Arvuti asendab õpetaja häält, tahvlit ja kriiti väga hästi!

Eesti hariduses on alanud suur pööre – üleminek rääkivatele õpikutele.

Rääkivad õpikud on muidugi interaktiivsed digiõpikud, mis esitavad ülesannete lahendajale küsimusi, ütlevad talle, kas ta vastab õigesti, soovitavad vea korral reeglit vaadata jne.

Õpilastele rääkivad õpikud sobivad. Juba sellepärast, et need esitavad ülesannete lahendajale küsimusi üsna samal viisil nagu mitmed arvutimängud. Foxcademy meeskond tegi eelmisel õppeaastal ka väikse uuringu, kuidas õpilased interaktiivsetesse õppematerjalidesse suhtuvad. Selgus, et kõige rohkem meeldivad neile interaktiivsed kontrolltööd, kus saab kohe teada, kas oskad või mitte. Teise plussina toovad nad välja, et digiõpik on hea abiline iseseisvalt õppimisel, kordamisel ja ka eksamiks valmistumisel. Õpilased leiavad, et digiõpikus on teooriagi paremini lahti seletatud. Lõpuks märgivad õpilased, et nende õpetajad saavad samuti digiõpikuga hästi hakkama.

Mida arvavad rääkivast õpikust õpetajad ise? Küsime seda neljalt digiõpikuid kasutavalt õpetajalt. Ette rutates olgu öeldud, et nad kõik näevad digiõpikus head abilist, mis kergendab nende töökoormat.

Marek Nisuma, Rocca al Mare kooli geograafiaõpetaja:

Kasutasin Opiqu digimaterjale eelmisel õppeaastal 7. ja 8. klassis nii tunnitööna kui ka kodus õppimiseks. Enamikule õpilastest on need materjalid jõukohased, saadakse hakkama nii tunni- kui ka kodutöödega. Tagasilööke on olnud vähem kui õnnestumisi.

Juba ekraan ise meeldib. Teiseks seostub digiõpik õpilastel arvutimängudega. Kui oleme tunnis digimaterjale kasutanud, ütleb mõni õpilane ikka, et arvutimängus oli samasugune ülesanne või tuli analoogiline probleem lahendada. Sellised avastused tekitavad õpilastes elevust.

Õpilastele meeldib digiõpikust õppida. Neile meeldib lahendusi internetist otsida, selleks klassikaaslase abi kasutada, õigeid vastuseid saada jpm. Lisaks sobib neile, et keegi ei nori käekirja või aeglase mõtlemise pärast. Igaüks leiab oma tempo ja saab ise hakkama.

Huvitav on olnud jälgida, kuidas parema arvutioskusega õpilased teisi toetavad. Klassis tekivad juhendajad ja IT-tugiisikud, kes aitavad aeglasemaid õpilasi, ja nii jõuavad lõpuks kõik positiivse tulemuseni.

Probleemid võivad olla pigem tehnilist laadi. Näiteks ei ole mõned õpilased veel põhikooli lõpukski paroolidega sisselogimist ära õppinud või on neil paroolid hoopis kadunud. Mõnel ei ole korralikku eKooli kontot, aga meil on Opiq ühendatud eKooliga. On olnud õpilasi, kellel endal paroole polegi, on ainult isal või emal. Selliseid tehnilisi ebakõlasid tuleb siis jooksvalt lahendada. Meie koolis on kõigil õpilastel juba algklassides oma kontod ja paroolid.

Õpetajana meeldib mulle, et arvuti analüüsib ise testide tulemusi ja annab neist protsendi täpsusega ülevaate. Seda statistikat vaatan ma ise ja seda vaatame ka klassiga koos. Õpilastele on see väga huvitav ja kõik tahavad oma tulemust parandada. Arvuti näitab mulle ära ka õpilaste tüüpilised vead. Sel puhul pean ise peeglisse vaatama – mis on jäänud mul tunnis rääkimata või piisavalt kordamata. Meenub, et 7. klassis osutus mandrite triivi teema õpilasele arvatust raskemaks. Ei saadud aru, kas uus maakoor tekib eeskätt mandrite eemaldumisel või põrkumisel, kas maismaal või ookeani põhjas.

Esile tõstaksin veel seda, et tänu Opiqu digimaterjalidele on mu töökoormus langenud. Arvuti asendab õpetaja häält, tahvlit ja kriiti väga hästi. Näiteks testülesanded kontrollib minu eest masin. Tänu Opiqule saan õpilastega ainealaselt suhelda ka siis, kui nad ei ole mul klassis, koolis ega Eestiski. Ei ole vahet, kas ülesande lahendus saabub mulle Austraaliast, Keeniast või Soomest. Mul on arvukalt õpilasi meie kooli filiaalis Hispaanias ja nende õpetamisega probleeme pole.

Jaan Usin, Viljandi täiskasvanute gümnaasiumi keemiaõpetaja:

Täiskasvanute gümnaasiumis on olnud paberõpikutega alati probleeme, aga Opiqu ja Foxcademy materjalid saab igaüks internetist kätte. Hea, et need materjalid on interaktiivsed, sest täiskasvanud õpivad väga palju iseseisvalt. Aga oleme lahendanud Opiqu materjale ka klassis nendega, kes on saanud kohale tulla. Tore, et digiõpikutega on alustatud, aga nüüd on vaja jõuda selleni, et kõikide klasside õppematerjalid oleksid seal interaktiivsed.

