on halli massi koogutajate üha suurenev osakaal.

    • Henno ütleb:

      Selle IT-ga on tõesti nii. IT-d tuleb kasutada IT pärast. Kas see õpetamiseks on vajalik ja õpetajale sobib, ei ole tähtis. Juhtusin juba 30 aastat tagasi kuulama Soome vabakooli õpetajate koolitust, kus oldi liigse arvuti kasutamise suhtes kriitilised. Ja veel. Mina näiteks kahtlen nendes Pisa testi tulemustes.

    • Peep Leppik ütleb:

      VALGUSTAJA, Teie suurepärane kommentaar lausa sunnib veelkord sekkuma!

      Ka kõige rumalamate inimeste hulgas on särava mõtlemisega inimesi… Jah, enesekiitus on tõesti võtnud enneolematu ulatuse – see mõjub, sest on nii magus lugeda, kui edukad-targad on just eestlased -!? Kahjuks enam nii ei ole -!? Aga meie ajakirjanuses selle kohta infot välditakse. Sain just valmis teaduspõhise loo neist uuringuist, aga keegi ei avalda…

      Selgituseks – 21. sajandi uuringud on näidanud arukuse (IQ) langust Euroopa kuues riigis – Prantsusmaa, Holland, Suurbritannia, Norra, Soome ja EESTI! 2013.aasta uurimus TÜ Psühholoogia Instituudis näitas meil ABITURIENTIDE Intelligentsuse langust üle 8 (!) standartpunkti vaid aastatel 2001 kuni 2012.

      Ja lõpueksamite kaotamine põhikoolides annaks sellele hoogu juurde!

  4. Aare ütleb:

    olen pikemalt juba rääkinud sellest, et ilma süsteemita ei saa pikemaajalist muutust saavutada. Ja ka seda, et õpetaja “tootmiseks” on vaja vähemalt 26 aastat. Koosolekust koosolekusse kostab õpetajate vajaduse teema kui midagi, mis on lahendatav lihtsalt teatud “meetmetega”. Kuid head sõbrad, meil on Saksamaalt hea ja toimiv näide Fraunhoferi võrgustiku näol. Kas oleks siis võimalik, et kopeerime natu-natukenegi Saksamaa hästitöötavat süsteemi ja lisame sinna Taani haridussüsteemist varajase nõustamise ja suunamise. Kuigi see suund esmapilgul tundub offensiivse ja eraisiku tundmussfääri tungiva terava nõelana, siis pikemas perspektiivis näeme siin selget rentaabluse kasvu.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!