Asendamatu muuseumiharidus
Muuseumid on mäluasutused. Mälu on (organismi) võime salvestada, säilitada ja taasesitada informatsiooni ja kasutada kogemusi. Samas ei ole mäletamine ainult (ajaloo)narratiivi ja identiteedi säilitamine, vaid ka aktiivne tegevus, mis on tugevalt seotud õppimise ja meeldejätmisega. Aju-uuringud ongi tegelnud mäluga ennekõike just sellest aspektist: uurinud, mis aitab ja paneb midagi meelde jätma, kuidas info mällu talletub. See on võtmeküsimus paremate õpitulemuste saavutamiseks ja teadmiste memoreerimiseks ning seega vahetult seotud kogu haridussüsteemiga.
Niisiis on muuseumiharidus miski, mis toob kokku kaks haritud ühiskonna põhialust: mälu ja teadmise. Muuseumihariduses tuleks seega näha midagi enamat kui meelelahutuslike elementidega vürtsitatud käiku koolimajast väljapoole. Sisu poolest on tegemist meie haridussüsteemi täisväärtusliku osaga.
Sellega on seotud kaks küsimust. Kõigepealt: kuhu asetuvad muuseumid meie haridussüsteemis, kui täisväärtuslike partneritena neid võetakse? Ning teiseks: kuhu laiemas plaanis liigub Eesti haridus? Sealjuures tuleb silmas pidada, et haridusest rääkides ei saa jääda kitsalt n-ö formaalhariduse juurde (üldharidus, kutse- ja kõrgkoolid), vaid selle alla tuleks arvestada ka mitteformaalne haridus (täiendõpe jm), mis elukestvat õpet silmas pidades on aina olulisem. Muuseumitöötajad, sh muuseumipedagoogid (õieti uue määratluse kohaselt õppedisainerid) kuuluvad ka ise pidevalt mitteformaalsete õppijate hulka, et oma metoodikaid ja programme arendada ja uuendada.
Niisiis: kuhu liigub laiemas plaanis Eesti haridus ja milline osa on selles muuseumidel?
Uue haridusstrateegia (aastani 2035) üle on juba omajagu mõtteid vahetatud, olgu siinkohal põgusalt märgitud ka muuseumide roll strateegiates. Õieti pigem see, et muuseumid neis peaaegu puuduvad. Konkurentsivõime visioonis ei mainita muuseume kordagi, heaolu ja sidususe visioonis mainitakse kaks ning väärtuste ja heaolu visioonis samuti kaks korda. Muuseumide nimetamine on neil kordadel seotud täiendkoolituse või tasemeõppe ning õpikeskkonna mitmekesisemaks muutmisega. See ei ole muidugi rõõmustav tulemus. Muuseumid ise soovivad oma rolli näha märksa kaalukama ja sisulisemana. Seda enam, et uues strateegias rõhutakse palju individuaalsele õpirajale ja just selles saaksid muuseumid olla formaalõppele väga tugevad abilised. Ära on kasutamata ka muuseumide potentsiaal õpilaste kohustuslike uurimistööde juhendajate ja abistajatena.
Üleüldiselt kipub praeguste õppekavade probleem olema killustatus. Maailm on muutunud ning koolides püütakse arusaadavalt muudatustega kaasas käia, tekitatakse uusi ainekavu/õppeaineid ning vähendatakse n-ö klassikaliste ainete osakaalu. Mis on aga eriliselt silma hakanud torkama, on Eesti ainese vähesus õppekavades. Tundub uskumatu, aga aineid, nagu Eesti ajalugu, eesti kirjandus, Eesti kunstiajalugu, Eesti kultuurilugu, Eesti muusikaajalugu jne, kas ei leidu üldse või on need liiga põgusa mahuga selleks, et anda lastele süsteemset ja arusaadavat ülevaadet meie riigi ja rahva ajaloost ning kultuurist. Sageli on kursused pakutud ka ainult valikkursustena, mida õpilased lihtsalt ei võta. Probleemile on tähelepanu juhitud korduvalt, kuid tundub, et haridus- ja teadusministeeriumis ei ole ebanormaalset olukorda veel korralikult teadvustatud.
Seda enam muutub oluliseks muuseumide roll. Nagu märgitud, muuseumid on ennekõike mäluasutused. Nad on kogunud, talletanud ja uurinud meie minevikku, selle ainelist ja vaimset pärandit, kannavad seda tänapäeva ning seostavad meie praeguse elu ja arusaamadega. Ka 21. sajandi lapsed ei ole midagi muud kui uues kehastuses seesama minevik, ilma milleta neid lihtsalt ei oleks. Ilma mälu ja mäletamiseta üht rahvast ja kultuuri ei eksisteeri. Seetõttu on ühe mäluasutuse esmane ülesanne oma teadmisi vahendada ning teha seda ka võimalikult oma kultuuri keskselt – sest keegi teine seda ei tee. Muuseumid on praegu nii mõneski teemas kahtlemata ainsad kohad, kust ammutada teadmisi, mida koolist ega mujalt (isegi Google’ist!) ei leia. Õpetajatel on ent üsna raske korraldada käike muuseumidesse, kui selleks õppekavades aega ei planeerita. Niigi pingelised tunniplaanid lihtsalt ei toeta koolimajadest väljas käimist, isegi kui vormiliselt on selleks võimalus.