Raido Marmor, Pelgulinna gümnaasiumi matemaatikaõpetaja:

Olen kasutanud Foxcademy materjale kaks aastat iga päev. Kõigepealt võtame tunnis uue teema läbi, räägime näited üle, lahendame Foxcademyst ülesandeid. Kui keegi ei saa asjast hästi aru, siis lasen tal Foxcademyst vastavat kohta iseseisvalt uurida. Mõned asjad olen jätnud tunnis täiesti rääkimata ja andnud need Foxcademys iseseivalt avastada. Nad saavad nii süvitsi minna.

Kodutööga on mul selline süsteem, et annan suurema hulga Foxcademy ülesandeid ja lahendamiseks saavad nad aega kaks nädalat. Neil on võimalik lahendada neid ülesandeid lõputult ja paljud kasutavadki seda võimalust. Kui kaks nädalat saab läbi, siis võtame koduse töö tulemused kokku. Paraku on alati neid, kes hakkasid kodutöid tegema alles viimastel päevadel, ja neil on siis kooli tulles silmad punased, sest lahendasid viimaseid ülesandeid öösel. Aga lahendamata ka ei jätnud. Digiõpik tähendab õpilastele täiendavat õppimist, aga nad ei protesti.

Foxcademy juures on väga hea see, et ma näen oma arvutist, mis ülesandeid iga õpilane kodus on lahendanud, kui kaua on tal selleks aega kulunud, kui palju ta on eksinud. Vahetehteid ma arvutist kahjuks ei näe, kuid õpilased tulevad tihti ise küsima, mis vea nad vihikus on teinud, et arvuti nende vastuse valeks loeb. Siis arutame seda asja. Ma näen arvutist ära, mis on õpilastele raske. Olen klassis välja toonud, missuguseid raskusi õpilastel mingi teemaga on olnud.

Foxcademy võlu on elavad ülesanded. Seal saab jooniseid liugurite abil muuta ja jälgida, kuidas ühtede andmete muutudes muutuvad ka teised. Joonistega katsetades saab õpilane paljudest põhimõtetest intuitiivselt aru. Näiteks kolmnurga üht nurka suurendades märkab ta, et teised nurgad muutuvad väiksemaks ja see on kindel seos. Tore on, et need elavad ülesanded vastavad riiklikule ainekavale.

Positiivne on ka see, et Foxcademy meeskonnal on tihe side õpetajatega. Olen neid teavitanud vigadest, mida olen digimaterjalides avastanud, ja kõik vead on ära parandatud. Olen soovitanud neil teha ka mõningaid muudatusi, et see keskkond oleks õpilasele mugavam. Viimati soovitasin neile panna määratud tööde alla mitmesuguseid teste. Praegu on iga teema järel ainult selle teema kohta käiv test. Gümnaasiumikursuse kordamise osas on võimalik teste juba kokku panna.

Tänu digiõppele pääseb õpetaja oma õpilastele lähemale, sest nutimaailm on neile ülioluline. Kui õpetaja on digimaailmast huvitatud, siis tekib õpilastel tema vastu rohkem usaldust.

Digiõpik loob õpilastele võimaluse iseseisvalt õppida ja see on väga tähtis.

Anna-Liisa Nurgamaa, Iisaku gümnaasiumi bioloogia- ja geograafiaõpetaja:

Olen kasutanud Opiqu digimaterjale aasta aega 7.–12. klassi bioloogias ja geograafias ning olen väga rahul. Opiq muudab õpetaja elu palju lihtsamaks. Näiteks saab õpetaja oma arvutist vaadata, kuidas keegi oma kodutöid teeb, kes on juba alustanud ja kes veel mitte jne. Mõnele olen pidanud läbi Stuudiumi meelde tuletama, et ta võiks juba lahendama hakata, muidu ei jõua tähtajaks valmis. Tänu meeldetuletusele ei tule õpilane ilma õppimata kooli ega saa kahte.

Opiqu hea omadus on ka see, et teda saab ühendada eKooli ja Stuudiumiga. Annan Opiqus ülesande ja Stuudiumis on see ka kohe olemas, topelttööd ei pea tegema.

Õpilastele meeldib, et ei pea enam raamatuid-vihikuid kaasas tassima, saab kõike ekraanilt vaadata. Kasutan kindlasti Opiqut edasi, aga ma õpin tundma ka Foxcademy õppematerjale.

Digimaterjale kasutades tunnen ma ennast kaasaegse õpetajana, kes ei ole kuskil vanades paberites kinni. Interaktiivsed ülesanded, videod, graafikud – need on õpilasele väga huvitavad ja paberõpikust ka arusaadavamad.

Irja Truumaa, Kuressaare gümnaasiumi (alustav) keemiaõpetaja:

Digiõpikud on head, kuid järk-järgult õpilast arendavate harjutusülesannete osas on nad praegu jäänud pooleli. Probleem on see, et paljude teemade juures on üksainus ülesanne või pole ühtegi. Väga võimeka õpilase jaoks piisab ka ühest harjutusülesandest, et teema selgeks saada. Ideaalis peaks iga teema juures siiski olema seitse-kaheksa eri raskusastmega ülesannet, sest paljud õpilased tahavad alustada lihtsamatest harjutustest, et baasoskused kätte saada, ja alles siis edasi minna. Erineva raskusastmega keemiaülesanded on paberil olemas, nüüd tuleks need lihtsalt internetti tuua ja anda õpilasele mugav võimalus harjutusi omas tempos läbi teha ja saada tagasisidet.