Urmo Uiboleht: „Hariduselus ei tee enam ilma staarid“
Eesti koolijuhtide ühendusel on mai lõpust uus juhatuse esimees – Tartu erakooli nõukogu esimees Urmo Uiboleht. „Meid on edasi aidanud avatus ja oma heade kogemuste pidev jagamine,“ ütleb Urmo Uiboleht ja lubab ka ühenduse eesotsas innustada kolleege üksteisele senisest rohkem uksi avama ja suhtlust tihendama.
Kas teie valimist võib pidada märgiliseks sündmuseks, esindate ju erakoole ja olete „vähemuses“?
Olen kogu oma koolijuhtimise aja rääkinud, et oleme kõik ühe haridusvõrgu osa ja eristamine ei tule kasuks kellelegi. Müüride ladumise aeg on läbi. Kui oleme konkurendid, on sel negatiivne mekk man ja see ei vii meid edasi. Tartu kogemus ongi olnud suurepärane partnerlus linna ja koolidega. Koostöö on kooliülene, me ei pea rääkima omandist, kas oleme riigi-, munitsipaal- või erakool. Kõik oleme Eesti laste eest väljas.
Millist teadmist erakoolide praktikast tahaksite kolleegidele senisest rohkem levitada?
Meid on edasi aidanud avatus, oma heade kogemuste pidev jagamine. Jaga ja sa saad vastu. Meil käib palju külalisi, oleme kõigile rääkinud oma praktikast, õnnestumistest ja ka ebaõnnestumistest. Igal koolil on oma nägu, üks ühele kõike üle võtta ei saa ega olegi tarvis, kuid üksteist kogemuspõhiselt rikastades anname koolidele lisaväärtust. Rohkem omavahelist suhtlemist, läbikäimist, kogemuste jagamist – seda tahaksin ühenduse eesotsas ellu rakendada.
Kuidas kavatsete seda teha?
Ikka suheldes! Igal võimalikul juhul olen külastanud teisi koole, suhtlemine rikastab. Ka edaspidi tahan käia külas, võtta külalisi vastu ja rääkida oma ideedest. Vahepeal tundub, et tuleks rohkem hoopis tegutseda, aga sõnal on väga suur kaal. Sihtrühmad on erinevad, kuid seda rohkem on kuulajaid ja palju neid, keda see inspireerib. Häid algatusi tuleb jagada ja soodustada, et need leviksid.
Kui vaba on Eesti koolijuht oma otsustes? Kes ja mis teda piirab?
Sees olles tundub, et piiramist on palju, aga kõik on vaatenurga küsimus. Kui võrrelda meid naaberriikidega, siis on Eesti koolijuht oma otsustes üsnagi vaba. Piiravaid tegureid on koolipidajal – kuidas ta võtab vastutuse ja rolli. Siin on kindlasti koostöö arendamise võimalusi. Kivi, mida visatakse väga lihtsalt koolijuhtide kapsaaeda, tuleks vahel visata võib-olla hoopis koolipidajale. See puudutab kõiki: riiki, omavalitsusi, erasektorit.
Reformierakond esitas seaduseelnõu üldhariduskoolide direktorite hindamise muutmiseks ja pakkus, et koolijuhtide pädevuse kontrollimiseks peaks olema keskne eksam, mida võtab vastu riiklikult moodustatud komisjon. Valitsus seda ei toetanud, aga alanud on arutelu. Kes peaks andma hinnangu koolijuhtide tööle?
Hea, et arutelu on lahti läinud. Koolijuhtide seas ja ühenduses konsensust saavutada on muidugi keerukas. On neid, kes hindamist ja tähtajalisi lepinguid toetavad, aga on ka selgelt vastaseid. Kuid sel teemal rääkima ja arutlema peab. Mulle isiklikult tundub, et hindamist ei pea kartma. Koolis on ju hindamine ja tagasiside andmine väga loomulik. Arvan, et ka koolijuhtidele on vaja tagasisidet. Küsimus on, kes ja kuidas seda annab. Kui tagasiside on koordineeritud ja juhitud, siis selle vastu olla ei saa.
Kas direktoritele peaks kehtima tähtajaline või tähtajatu tööleping?
Selles küsimuses on raske konsensusele jõuda. Arvan, et igas koolis on vaja tegelda sisehindamisega ja vaadata, mis on saavutatud. Saavutatut tuleb kommunikeerida ja sihiseades arvestada sellega, mis on tehtud, teoksil ja milline on tulevikuvisioon. Kas see protsess on reguleeritud lepingu või muude meetoditega, on läbirääkimiste ja konsensuse leidmise küsimus. Mina ei karda tähtajalisi lepinguid. See ei tähenda, et koolijuhid peaksid kogu aeg vahetuma. Kuid tagasisidestamine selleks, et edasi minna, on vajalik.
Kes on oma tööd hästi teinud, ei peaks ju kartma, sest ta valitakse tagasi.
