Vaateid emakeelele välisesinduse aknast

Eesti keelega olen välismaal kokku puutunud neli korda kolmes riigis.

1990. aastate teisel poolel oli eesti keelel Soomes raske: ühiskond avanes aeglaselt ja ega Eestist tulijad tihti oma keelt avalikult kanda tahtnudki. Paljud püüdsid võimalikult kiiresti kohaneda ning lõimuda, keelevahetus tundus selleks kiireima lahendusena. Õnneks oli ka teisitimõtlejaid, kes arvasid, et emakeele säilitamine on võõrsil elamisel ja töötamisel toeks.

1996. aastal avati Helsingis Roihuvuori algkoolis klass, kus eesti kodukeelega lapsed alustasid õpinguid emakeeles, millele lisandus õppekeelena soome keel. Peagi oli õppida soovijaid rohkem, kui kool vastu võtta suutis. Huvi andis märku vanemate enesekindluse kasvust, suuremast julgusest oma identiteedile truuks jääda ning seda lastega jagada.

2006. aastal Soome tööle naastes leidsin eest aktiivselt organiseeruva eesti keele, käimas oli emakeelse hariduse seltsi asutamine. Soome eestlaskond tunnetas üha rohkem vajadust hoida laste tee lahti hariduse jätkamise suunas nii Soomes kui ka Eestis. Roihuvuorile lisaks avati eesti keele kümblusklassid Latokartano põhikoolis. Üha rohkem on neid noori, kes on huvitatud emakeele küpsuseksami sooritamisest, ja selleks on neil tänapäeval Helsingis ka võimalus.

Küpsuskirjand New Yorgis

Hoopis teistsugune, teatud mõttes küll klassikaline keeleosadus toimis 2000. aastate algupoolel New Yorgis. Manhattani 34. tänaval asuvas Eesti Majas töötas juba 1939. aastast alates nädalavahetustel Eesti kool, mis aitas nii mitmenda põlve Ameerika eestlastel kui ka uustulnukail emakeelt laulu ning tantsu appi võttes säilitada ja õppida. Õpetajate hulgas oli sama kooli vilistlasi, õppurite keeleoskus varieerus algelisest valdamiseni, ikka sedamööda, kui palju vanemad kodus keelt iga päev kasutasid ning kellega selles salakeeles suhelda sai.

2003. aasta osutus ajalooliseks nii meie kui ka kolleegi pere jaoks, sest sel kevadel kirjutasid me järeltulijad konsuli valvsa pilgu all Eesti Vabariigi peakonsulaadis New Yorgis oma emakeele küpsuskirjandi.

See, et me lapsed otsustasid end küpsuskirjandiga proovile panna, oli meie jaoks väga tähtis, sest emakeel on diplomaadi tähtsaim töövahend. Muidugi on võõrkeelte valdamine möödapääsmatu töine vajadus, teisiti poleks suhtlus võimalik, kuid koju saadetavate raportite puhul on igaühe jaoks auasi olla emakeeles selge, täpne ja mõõdukalt kujundlik. See, mida aruandena edastad, saab sadade kolleegide kriitilise hinnangu objektiks, loob olulise osa sinu mainest, paljastades sind halastamatult.

Eesti välisteenistuses on paarikümne aasta vanune tava kuulutada emakeelepäeval, 14. märtsil välja kauni keele auhinna laureaat. Auhinnatu selgub kolleegide hääletuse tulemusena. Minu meelest on see meie seas üks hinnatumaid tunnustusi läbi aegade.

Ootejärjekord Stockholmis

2015. aastal Rootsi tööle siirdudes teadsin, et Stockholmi eesti kooli peetakse linnas hinnatud põhikooliks ja et Rootsi eestlased on väga hästi organiseerunud. Rootsis nagu USA-ski on keele põlvest põlve säilitamine pagulaskonna väärikas pärand. Sellele vundamendile on kogukonna uuemail liikmeil lihtne tänapäevaseid vahendeid abiks võttes „korruseid“ lisada. Eesti kooli lõpetajate võime end emakeelses kõnes ja kirjas selgelt ning tuumakalt väljendada väärib tunnustust. Kooli juhtide ja õpetajate aastakümnete vältel kujundatud nõudlikku ning inspireerivat õpikeskkonda oskavad stockholmlased väärikalt hinnata – kooli pääseb ootejärjekorra alusel.

Neile, kes eelistavad vabas vormis tegutseda, on loodud vabatahtlike entusiastide veetav huvikool, mis ühendab eri vanuses kultuurihuvilisi lapsi/noori kultuuripärandi tundmaõppimisel ning arendamisel. Laste keeleklubi tegutseb ka Göteborgis.

Akadeemilise eesti keele tulevikku kindlustavad Rootsis juba aastaid Raimo ja Virve Raag Uppsala ülikoolis. Neil on lisaks traditsioonilisele õppele töös ka internetikursused, mis loovad võimaluse keeleõppest osa saada ka väljaspool ülikoolilinna.

Tõlkimata jätmisel on hind

Oma kogemuste pinnalt arvan, et eesti keele tervis laias maailmas on praegu hea. Selle eest seisavad enesekindlad tulevikuusku vanemad ning pühendunud oskuslikud õpetajad. Põgusa ettekujutuse sellest, kui mitmekesise tausta ja profiiliga üle-ilma-õpetajaskond on, sain 2017. aastal Stockholmis toimunud emakeeleõpetajate koolituspäevade aegu, kui saatkonnal oli austav võimalus kokkutulnuid vastuvõtul võõrustada. Õpetajate taust ja tööviisid erinesid, kuid kõigi silmad särasid ühtviisi teha tahtmisest ja vastastikusest toetusest. Neid inimesi vaadates hajus igasugune kahtlus eesti keele kestlikkusest välismaal.

Kahtlusi on ajuti tekkinud – üleilmastumine survestab üha rohkem kõiki väikesi keeli, inglise keelest on saanud tänapäevane lingua franca. Välismaal elades kipub kodukeel vahel känguma: lihtsam on uusi mõisteid ja väljendeid „laenata“ ümbritsevast keelekeskkonnast, lastel on mugavam omavahel kooliasju arutada „koolikeeles“. Tahaks ju öelda kiiremini, tõlkimisega aega viitmata. Paraku on tõlkimata jätmisel hind, sest nagu Jakob Hurt on öelnud: „Ainult emakeeles üksi võib inimene seesmiselt ehtne olla.“

Ohtu – ja võimalik, et suuremat kui inglise keele ja netisümboolika pealetung kokku – kujutab endast ka see, kuidas me koduses Eestis oma keelt pahatihti kuritarvitame. Avalikus ruumis pole piire, mis üksteisele halvasti ütlemisega ületrumpamise omavahelisena hoiaksid. Igaühel on vabadus halvasti öelda või kirjutada. Maakeelse kolejutuga võib harjuda nii, et ühel hetkel ei pane seda enam imeks ega tähele ja siin peitub meile eksistentsiaalne oht.

Erinevalt neist paljudest maailma rahvastest, kelle ühtekuuluvuse aluste hulka keel ei kuulu, oleme meie keeleinimesed, me defineerime end rahvana eesti keele kaudu. Eesti keele oskamine, selle äraõppimine on omaksvõtmise eeldus. Kes me siis oleme, kui oma keele repetama laseme? Kas me siis oleme?