Keel ja koht

13. sept. 2019 Heiki Raudla peatoimetaja - Keel ja koht kommenteerimine on välja lülitatud
Heiki Raudla.

Mulle tundub, et keeled hakkavad üha enam irduma konkreetsetest territooriumidest ja lippudest. „Kes teab, kust see inglise keel üldse pärit on – USA-st?“ – „Mis keelt Suurbritannias räägitakse?“ See on nagu asjade „päritolumaaga“ – mis seal enam vahet! Keegi ei arva, et Adidase jalatsid on Saksa „omad“.

Sovetiaja tingimustes, kui lihtsurelik nii naljalt välismaale ei pääsenud, armastati vaimusilmas kujutleda end maale, mille keelt õpiti. See justkui motiveeris õppima. Võõrkeele õppimisel olid maa eripära ja kultuuri tutvustamine sõnavara ja grammatikaga nagu sukk ja saabas. Õpetajad, kes nakatasid oma pühendumusega ka paljusid õpilasi, olid põhimõtteliselt anglofiilid, germanofiilid ja frankofiilid. Ma ei oska aimata, kui palju oli vene keele õpetajate seas russofiile.

Nüüd lähed internetti ja vaatad ükskõik mis maad või monumenti nii kaua, kuni silm seletab. Vabalt võib ka ise kohale minna ja oma käega katsuda, kui raha on. Euroopas võib pea igal pool ära käia, ilma et peaksid oskama sõnagi kohaliku maa keelt. Ja teistpidi, paljudes maades ei anna kohaliku keele purssimine mingit eelist, sest kõik räägivad elementaarsel tasemel inglise keelt ja lähevad esimesel võimalusel sellele üle, kui näevad, et sa ei ole kohaliku keele sünnipärane rääkija.

Nüüd sunnib keelt õppima pigem vajadus kui huvi. Tihtilugu aga tekib see vajadus päris järsku – võtmesõnadeks „karjäär“, „abielu“ või muu „suhe“. Aga kust võid sa algklassides või põhikoolis teada, et näiteks 25-aastaselt saad rahvusvahelise korporatsiooni muruniidukute divisjoni tootejuhiks Rumeenias või armud 30-aastasena kirglikult Tirooli talupoega, kes pigem joodeldab, kui räägib saksa keelt?

Võõrkeelevalik noores eas sarnaneb paljuski elukutse valimisega. 12-aastane ei oska ette näha, et tahab 40-aastasena aednikuks, tisleriks või plekksepaks hakata. Tahtmine ja vajadus tulevad ajaga. Aga muudatusteks tuleb valmis olla, või vaim peab valmis olema, kõik algab suhtumisest.

Tallinn on koht, kuhu saab tulla maad mööda rongiga idast ja minna laevaga läände, või vastupidi … Balti jaam on üks väheseid kohti, kus on sildid eesti, inglise ja vene keeles korraga. Minu meelest on see eestlase jaoks üks sümboolne koht, mis näitab, kus me asume. Ainult et kui ida poole vaadates vaatab vastu Venemaa, siis lääne poole vaadates on asi segasem – sealt ei vaata vastu Uncle Sam ega ka märtsijänes, pigem Läänemere lained.

Brexiti taustal võib öelda, et inglise ja vene keel, kumbki neist pole päris Euroopa, vaid pigem rahvusvahelise suhtlemise keeled. Mis aga ei tähenda, et kümnetel väiksematel ja suurematel Euroopa keeltel poleks enam oma kohta. See koht on meie kätes, õigemini südames.