Igal juhul! Meie mure pole see, et tahame koolijuhtidest lahti saada, vaid tahame, et koolivankrit veaksid head juhid. Tuleb vaadata ka maailma praktikat. Inglismaal on juhtimise ja selleks antud rahaga võimalik teha hariduses imesid, aidata mahajäänud koolid edukaks. Mina toetan sellist asja.
Eesti koolide juhtimine on ebaühtlase kvaliteediga. Kuidas saaks ühendus kvaliteedi tõusule kaasa aidata?
Haridussüsteemis üritame luua midagi enneolematut ja ainult haridusele sobivat. Hea juhtimispraktika on muudes sektorites olemas. Peaksime rohkem vaatama ärisektori poole. Sealt on haridusjuhtimisse üle tuua mõndagi uuenduslikku ja vajalikku.
Tänavu suvel kerkis avalikkuse ette Kanepi gümnaasiumi juhtum. Seal on mõne aastaga lahkunud ametist üle 20 õpetaja. Tülisid autoritaarsete juhtidega tuleb siin-seal ikka ette. Miks koolipidajad taolistel asjadel sündida lasevad? Miks ei asu õpetajate ametiühing oma liikmeid kaitsma?
Teema pole ainult must ja valge, siin on muud varjundid ka. Ei saa öelda, et tegu on ainult koolijuhtide tegematajätmise või vigadega. Kui probleemid tekivad, on osapooled teinud vigu. Rõhutan: osapooled. Nii õpetajad, koolijuht kui -pidaja on asjad hapuks lasknud.
See on laiem teema – koolijuhi ootused. Kui ta viib selgelt oma visiooni ellu, võib juhtuda, et õpetajate seas on neid, kes kaasa minna ei taha või ei oska. See võib tekitada pingeolukorra. Uus õpikäsitus ja arusaamine, mida saavutada tahetakse, peab jõudma kõigi asjaosalisteni.
Nii nagu oleme kriitilised koolijuhtimise suhtes, tuleb olla kriitiline ka õpetajate suhtes. Vanamoodi enam ei saa. Meil on uue aja lapsed, peame õpetades lähtuma lapsest. Peame aru saama, et oleme hoopis teises haridusruumis, kui olime 10, 20, 30 aastat tagasi. Ei saa vanade vahenditega õpetada uue aja lapsi. See võibki olla pingete tekitamise koht.
Mõistan koolijuhte, kes tahavad muutusi, aga kui kogukond järele ei tule, tekib vastuseis. Igale muutusele on kriitiline hulk vastaseid ja pidurdajaid.
Neid, kes ütlevad, et olen mitukümmend aastat just nii õpetanud ega tee teistmoodi, leidub paljudes koolides.
Vana pedagoogikat ei pea nurka viskama, kuid peame leidma tänapäeva sobivad meetodid. See puudutab kõiki.
Näen kriitilise murekohana, mis takistab edu saavutamast, õppejuhtide poolt. Kuidas kasvatame juhtimiskompetentsust inimestes, kes juhivad nüüdisaegseid õppeprotsesse? See on märgilise tähtsusega.
Headest õpetajatest on puudus, aga olukord õpetaja mainega on läinud paremaks. See on praegu enneolematult kõrge. Õpetajaks tahetakse tulla. Siin on kahjuks ka negatiivne pool – arvatakse, et kui ma juba olen õpetaja, olengi kõik teinud, ma ei peagi enam muutuma ega midagi uutmoodi tegema.
Põlva gümnaasiumi direktor Alo Savi avaldas 2017. aastal Õpetajate Lehes koolijuhtide välimääraja ja jaotas direktorid kümneks: Koolipapa, Mammi, Poisike, Ärimees, Kojamees, Volikogu Esimees, Õppealajuhataja, Staardirektor, Ehitaja, Hall. Kelleks ennast peate?
Igaüks näeb end ise ühtmoodi ja kõrvaltvaatajale tundub teistmoodi. Raske on ennast määratleda. Loodan, et olen sõltuvalt ajast ja eesmärgist eri rollis. On tulnud olla Ehitaja ja vahepeal täiesti Hall. Ei teagi, kas Hall-olemine tuleb sellest, et olen tööst halliks läinud?!
Ühenduse eesotsas tuleb ka Staardirektor olla?
Loodan, et mitte. Staarikesksus pole see, mis meid edasi viib. Olen õnnelik selle üle, et mul on olnud võimalus luua enda ümber suurepärane meeskond. Loodan, et nad ei lükka mind staariks. Tänases hariduses ei tee enam ilma staarid, vaid meeskond. Mina olen oma kooli meeskonna üle uhke.
Seto kuningriigi ülemsootska valimistel jäite hiljuti napilt kolmandaks. Kui oluliseks peate enda juuri?
