Keelekaste: Algus

20. sept. 2019 Priit Põhjala - 1 Kommentaar
Priit Põhjala.

Isa ei tahtnud mulle Bart Simpsonit osta.

Selle võrratu lausega algab Etgar Kereti lühijutukogu „Kissingeri igatsedes“ esimene lugu „Põrssa lõhkumine“. Vormilt nii napp ja lihtne, lasteraamatulikult lugejasõbralik lause, aga kui paljulubava sisuga! Siit aimub lapse vaatevinkel, mis tõotab äraspidist loogikat ja pööraselt naljakaid mõttekäike, siin on ees­ootava konflikti, ehk isegi väikese perekondliku tragöödia lubadus, rääkimata sellest, et asjasse on segatud ka üks tuntud ja armastatud popikoon …

Kereti algused on üldse geniaalsed, võtame kas või selle: „Esinemise lõpus tõmban ma kübarast jänese.“ Või siis „Kui isa viiskümmend sai, tõin ma talle kingiks kullast nabaharja“ ja „Minu parim sõber kusi öösel vastu minu ust“.

Eriti see viimane meenutab mulle Juri Oleša romaani „Kadedus“ sõgedat avakäiku: „Hommikuti laulab ta klosetis.“ Alexander Genis ütleb oma raamatus „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“, et nii hiilgavale algusele ei saa midagi lisada, ilma et midagi kaotsi läheks. „Selles alguses on tunda tõusiku hasarti, kes on otsustanud näidata end unustamatu akordiga, tagajärgedele mõtlemata.“

Genis, kes pühendab alguslausetele terve peatüki, kirjutab veel: „Esimene lause on meile tähtsam kui viimane. Kui te olete jõudnud raamatu lõppu, siis ei pääse see raamat teie eest enam kuskile, kuid algus võib osutuda autoriga suhtlemisele saatuslikuks.“

Aga! Eales ei maksa teost või autorit viletsa avalause põhjal veel jäädavalt häbiposti naelutada. Just nagu Kaunitari kirg Koletise vastu lahvatas alles pärast võrdlemisi jahedat esmakohtumist, tänu sellele, et tüdruk suutis mööda vaadata peletise inetult karvasest silmnäost, võib ka viletsast alguslausest mööda ja edasi vaadates avastada sõnad, laused ja loo, millesse armuda.

Paljud oivalised suurteosed algavad lihtsalt masendavalt. Nabokovi magnum opus’e alguslause „Lolita, mu elu valgus, mu niuete lõõm“ viib mõtted kohutavatest klišeedest kokku plötserdatud odavale erootilis-romantilisele sopakale (kui kaugel tõest!) ja Eco „Roosi nime“ algus, Johannese evangeeliumi 1. peatüki 1. salm tekitab tahtmise juba ette tülpinuna õhata „oh jumal küll …“ (eriti kui arvestada, et raamat on ka piibellikult paks).

Ja kui palju põnevaid, kauneid, kõhedaid lugusid on järgnenud kõige äraleierdatumatele avangutele stiilis „Elas kord …“ või „Oli pime ja tormine öö“! Viimane pärineb muuseas inglise kirjanikult Edward Bulwer-Lyttonilt, kes alustas sellega romaani „Paul Clifford“ ja pärandas nii oma nime postuumselt lausa kahele iga-aastasele halvimate alguslausete konkursile. Need näitavad muidugi eriti hästi, et alguslausete üle otsustamine tugineb suuresti isiklikele arusaamadele ilust ja otstarbekusest. Näiteks üks 2002. aasta võitjaid, „Valu ei andnud järele, ja Vernil oli ikka veel kolm kassi järel“, ei ole minu meelest põrmugi halb, vaid täiesti rabav, vastupandamatult kujutlusvõimet virgutav lause.

Genis toob kehvapoolsetest alguslausetest rääkides näiteks Dumas’ ja Verne’i seiklusromaanid, mis algavad sageli banaalselt, kuhjates lugeja üle tarbetute üksikasjadega aja ja ruumi kohta, aga mis ei ole ometi halb kirjandus. „Olles valinud meelevaldse lähtepunkti, kirjutab autor esimesed sõnad hoovõtuks,“ möönab Genis, võrreldes alguslauset kammertooni ja heliprooviga ning osutades Viktor Šklovskile, kes olevat väitnud, et kirjaniku üle tulebki otsustada teise lause järgi, sest esimesel võib olla pelgalt „abistav funktsioon – see lülitab raamatu traditsiooni ja viitab žanrile“.

2018. aasta Frankfurdi raamatumessil valisid Linn Ullmann ja teised norra kirjanikud ühe vestlusringi teemaks nimelt algusrea, arutades, kust see tuleb ja kuhu edasi viib. Ja olgugi et alguslausete üle arutlemine võib tunduda marginaalse tsunftliku targutamisena, usun ma, et paljulugenud inimene mõistab nende rolli, tähtsust mitte ainult lugeja, vaid autori endagi jaoks. Sest mida õnnestunum on algus, seda suurem rahulolu valdab autorit ka siis, kui ta kirjutab paberile viimased sõnad ja ütleb kergendatult ohates: lõpp.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Keelekaste: Algus”

  1. valdar parve ütleb:

    1255 lk-se “Euroopa ajaloo”, autor Norman Davis, algus: “See raamat sisaldab vähe originaalset.”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!