Kuidas tänapäeva lapsi lugema õpetada

20. sept. 2019 Raivo Juurak toimetaja - Kuidas tänapäeva lapsi lugema õpetada kommenteerimine on välja lülitatud
Baldahiiniga lugemispesa eriti salapärastesse lugudesse süvenemiseks. Fotod: Raivo Juurak

Lugema õppimine tuleb muuta põnevaks, siis loeb tänapäeva lapski suure huvi ja hea meelega.

Nii väidavad Emili kooli klassiõpetajad Mariin Veskimäe ja Liis Viin, lapsevanem Ann Leppiman ning kooli direktor Indrek Lillemägi.

Põnev peab olema, ütlevad nad. Lihtne öelda, aga kuidas sa teed põnevaks selle, mida laps kogu hingest trotsib? Direktor Indrek Lillemägi on kirjandusõpetajana õpilaste trotsi lugemise vastu lähedalt näinud. Aga ta lisab, et täiskasvanutega pole asi parem, sest nemadki ütlevad, et lugeda on väga tore ja arendav, kuid aega selleks ei jagu. Siit tekkiski Emili koolis mõte, et nii laste kui ka vanemate trots tuleb murda ning neile mõlemale lugemine huvitavaks muuta.

Veerand tundi lugemist igal õhtul

Kõigepealt otsustati panustada laste ja nende vanemate koostöösse. Algklassides on igal Emili kooli õpilasel kõige suurem ja tähtsam kodutöö – lugemine. Ta peab igal õhtul vähemalt 15 minutit oma lemmikraamatut lugema. Et asi oleks lapsele põnevam, peab ta lugema koos oma ema-isaga. Nii panevadki vanemad õhtul kella kaheksa paiku televiisorid ja telefonid kinni ning algab lapsega koos lugemine. See tähendab, et keegi ei kärata lapsele teleri eest diivanilt: „Marss laua taha lugema!“, vaid loetakse koos.

Lapsevanem peab lapsele lugemise huvitavaks tegema ja teeb ka. Näiteks mõnele esimese klassi lapsele loeb lapsevanem algul raamatut lihtsalt ette, et lugema õppimise algus huvitavam oleks. Järgmisena loevad lapsevanem ja laps kordamööda kumbki ühe lause. Kasutatakse muidki nippe, mis lapse lugemishuvi ülal hoiavad.

Õpetaja Mariin Veskimäe ütleb, et mõnele lapsele meeldib hommikul kooli sõites isale autos kõva häälega raamatut ette lugeda ja siis temaga arutada, mis selles jutus huvitavat oli. Seejärel räägib isa lapsele, mida ta ise eelmisel päeval luges.

Paljud lapsevanemad tahavad olla lapsele eeskujuks ja loevad lapse nähes ise ka iga päev vähemalt 15 minutit. Lisaks ütlevad nad lapsele, mitu raamatut nemad tahavad trimestri lõpuks läbi lugeda. Lastel on lugemise kohustus ja selle võtavad endale ka vanemad. Üks laps oli väga õnnelik, kui selgus, et tema jõudis oma plaani võetud raamatud õigeks ajaks läbi lugeda, kuid isa mitte, sest oli valinud liiga paksud köited.

Salapärane lugeja

Lapsevanemad aitavad ka koolis lastele lugemist põnevamaks muuta. Nii ilmub kord nädalas klassi salapärane tegelane, kellel on kaasas huvitav tekst, mille ta klassis ette loeb. Mõnelgi lugejal on üll tore kostüüm. Näiteks merejuttu on loetud meremeheriietes. Salapärased ettelugejad on lapsevanemad. Kuid nad mitte ainult ei loe ette, vaid ka analüüsivad ja kinnistavad – uurivad, mida lapsed kuuldud jutust arvavad, annavad loetu sisu põhjal ristsõnu lahendada, lasevad küsimustele Kahooti kaudu vastata jne. Kõik toimub nii professionaalselt tänu sellele, et on koos õpetajaga ette valmistatud.

Õpetaja Mariin Veskimäe meenutab, et esimese klassi lapsevanemad alul natuke kartsid klassis ettelugemist. Nad arvasid, et pole õpetajad ega oska õpetada. Mõnele lapsevanemale tuli kümneid ja kümneid kordi selgitada, et oma lapse klassile on tal mõndagi õpetada. Laste ja nende vanemate arusaamu ja harjumusi pole kerge muuta, neid tuleb kogu aeg julgustada, see on pidev töö ja protsess. Kui aga esimesed vanemad on juba käinud klassis ette lugemas, siis hakkab liikuma jutt, et seal on väga vahvad lapsed, ja lapsevanemad hakkavad ise üksteist agiteerima, et mindaks ometi lastele lugema. Praeguseks on igal klassil lapsevanemate ettelugemise graafikud.