Juured muutuvad ajaga üha tähtsamaks. Seda tuleb koolis suunama hakata, uuriva õpikäsitusega viia lapsed selleni, et nad huvituvad, kust nad pärit on, kui sügavad on juured, et tunnetada ennast. See on väga oluline. Mina tunnetan, et on olnud eri arenguperioodid. On olnud aegu, kus tahan vaadata distantsilt. Ja mida aeg edasi, seda tugevamaks läheb tõmme jõuda päris juurteni.
Minus on setu verd ja teisedki on tähele pannud minu lõunamaist keevalisust. See on mind palju aidanud. Meeskond on pidanud mind tundma õppima ja minu temperamendiga arvestama.
Loodan, et mul on veel palju ees, panustamaks oma väiksesse kogukonda Setumaal.
Urmo Uiboleht
Sündinud 5. novembril 1978
Hariduskäik
- 2016–… Tartu ülikool, strateegiline juhtimine
- 2008–2011 Tartu ülikool, sotsioloogia
- 2004–2005 Tallinna ülikool, üldhariduskooli juhtimine
- 1996–2002 Tallinna pedagoogikaülikool, loodusainete õpetaja
- 1993–1996 Vastseliina keskkool
- 1985–1993 Obinitsa kool
Töö
- Alates juunist 2015 Tartu erakool, nõukogu esimees, Hariduse Edendamise SA juhatuse liige
- 2012–2015 Tartu erakool, direktor
- 2011–2012 Tiigrihüppe sihtasutus, koolitusvaldkonna juht
- 2004–2011 Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium, gümnaasiumi õppejuht
- 1999–2011 Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium, loodusainete õpetaja
Eesti koolijuhtide ühenduse juhatus:
- Urmo Uiboleht (üldjuhtimine, liikmelisus, partnerlus),
- Heidi Uustalu (koolijuhtide professionaalne areng, kompetentsus ja järelkasv),
- Tõnu Erin (hariduse rahastamine, kommunikatsioon),
- Ain Tõnisson (õppekava arendus, õpetajate täiendkoolitus),
- Toomas Kruusimägi (välissuhtlus, Eesti koolijuhtide esindamine ESHA-s).
KOMMENTAAR
Ain Tõnisson, Tartu Tamme gümnaasiumi direktor, koolijuhtide ühenduse juhatuse liige:
Eesti kool on paljus edukas tänu sellele, et kooliinimesed on saanud toimetada autonoomselt, tehes tööd nii, nagu see just oma kooli lastele hea on. Koolijuhid on enamasti arukad, targad ja suure missioonitundega inimesed. Eks selle situatsiooni hoidmine ole suur töö, kus koolijuhtide ühendus on enne kaasa löönud ja peaks kaasa lööma ka edaspidi.
Ikka on meie mure, et kui kõigile sobitada peale samasugune mall, ei sobi see hästi kellelegi ning kaotajaks jääb õpilane, kelle eripära arvestamine kaduma läheb. Nii tulebki tegutseda: vaadata iga kooli eraldi tema konteksti arvestades. Sellega on head koolipidajad hästi hakkama saanud. Aga kehvemad kipuvad olema nii õnnetud, et poliitika on olulisem sisust, omavalitsuse raamatupidaja kooskõlastus on olulisem kui direktori otsus või loodetakse, et kuskil on supermõõdupuu, mille abil koole juhtida. Ja ikka tuleb aeg-ajalt ilmsiks kihk riikliku koolijuhtide kvalifikatsiooni hindamise järele, nagu suudaks kaugel asetsev ja pabereid lugev kogu teha targemaid otsuseid kui kooli lähedal asuv koolipidaja koos hoolekoguga. Koolijuhtidena on meie töö, et kõigi osapooltega hästi infot vahetaksime, ennast hinnata laseksime ja saadud tarkust koos kogukonnaga mõistlikult tõlgendaksime.
Koolijuhtide ühendusele soovin aga head koostööd haridus- ja teadusministeeriumiga, õpetajate ja õpilaste esindustega. Meil on enda huvid. Olgu meil tarkust neid nii ellu viia, et püüaksime aru saada teiste huvidest ning hästi põhjendada enda argumente. Siis oleme laua ääres, mitte laual.
Just nii ongi Kanepi Gümnaasiumis. Te olete üks väheseid, kes ütleb välja olukorra tegeliku külje. Aitäh Teile!
KOLLEEGID!
Koolijuhil, kes ei tunne arengupsühholoogiat ja didaktikat kui TEADUSI, on raske tulemuslikult kooli juhtida. Just viimasel paarikümnel aastal torkavad taolised juhid kahjuks silma…
Õpetamisel pole tähtis nn uudsus ja moodsus vaid – TEADUSPÕHISUS, mis kahjuks kaob üha enam koolist (isegi TÜ ja TLÜ õpetajakoolitusest).
Seepärast – kaotagem hindamine, kodutööd ja lõpueksamid! – õudselt uudne ja moodne…
Kuhu me ikkagi liigume? Ja kes kannab lõpuks vastutust?