Digistame ära?

6. sept. 2019 Madli-Maria Naulainen Kuressaare gümnaasiumi haridustehnoloog, ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja arvutikäsitlusõpetuse õpetaja - Digistame ära? kommenteerimine on välja lülitatud
Madli-Maria Naulainen.

Loo pealkiri pärineb mõne aasta eest toimunud õpilaskonkursi vahvast nimest, mis meenutas Viplalat. Too tegelane pidi oma tinistamisoskust läbi mitmete värvikate seikluste lihvima, et lõpuks kõik hästi välja tuleks. See võtab üsna tabavalt kokku ka meie koolide praeguse seisu: digistame hoogsalt, ehkki ei pruugi veel neid kõige paremaid nõkse osata. Katsetame ja otsime, et leida see parim viis oma oskusi lihvida ning hea ja mõistliku tulemuseni jõuda.

Olen töötanud õpetajana 15 aastat. Algusest peale olen olnud avatud kõigele, mis teeb mulle õpetamise ja õpilastele õppimise põnevaks ning annab vilumust kiirelt muutuvas maailmas toime tulla. Seetõttu püüan olla kursis kõigega, mida digivõimalused hariduse vallas pakuvad.

Olen katsetanud, loonud ja kasutanud. Ja olen saanud aru, et muutunud maailma ja õpilaste juures ei saa ka kool jääda harjumuspäraste liistude juurde. Tean, et see ei tule lihtsalt, aga lõpuks peab kool andma õpilastele võimalikult head kingad, milles tuleviku poole sammuda.

Digipädevused kirjutati õppekavas kooliastmeti põhjalikult lahti alles mõne aasta eest. See seadis koolid olukorda, kus enam ei piisa, et mõned õpetajad teevad ja toimetavad. Digipädevuste arendamise plaan peab kajastuma kooli õppekavas ja kõigi õpetajate panustamine on muutunud võimalusest vajaduseks.

Koolid on lähenenud sellele mitmel moel. On neid, kes arendavad aineõpetuse eesmärke toetavaid digipädevusi arvutiõpetuse tunnis. Suuremas osas arendatakse koolides aga digipädevusi aineõpetuse kaudu – see on põimitud igasse ainesse. Koolides on aina enam haridustehnolooge, kelle üks ülesanne on koordineerida digipädevuste saavutamist.

Digitaalne sild

Olen uue õppeaasta eel alati elevil. Ühelt poolt seetõttu, et saan taas näha kolleege ja kohtuda uute noortega. Teisalt ka põhjusel, et saan seista silmitsi uute väljakutsetega, uurida, kuidas kellelegi õppida meeldib ja sobib, millised on need teed, mille kaudu koostöö kõige paremini sujuma hakkab. Küllap on see nii kõigil õpetajatel, aga töötades haridustehnoloogina, olen ehk pisut rohkem kursis võimalustega, mida digitehnoloogia klassiruumi tuua lubab.

Mul on hea meel, et aastaid aktiivses arenduses olnud e-Koolikott on nüüdseks teinud kasutajate tagasiside põhjal läbi arendusteekonna, mille eesmärk on jõuda õpetajale ja õppijale sobivaimate lahendusteni. Kasutajapõhiselt toimiv keskkond soodustab parimate tavade esiletõusu ja märkamist.

E-Koolikotis on üksikutele õpiobjektidele lisandunud suuremahulisi õppematerjalide tervikkomplekte, nt kõigi gümnaasiumikursuste õppevara matemaatikas, loodus- ja sotsiaalteadustes ning kunstis. Loodud on informaatikaõpikud esimesele ja teisele kooliastmele, et nii õpilasel kui ka aineõpetajal oleks lihtsam digipädevusi arendada.

Paljud materjalid, näiteks ujumise algõpetuse materjal, sobivad sisu ja väärtuse poolest kooliõpilaste kõrval ka lihtsalt asjahuvilisele, kes mingis valdkonnas oma teadmisi ja oskusi proovile panna soovivad.

Mis aga õppematerjalide otsimise, leidmise ja kasutamise kõrval ehk veelgi olulisem, e-Koolikott võimaldab igal õpetajal ka ise materjale lisada või sobivaid endale meelepäraseks kogumikuks siduda ja oma õpilastega jagada. Minu klassis õpib algaval kooliaastal kaks õpilast individuaalse õppekava järgi ja just nendele planeerin õppeülesanded ajaloos edastada kogumikena e-Koolikotis. See tähendab, et nad saavad ülesandeid lahendada vabalt valitud kohas nutivahendi abil ning mina saan tagasisidet teemade läbimise ja oskuste arengu kohta.

Digiõppevara kasutamise eelised tulevad eriti esile Saaremaal õpetajana töötades. Suuremate muuseumide või arhiivide külastamine on meil raha- ja ajakulu tõttu tihti võimatu, aga saan viia õpilased soovitud paikadesse virtuaalselt. Selliselt on võimalik luua sild ja külastada kohti, kuhu muidu ühes ainetunnis ei jõuaks.

Jagame teistega!

Kuigi olen õpetajana tänulik, et mahukate projektide raames luuakse terviklikke õppevarakomplekte, mida ükski pedagoog tavatöö kõrvalt üksi ei jõuaks, olen ikkagi seda meelt, et peamine sisulooja on õpetaja ise (nii ka mahukamates projektides, koostöös luues). Õpetaja on see, kes teeb ja kasutab, kes näeb, mis õpilastele sobib.

Kui muutus õpetajate atesteerimissüsteem, muutus kardinaalselt ka õpetajate loodud materjalide jagamine. Kui varem tuli loodud materjale jagada, et tagada teatud punktid atesteerimisnõuetes, siis pärast süsteemi muutumist saabus õppematerjalide jagamise põud.

Eesti õpetajatel ei ole veel harjumust oma töö vilju jagada, head kogemused jäävad tihti vaka alla. Olgu põhjuseks siis, et oma tööd ei peeta piisavalt heaks, või ootus, et jagamise eest peaks saama tasu. Minu silmis toob aga jagamine alati kaasa parema õpipraktika. Kui õpilane on targem ja osavam ning oskab omandatud teadmisi ja vilumusi kasutada ka väljaspool kooli, on see mulle kui õpetajale kõige parem tasu.

Seetõttu tundub mulle, et võiksime liikuda pigem suunas, kus iga Eesti kool ei digista vaikselt oma nurgas, vaid häid kogemusi jagatakse ja võetakse käiku laiemalt. Meie õpilaste haridus on meie kõigi asi. Meie enda riik ja meie enda inimesed. Meie lapsed, vanemad ja riigijuhid. Meie õpetajate kogemus on meie kõigi asi. Ma olen veendunud, et koos jõuame parima tulemuseni ja sõelume välja kõige paremini toimivad meetodid.

Sellepärast meeldivadki mulle õppematerjalide jagamise platvormid, nagu Eestis e-Koolikott, kus lisaks just oma õpilastele parima komplekti koostamisele saab jagada selle sisu ka teistele huvilistele. Suur pluss nende võimaluste juures on seegi, et õpilased, kes peavad olema mingil põhjusel koolist eemal, saavad digitehnoloogia abil koolikaaslastega samas tempos püsida. Loodan, et algav õppeaasta toob palju põnevaid väljakutseid ja indu jagada oma häid mõtteid teistega!