Katariina Unt: „Teatris huvitab mind kõige rohkem inimene“

20. sept. 2019 Tiina Vapper toimetaja - Katariina Unt: „Teatris huvitab mind kõige rohkem inimene“ kommenteerimine on välja lülitatud
Katariina Unt lavastuse „Kosmilised saialilled“ prooviperioodil 2019. aasta suvel. Foto: Jürgen Volmer

3. septembril esietendus VAT Teatris Paul Zindeli 1964. aastal kirjutatud ja Pulizeri preemia pälvinud näitemäng „Kosmilised saialilled“, mis on lugu eluga ummikusse jooksnud üksikema ja tema kahe teismelise tütre keerulistest ning valusatest suhetest. Näidendi on lavastanud näitleja Katariina Unt, kes on loonud ka lava- ja helikujunduse.

Miks valisite lavastamiseks just selle näidendi?

„Saialilled“ oli lavakunstikoolis üks meie 16. lennu tüdrukute diplomilavastustest, mille lavastas meiega kursuse juhendaja ja õppejõud Meeli Sööt 1992. aastal ja kus ma ka ise noorema õe Tillie osa mängisin.

Lavakunstikoolis õppides
mängis Katariina samas näidendis Tillie osa. Foto: erakogu

Valisin selle näidendi, mõeldes oma kursuseõele Triinu Meristele, kellel tookord jäi lavastuses ema Beatrice’i roll mängimata ning kes minu arvates on selle rolli jaoks praegu just õiges eas. Kaks aastat tagasi läksin Viljandi kultuuriakadeemiasse näitlejatöö õppejõuks. Kahele 12. lennu näitleja eriala lõpetajale tuli leida materjal eksamitöö tarvis, ja et Triinu töötab Ugala teatris, hakkaski mu mõte tööle. Otsisin näidendi üles, tutvusin sellega uuesti ning veendusin, et lugu kõnetab mind endiselt ja sobib ka praegusesse aega. Mõnevõrra olen küll tõlget oma nägemusele vastavalt kaasaegsemaks ja psühholoogiliselt täpsemaks kohendanud.

Laval on traagilised peresuhted, tulevik tundub lootusetu. Kelle lugu see kõige rohkem on?

Keeruline öelda. Minu meelest on Zindel loo dramaturgiliselt nii üles ehitanud, et kindlat peategelast pole, kõik tegelased on omavahel eksistentsiaalselt seotud ning mõjutavad ja kujundavad üksteise elu või ka saatust. Vaatajatel on võimalus samastuda neist kõigiga, samuti nende tegelastega, kellest on üksnes juttu ja kes füüsiliselt lavale ei ilmu.

Mind huvitabki teatris kõige rohkem inimene. Miks ta jõuab mingil ajahetkel mingisse punkti, miks reageerib nii ja mitte teisiti? Miks ta süüdistab oma ebaõnnes ja eluga rahulolematuses ebasoodsaid olusid ja teisi inimesi, selle asemel et püüda ise midagi muuta?

Arvan, et inimesel on igas olukorras mingid valikuvariandid. Olenemata sellest, milline on olnud kellegi lapsepõlv, on võimalik oma vanemate mustreid muuta ja elada enda elu õnnelikumalt, kui seda ise väga tahta. Mulle tundub, et selles sünges loos on lootus siiski olemas.

Mis saab emast, kes tunnistab tütardele, et vihkab maailma?

Mõtlen, et kui inimene julgeb endale tunnistada, mida ta päriselt tunneb, andmata hinnangut, on see hea või halb, ja oma tundeid aktsepteerib, on see tema jaoks uus võimalus. Kui Beatrice mõistab oma vihkamise ulatust, on tal võimalus eluga ikkagi edasi minna. Kas ja kuidas, jääb vaataja otsustada. Destruktiivsed, ebameeldivad ja ebamugavad tunded on paraku alahinnatud. Need justkui ei sobitu õnnelik ja hea inimene olemise juurde. Aga võib-olla tulebki selleks, et tunda armastust, õppida vihkama? Miskipärast inimene ainult armastuse kaudu ei õpi.

Kas ängistuse ja puntrasoleku tunnet sümboliseerivad ka lavakujunduseks olevad nöörid ja köied?

