Õpetaja Liivia Suu 90

30. aug. 2019 Heljo Saar - Kommenteeri artiklit


Liivia Suu. Foto: erakogu

Kõndinud nii keerukaid radu elus

ses imetaolises paigas,

seisatan nüüd ja vaatlen.

Vaatlen end nägijaks.

Ja mõni poolelijäänud mõte

kukub ajust südamesse

ning hüppab seal.

M. Under

90. sünnipäeva tähistanud Palupera kooli kõige staažikam õpetaja Liivia Suu muretseb nüüdki kooli ja oma õpilaste hea käekäigu pärast.

Liivia Suu kasvas aedniku peres ja on kogu elu elanud Paluperas. Tema loodusearmastust ning küllap ka elukutsevalikut mõjutas see, et juba tema vanaisa oli aednik. Mõisate müügi ajal tuli pere ajalehe kuulutuse põhjal 1923. aastal Palupera mõisaaeda ostma, kuna raudtee oli ligidal ja nii sai aiasaadusi müüki toimetada Tallinnani välja. Liivia isast sai mõisaaia ja -maatükkide omanik.

Liivia õppis Palupera koolis, jätkas õpinguid Otepää gümnaasiumis.

Palju on räägitud Palupera koolist ja tema õpetajatest, kasvõi üle vabariigi tuntud matemaatikust Ove Karust 1950. aastatel.

Sõjajärgne aeg ei olnud kerge. Nüüd, aastakümneid hiljem, on kõigi mälestustes esikohal lapsepõlveaegsed hirmud, lisaks sellele ravimatud haigused, majanduslik kitsikus.

Ega õpetajatelgi kerge olnud, kuid sellest hoolimata oli klassiruum alati valge, internaat soe ja laual imemaitsev toit, mida kokatädi meie vanemate muretsetud toidukraamist valmistas.

Palupera koolil olid juba viiskümmend aastat tagasi oma suusapaarid ja uisukomplektid ning hiliste õhtutundideni jätkus iidses pargis huvilistele tegevust.

Mõisapargis ja kooliaias oli tööd ka loodushuvilistele. Kooliaed oli väga ilus ja korras tänu õpetaja Liivia Suule, ilmselt Palupera kooli kõige staažikamale õpetajale, kes hakkas tööle pärast Otepää gümnaasiumi lõpetamist 1947, jätkates samal ajal õpinguid kaugõppes.

Liivia oli lõpuklassis meie klassijuhataja. Ikka käivad kunagised õpilased tal külas. Ikka on tal meeles meie sünnipäevad. Ikka on tal aega ja jõudu meie probleemidesse süüvida.

Kui meil tekkis küsimusi oma klassi kroonika koostamisega, aitas Liivia palju kontaktide loomisel. Tema poole on pöördunud teisigi, kuna Liivial on senini väga hea faktimälu.

Vaadates Palupera kooli 7. klassi 1955. aasta kevadel tehtud pilti, on hea tõdeda, et pooled meist on veel rivis. Võib julgelt öelda, et nendes 1950. aastate õpilastes on midagi ühist – kasvõi range järjepidevus ükskõik millisel erialal, olgu see siis arsti või õpetaja, meremehe või põllumehe, autojuhi või trammijuhi, koka või kaupmehe oma.

Alles nüüd tunneme, kui väga on meil vaja seda Palupera koolimaja, tema kitsukesi koridore ja käänulisi treppe, kus oleme tundnud rõõme ja muresid, oleme saanud viisi ja kahtesidki. Need klassiruumid on helisenud meie naerust, kuid nende tühjuses on nutetud ka nii mõnigi nutt …

Liivia on olnud oma õpilastele rohkem kui õpetaja, ta on olnud inimlikult soe, hea sõber.

Ta on suutnud kanda endas ja ka teistele jagada ohtralt südamesoojust, tähelepanelikkust ja headust.

Liivia peres on kasvanud poeg ja tütar. Tal on seitse lapselast ja kolm lapselapselast, kellest seitse on lõpetanud magistrantuuri ja üks kaitsnud doktorikraadi.

Liivia Suu muretseb nüüdki kooli hea käekäigu eest, Palupera kool on hoidnud oma ajalugu ja traditsioone.

Liivia on säilitanud huumorisoone. Ta sai hüüdnime Pipa (mida muide kõik kasutavad) juba siis, kui temast veidi vanemale vennale näidati äsja sündinud titat. Too ütles oma pudikeeles: „Pipa!”

Kui Pipa päev pärast minu sünnipäeva helistas, küsis ta kõigepealt, kuidas päevavanune tita ennast tunneb.

Liivia Suu pikki tööaastaid kokku võttes võib öelda:

Te istutasite meisse teada tahtmise puu seemne

ja selle puu vilju tahame teiega jagada.

Te ei jätnud meid kunagi üksi järsule kaljuservale.

Te näitasite meile, kuhu toetuda ja millest kinni haarata.

Te suunasite meid ja kindlustasite meie seljatagust.

Ja kui me lõpuks tippu jõudsime,

nautisite ühes meiega joovastavat võidurõõmu ja silmapiiriavarust.”

P. Brown „Kallile õpetajale“

Klassijuhataja Liivia Suud (Matsinat) õnnitleb auväärsesse ikka jõudmisel Palupera kooli lõpuklass 1955. aastast.



Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!