Kõik salapärased lugejad saavad kevadel selle kohta tunnistuse, mis antakse lõpuaktusel pidulikult laste kätte. Lapsed lähevad tunnistust vastu võtma väga tähtsa näoga. Minu isa sai ka tunnistuse!

„Õpilased on õnnelikud, kui nende ema või isa koolis midagi ette loeb,“ ütleb õpetaja Veskimäe. Rahul on ka vanemad ise, sest õpivad oma lapse klassikaaslasi lähemalt tundma. Direktor Lillemägi lisab, et nende koolis räägitakse emadele-isadele juba sissastumise ajal, et Emili koolis käivadki lapsevanemad tundides raamatut ette lugemas, täidavad abiõpetaja ülesandeid, viivad õpilasi loodusesse jne. Kuid lapsevanematel on lubatud ka lihtsalt niisama tunnis istuda ja klassi jälgida.

Lugeda võib ka laua all!

Lugemise põnevaks muutmiseks antakse lugejatele tavalisest rohkem vabadust. Nii saab laps ise otsustada, kus ja kuidas ta loeb. Ta ei pea laua taga tooli peal istuma, vaid võib lugeda klassi tagaotsas diivanil, kardinatega varustatud lugemisnurgas või aknalaual. Laps võib lugeda isegi laua all, kui seal kõik paremini läheb. Kellel on raske keskenduda, võib lugedes nätsu närida või porgandit krõbistada, kõrvaklapid pähe panna jne. Võib stressipalli vms käes hoida. Stressipalle ja muid keskendumist toetavaid asju saab iga õpilane õpetaja suurest kastist ise võtta.

Kõige põnevamaks teeb aga lugemise ikkagi lektüür. Näiteks „LasseMaia detektiivibüroo“ sari on esimese ja teise klassi laste hulgas väga populaarne, samuti „Hirmu-Harry“ ning Ilmar Tomuski kriminaalsed lastelood. Huviga loetakse ka Kivirähki „Kakat ja kevadet“. Teise klassi teise poole pealt hakkavad juba paksemad põnevusjutud populaarsust koguma, näiteks „Harry Potter“ jt.

Mariin Veskimäe ütleb, ta on teinud lastele raamatuid põnevaks ka sellega, et on lugenud mõnda neist karu, mõnda hiire ja mõnda sõjaväelase häälega jne.

Lugemissein

Emili koolis on klassiseinal õpilaste autoportreed, igaühe juures pilveke, millele on kirjutatud, mitu raamatut kavatseb laps sel trimestril läbi lugeda. Enamasti loetakse 3–6 raamatut. Kui raamatud on väga paksud, siis pannakse kirja lehekülgede arv, sest näiteks „Harry Potteri“ viiendas osas on 800 lehekülge.

Õpetaja Liis Viin tõdeb, et lugemissein ärgitab lapsi võistlema. Igaüks püüab võimalikult palju raamatuid läbi lugeda. Seejuures peetakse loomulikuks, et üks laps loeb trimestri jooksul läbi kümme, teine aga ainult kolm raamatut. „Igaüks peab vaeva nägema oma lähima arengu tsoonis, siis on tal huvitav,“ kommenteerib direktor Lillemägi.

Õpetaja Viin toob lähimas arengutsoonis püsimise kohta paar näidet. Mõni esimesse klassi astunu ei loe üldse, vaid vaatab ainult illustratsioone. Vahel vaadatakse kogu klassiga raamatu pilte ja arvatakse nende põhjal, millest seal juttu on. See on lastele huvitav lähenemine. Kui tekst on loetud, ütlevad lapsed, kas nende arvamus läks täppi.

Lugemisminutid

Lugemist põnevaks muutes on saanud lugemisest Emili koolis harjumuse asi, nagu Kalle Blomkvist ütleks.

Koolis on iga päev vähemalt üks pikk õuevahetund, mis lõpeb lugemispausiga. Lapsed tulevad õuest, pesevad käed puhtaks ja loevad siis umbes kümme minutit kodust kaasa võetud raamatut. Nii saab alles äsja õues ringi jooksnud lastest kiiresti rahulik ja vaikne klass. Kes jõuavad hommikul varem kooli, loevad tundide algust oodates oma raamatut. Kes saab tunnitöö varem valmis, hakkab lugema.

Õpetaja Liis Viin: „Lugemispausiga kaasneb alati mingi ülesanne. Näiteks minu klassis on igal lapsel tundmatute sõnade vihik. Kes leiab võõra sõna, tõstab käe ja teised lapsed oletavad, mida see sõna võiks tähendada. Kui tähendus on käes, pannakse see vihikuse kirja. Paljudel saab vihik kevadeks sõnu täis, sest tänapäeva lastele võivad isegi „piip“ ja „tubakas“ võõrsõnad olla.“

Lugemise vastamine

On väga hea, kui lugeda on põnev. Kuid põnevusest üksi ei piisa, on vaja ka edasiminekut kontrollida. Seepärast peavad Emili kooli õpilased kõik loetud raamatud õpetajale ära vastama.