Lavastuse kontseptsiooni luues tekkis mul silme ette konkreetne pilt. Teadsin kohe, milline lavastuse visuaalne struktuur peab välja nägema, et tegelaste omavaheline suhetepundar näitlejate mängu kaudu võimalikult puhtalt ja hästi esile tuleks. Lavakujundus tingib mänguvõtme ja loob näitlejatele mänguks vajaliku ruumi. Ma ei taha lavale olmet, mind vaimustab teatri tinglikkus, mis annab vaatajale võimaluse luua oma kujutluspilt ja loole fantaasias kaasa elada. Mõte kasutada köisi tekkis mul tugevast füüsilisest tundest, et need pakuvad tuge kehale, mis ise enam püsti seista ei jaksa. Aga ka köis on omakorda (kellegi poolt?) kuhugi kinnitatud ning pole piisavalt jäik, seega ikkagi ebakindel element. Nagu inimese elugi.

Kuidas noored näitlejad keerulise materjaliga hakkama said, eriti kui endal selline elukogemus puudub?

Tegelikult on igaühel juhtunud elus piisavalt sellist, mille üle järele mõelda ja mida mõtestada. Valu ja igatsust tunneme kõik. Noortel näitlejatel ei olegi niivõrd keeruline neid rolle luua, kuivõrd õppida ennast kui instrumenti mängima end avastades ja avades. Lavastades tahangi panna näitleja sügavuti iseendasse süüvima, et ta leiaks üles oma isikliku suhte materjaliga.

Selles lavastuses on minu põhifookus kontseptuaalselt näitlejatööl. Minu osa selles protsessis oli suunata näitlejaid avastama, kuidas oma rolli lahendada ja tõlgendada, mida esile tuua.

Praeguse aja noortel on üha rohkem probleeme, palju on katkisi peresid. Mis te arvate, kuidas nad selle lavastuse vastu võtavad?

Arvan, et võtmekoht on näitejate mäng. Kui see on veenev, on vaatajatel võimalik tegelastega samastuda, neile kaasa elada, mõelda, tunda. Perekond ongi keeruline kooslus. Kui elukaaslast saame endale valida ning kooselu ebaõnnestudes temast lahku minna, siis lapsel see võimalus puudub. Inimesed, kes loovad pere ja saavad lapsed, ei tohiks seetõttu unustada, et see eeldab ka neilt pidevalt kasvamist ja arengut. Vanemaid ei saa laps endale valida, aga olen seda meelt, et täiskasvanuks saades on tal võimalus valida oma tee. Arvan, et „Kosmilised saialilled“ polegi kogu klassiga vaatamiseks kõige parem variant. Pigem võiksid tulla need noored, kellele meeldib teater ning kes loodavad teatrist mõnele oma küsimusele vastuse saada.

Kas teil endal aitas teater kooliajal mõne olulise asja selgeks mõelda?

Kooliajal ei osanud ma seda ilmselt veel teadvustada, aga mitteteadlikult ma oma küsimustele vastuseid otsisin ja ka leidsin. Olen kasvanud Pärnus ja käisin 14.–18. eluaastani Pärnu kooliteatris. See aeg mõjutas mind väga tugevalt. Sain olla keskkonnas, mis mulle loomu poolest sobis, vaatasin ära Endla teatri tolleaegse repertuaari ja mängisin laval koos professionaalsete näitlejatega. Materjal, mida juhendaja Aare Laanemets kooliteatris lavastamiseks valis, oli eranditult sisukas ja läks meile, noortele, korda. Laanemets oli Panso õpilane ja oskas mingid teatritegemise põhitõed niimoodi edasi anda, et lavakooli õppima mineku ajaks olin need juba omandanud.

Olete loonud palju meeldejäävaid teatri- ja filmirolle. Milliseid te neist ise esile tõstaksite?

Kindlasti Julia rolli Shakespeare’i „Romeos ja Julias“, mille lavastas 1992. aastal tollases Noorsooteatris Elmo Nüganen. Olin siis tudengina just jõudnud kolmandale kursusele. See oli minu esimene suur ja vastutusrikas töö professionaalses teatris, mille käigus õppisin tohutult ja kujunesin näitlejatehniliselt välja tugevamalt, kui seni koolitöödega olin arenenud.

Samuti Thomasina osa Jaanus Rohumaa lavastuses „Arkaadia“, autor Tom Stoppard. Üks suurepärasemaid näitemänge, mida olen mänginud ja minu esimene teatripreemia professionaalina.

Nisa. Pöördepunkt minu elus inimese ja kunstnikuna. Hakkasin tajuma endas lavastamise haaret.