Samuti on probleemiks tõsiasi, et muuseumitunnid on tasulised. Ühelt poolt on see muidugi hea, sest aitab muuseumidel saada omatulu, mis omakorda paneb pingutama võimalikult paljude gruppide majja toomiseks. Teisalt on siiski aina enam kuulda nurisevaid lapsevanemaid, kellele hakkab tihe maksmine kõikvõimalike muuseumide, teatrite, kinode, elamuspaikade jm külastamiseks üle jõu käima, eriti kui lapsi on peres mitu. Nii kultuuriministeerium kui ka Tallinna linn on katsetanud võimalust pakkuda tasuta muuseumitunde ja need on koolides meelsasti vastu võetud. Nii et kulutused ei ole muuseumis õppimise puhul kõrvaline küsimus, vaid sageli arvestatav probleem, eriti kui haridusprogrammi hinnale lisanduvad sõidu- jm kulud.
Ning: tasulist muuseumiprogrammis osalemist ei saa õppekavas kohustuslikuks teha.
Nii ongi muuseumiharidus hoolimata tõigast, et sellest on aastaid räägitud, ikka veel ripakil – teadmised ja kompetentsus on muuseumides olemas, metoodikad paranevad pidevalt (ületavad vahel ka formaalhariduse praktikaid). Kuid selle kompetentsuse ja metodoloogiliselt välja töötatud programmide kasutamine koolides on juhuslik ega ole neid arvestatud ka tõsiseltvõetava alternatiivina tulevastes haridusstrateegiates. Kuidas seda olukorda muuta, on laiema diskussiooni teema ja see arutelu võiks käima minna enne, kui strateegiad ja uued õppekavad lukku lähevad.
Teisalt võib aina jõulisemalt näha muuseumide rolli elukestvas õppes. Muuseumid on tõepoolest ka täienduskoolituste ja kursuste korraldajad ning elamuspäevade kaudu kogemusõppe pakkujad. Muuseumikülastus on hariv tegevus, sest selle käigus õpitakse informaalselt igal juhul. Muuseumide näitustel ja püsinäitustel tehtud valikud toimivad sealjuures nagu varjatud õppekavad koolides ja ülikoolides: nad mõjutavad inimeste hoiakuid, väärtusi ja teadmisi. Iga näituse ja programmi loomisel tehakse valikuid ja valitakse välja see osa mälust, teadmistest ja hoiakutest, mida tahetakse rõhutada. Seetõttu on eriti humanitaaraladel tegutsevatel muuseumidel – ajalugu, kunst, kirjandus, teater, muusika jne – erakordselt suur vastutus ajaloo taasloomisel. Inimesed usaldavad muuseume. Neid asutusi peetakse väga kompetentseteks teadusasutusteks, kuigi ametlikult suurem osa muuseume teadusasutused ei ole. Muuseumides tehtav teadus on aga sellegipoolest sama väärtuslik ning seal valminud uurimused sageli täiesti asendamatud. Praegugi on just muuseumides inimesi, kes ainsana tunnevad mõnda spetsiifilist teemat Eesti kohta – ja sellisena ainulaadsed mälupangad. Usaldusväärsuse kõrval on muuseumide tugevus see, et inimene ei häälesta end sinna minnes otseselt õppima, mistõttu tunneb ta end pingevabalt ja see soodustab teadmiste omandamist. Või vastupidi – konkreetse teema või muuseumi vastu huvi tundes inimesed just häälestavad end muuseumisse minnes uut teada saama ehk õppima. Mõlemad juhul on muuseumikogemus vaimselt rikastav ja arendav. Mida rohkem käivad inimesed muuseumides, seda haritum on ühiskond.
Muuseumidel on ühiskonnas täita oma asendamatu roll ning muuseumiharidus on vältimatult seotud kogu muuseumi tegevusega. Küsimus on selles, kuidas saada muuseumiharidus formaalse haridusega paremini ühte jalga käima. Kuidas tuua muuseumidesse ka vähem haritud inimgrupid, kes tuleku peale isegi ei mõtle? Ning kuidas hoida uusi teadmisi pakkudes muuseumide orbiidil neid inimesi, kes juba on aktiivsed muuseumikülastajad?
Eks selle kõige väljanuputamine on ka osa elukestvast õppest.
Loe ka Õpetajate Lehe muuseumihariduse erilehe artikleid:
https://opleht.ee/category/erilehed/muuseumiharidus/