Algul jäid õpilased väikeste rühmadena pärast tunde kooli ja jutustasid õpetajale loetud raamatute sisu ümber. Õpetaja esitas küsimusi, et näha, kas laps oli olulisest aru saanud. Teised õpilased esitasid samuti küsimusi ning kirjutasid tõesti põneva raamatu nime üles, et seda ka ise lugeda. Lastele meeldis õpetajaga huvitavatest teostest rääkida, nad ei võtnud seda kontrollimisena.

Paraku kasvas vastamiseks mõeldud raamatute arv varsti väga suureks ja vastamine venis pikaks. Siis koliti vastamine internetti, täpsemalt öeldes rakendusse Seesaw.

Kohe sai selgeks, et veebis on vastata palju huvitavam, sest seda saab teha mitmel moel. Saab oma vastuse suuliselt videosse lugeda, aga ka arvutitekstina kirja panna. Saab raamatust reklaamplakati, videoklipi või animafilmi teha jne. See kõik meeldib õpilastele väga.

Tore on ka, et kõik saavad kõigi vastamistega tutvuda. Nii tekib oma klassikaaslaste ees esinemise moment, mis paneb õpilased rohkem pingutama, et efektsem mulje jätta. Nii on õpilased jõudnud huvitavate lahendusteni. Näiteks üks laps on teinud videoklipid, kus tutvustab üht raamatut Narva kindluse, teist Rakvere linnamäe taustal, kolmandat Toompeal jne. Teine õpilane sõitis suuskadega kaadrisse, võttis siis raamatu ja rääkis, mis ta sealt teada sai. Üks õpilane tutvustas loetud raamatuid telesaate formaadis jne. Õpilaste fantaasia on ammendamatu!

Edenemise hindamine

Õpetaja Veskimäe toob välja, et õpilasele on väga põnev oma arengut jälgida. Seepärast tehakse trimestri algul kõigile väike lugemistest. Pannakse taimer käima ja laps loeb rahulikus tempos. Kui lugemisel on vigu, pannakse need kirja. Lisaks kontrollitakse, kui hästi laps tekstist aru sai. Trimestri lõpus tehakse seesama test uuesti. Selgub, et kõigil on läinud lugemine natuke paremaks ja kõik on rõõmsad, et nad trimestri jooksul lugemisega vaeva nägid.

Suvetöö!

Ju kujutage nüüd ette – isegi suvetöö on Emili kooli lastele huvitav! Esimestes klassides on lugemisoskuse tase tohutult erinev. Alati on õpilasi, kes ei jõua aasta lõpuks vajalikku arvu raamatuid läbi lugeda. Minimaalne norm on kaks raamatut õppeaasta jooksul. Näiteks eelmisel aastal teises klassis pidid kõik lapsed vähemalt „Sipsiku“ ja „Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti“ läbi saama.

Kui mõnel lapsel raamatu vastamise tähtaeg üle läks, andis õpetaja talle uue tähtaja. Kui ta ka uueks tähtajaks ei jõudnud, järgnes suvetöö. Kuid see oli mitteametlik ja lapsed ei tajunud seda suvetöö ega karistusena. Nad olid hoopis rõõmsad, et neil avanes võimalus õpetajaga huvitavatest raamatutest rääkida.

Emili lugude raamat

Ja veel üks nipp, mis lugemise lastele põnevaks muudab. Emili koolis saab iga laps esimesse klassi astudes aabitsa asemel „Emili lugude raamatu“. Sellesse on kooli iga õpetaja kirjutanud ühe loo Emilist. Õpilastele see raamat meeldib. Nad lähevad õpetaja juurde ja ütlevad: „Ma lugesin kodus sinu kirjutatud lugu. See oli nii huvitav.“ Neile meeldib, et õpetajad kirjutavad. Raamatu lõpus on tühjad leheküljed, kuhu õpilane saab omaenda Emili loo juurde kirjutada. „Emili lugude raamat“ on õpetajate ja õpilaste ühine asi.


Meie mõõtsime lugemisaega stopperiga

Ann Leppiman.

Ann Leppiman, Emili kooli lapsevanem:

Lugema õppimist alustasime vaheldumisi lugemisega nii, et mina lugesin paar lauset ja siis laps paar lauset. Edasi hakkasime koomikseid lugema, nii et jagasime rollid ära. Piltlikult öeldes luges üks meist politseiniku ja teine kurikaela teksti. Selline teatri moodi lähenemine lapsele õudselt meeldis ja sealt edasi hakkaski lugemine teda järjest rohkem huvitama.