Filmirollidest on mind kõige rohkem mõjutanud ja arendanud Eetla roll koostöös Sulev Keedusega 2003. aastal linastunud „Somnanbuulis“. Sain filmimise ajal 30-aastaseks. Nüüd 17 aastat hiljem koos oma õpilastega seda filmi vaadates jõudis see mulle alles tõeliselt kohale. Olen olnud kinos sisuliselt iseõppija ja töötanud peamiselt intuitiivselt. Seda, kuidas töötada kaameraga professionaalselt, olen pidanud käigu pealt ise omandama.

Tennessee Williamsi „Klaasist loomaaia“ lavastasin EMTA lavakunstikooli 27. lennu üliõpilastega, kelle kursusejuhendaja ma koos Peeter Raudsepaga olin. Tahtsin ise mängida selles lavastuses ema Amanda rolli. Mängida midagi nii head koos õpilastega nii haruldases usalduses ja rõõmus – pean seda kogemust üheks unistuse täitumiseks ja suureks õnneks oma teatrikarjääris.

Millises lavastuses teid praegu näha saab?

„Kosmilistes saialilledes“. Aga mitte näitlejana. Olen võtnud – kindlatel põhjustel, aga nüüdseks juba omal soovil – teatritööst pausi. Pärast seda, kui 27. lend lõpetas, ma enam lavakunstikoolis õpetamist ei jätkanud, pool aastat varem olin ära tulnud ka VAT Teatrist. Aasta-poolteist olin vabakutseline, kuni Garmen Tabor, praeguseks Ugala teatri direktor, kutsus mind Viljandi kultuuriakadeemiasse näitlejatöö õppejõuks. Seal läheb kolmas aasta.

Õppekavas on ka üks uus aine, töö kaameraga.

Jah, pakkusin selle idee välja kaks aastat tagasi Viljandisse tööle minnes ja olen seda arendanud koos Jürgen Volmeriga, kellel on filmi- ja meediaharidus. Leiame mõlemad, et tulevased näitlejad vajavad metoodilist ja süsteemset kaameratöö õpet. Praegu on Eestis näitlejaõpe traditsiooniliselt fokusseeritud pigem teatrinäitleja koolitamisele. Filminäitlemise kogemus saadakse lühiajalistes meistriklassides või siis praktika kaudu, kui on õnne filmi sattuda. Seda on ilmselgelt vähe. Kaamera nõuab näitlejalt nii töötamiseks kui ka rolliloomeks teistsugust taju kui teatrilava, suur rõhk on oskusel töötada loominguliselt väga tehniliselt. Selline väljaõpe nõuab aega aastaid. Kaamera on väga spetsiifiline ja tundlik iseseisev meedium, mis loob vastuvaidlematud reeglid ja valib halastamatult, milline nägu talle sobib. Iga andekas näitleja ei tarvitse olla filmogeeniline, mistõttu ongi kõige olulisem töötada näitleja individuaalse eripärase orgaanikaga, seda uurida ja arendada. Minu meelest on see näitlejatöö alus.

Milliseid isikuomadusi näitlejatöö nõuab?

Väga üldiselt öeldes võimet ja valmisolekut pühenduda. Näitleja töö ei ole väga romantiline, vaid üsna rutiinne. Näitleja peab õppima end ise inspireerima, et mängurõõmu tunda, ta peab olema valmis taluma rutiini ja stressi, tulema toime enesehaletsuse, kahtlustega jne. Tööd tuleb teha ka tingimustes, mis on sageli rasked, vastumeelsed, vastuolulised. Näitleja peab end turvalisest tsoonist välja tooma: leidma tasakaalus tasakaalutust, harmoonias pragusid ja hävingut, see kõik nõuab palju füüsilist ning hinge- ja vaimujõudu.

Kuidas te seda kõike neile õpetate?

Teadvustan neile neid endid. Minu jaoks on õpetamine keeruline ja vastuoluline ülesanne, teades, et ka nii mõnelegi lootustandvale andele võib jääda uks teatrimaailma suletuks. Samas juhtub meil igas erialatunnis nii palju olulisi, võimsaid ja tõelisi asju, mis laeb nii õpilasi kui ka mind ennast ning annab ikka ja jälle kinnitust, et seda huvitavat, inspireerivat ja vaimustavat elukutset on vaja. Laias laastus õpetangi noortele, kuidas õppida õppima. Kool ei saa teha kellestki näitlejat, küll aga suunata ja juhatada, kuidas sellel teekonnal areneda ja ise edasi õppida.


Comments are closed.