Oleme abikaasaga mõlemad käinud klassis raamatut ette lugemas. Kuulsin enne üht lugemist, et meie lapse klass läheb Estoniasse balletiga tutvuma, ja tutvustasin oma teksti lugedes lastele ka balletisamme. Nad tegid neid päris suure huviga järgi. Mu abikaasa luges neile „Robinson Crusoet“, lastes lugemise taustaks kõlarist meremühinat. Ka see meeldis lastele.

Mõtlen igal aastal lastele ka ise mõne kriminaalse loo välja. Jutu lõpu jätan lahtiseks, et nad saaksid selle ise kirjutada. Eelmisel aasta loos ei jõudnud õpetaja Mariin mingitel salapärastel asjaoludel kooli. Kuna õpetaja Mariini päriselt ka koolis ei olnud, oli klass tohutu murelik. Nad kartsid, et äkki ongi nende õpetaja röövitud. Kasutasin loos kõigi õpilaste nimesid, mis tegi neile asja eriti põnevaks.

Meie hakkasime kodus iga päev 15 minutit lugema ja alguses võtsime lausa stopperiga aega. Kui olime juba piisavalt palju lugenud, polnud stopperit enam vaja. Algul laps rõõmustas kellatirina peale, sest sai vabaks, hiljem nagu ei kuulnudki seda, sest lugeda oli nii huvitav.

Laps peab ka päevikut, mitu minutit ta iga päev lugenud on. Kui pole lugenud, siis kirjutab ausalt null minutit. Kui nulle on juba mitu korda kirjas, siis arutame, mida teha. Arvutame lugemispäeviku andmete põhjal välja, kui palju ta peab edaspidi rohkem lugema, et järje peale saada.

Eelmisel aastal seadis laps endale eesmärgiks lugeda läbi sada raamatut. Arutasime, kas seda pole liiga palju, ja ta võttis uueks eesmärgiks läbi lugeda 20 raamatut. Tegelikult jõudsime lugeda kümme. Ta ise ütles siis, et pidas ennast paremaks lugejaks, kui tegelikult on.

Laps peab loetud tekstist aru saama, sellepärast laseme tal loetu ümber jutustada. Nüüd sügisel alustas ta „Karupoeg Puhhiga“ ja on esimesi peatükke sealt mulle juba ümber jutustanud. Ta on harjunud, et tuleb jutustada.

Hästi tore on, et Emili koolis on koolipäeva sees lugemisminutid. Ühes Londoni koolis nägin, et sealgi loevad lapsed iga päev 15–20 minutit.


KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas te lugema õppisite?

Doris Kareva.

Doris Kareva, kirjanik:

Vanaisa joonistas jalutuskepiga maapinnale tähti ja need jäid mulle hästi meelde. Lisaks olid mul täheklotsid. Olin siis poolteise- või kaheaastane. Võisin olla ehk kolmeaastane, kui mulle telliti Täheke. Hakkasin seda lugema ja muid asju ka. Lugemise oskus tuli nagu iseenesest. Nelja-aastaselt olin ma läbi lugenud „Kevade“, „Väikese Illimari“, „Pirita kloostri viimased päevad“ ja „Kreeka muinaskangelased“. Eriti meeldisid mulle „Kreeka muinaskangelased“ ja eesti kirjandusest „Pirita kloostri viimased päevad“. Midagi niisugust lugesin veel ja siis hakkasin ise kirjutama. Salaja lugemine oli ka põnev. Mu isa hoidis haruldasemaid raamatuid kas väga kõrgel või luku taga ja niipea kui üksinda koju jäin, muidugi leidsin oma tee nendeni.

Praegu ilmub väga häid lasteraamatuid ja need kindlasti innustavad lapsi lugema. Lastele kirjutada on väga põnev, aga mu meelest ka üsna vastutusrikas.

Mait Klaassen.

Mait Klaassen, maaülikooli rektor:

Minu kaks ja pool aastat vanem õde oli suur lugeja ning tema käest sain aabitsa ja trükitähtedega raamatuid. Meil käis ka Täheke, kus oli mullegi mõndagi huvitavat. Mäletan, et õde luges ka „Sipsikut“. Otseselt ma lugemist ei õppinudki, kuid kooli minnes oskasin lugeda.

Kui lapsel vanemat õde või venda ei ole, siis peavad isa ja ema teda õpetama. Loota, et lasteaed selle töö ära teeb, ei ole õige. Koolis saab muidugi samuti lugema õppida. Meil tuli esimesse klassi tüdruk, kes ei tundnud tähtigi. Õpetaja Linda Lina tegeles temaga ja kevadel luges see tüdruk vabalt. Aga mida varem lugemist alustada, seda kergemini see selgeks saab. Mu õe peres prooviti, kas laps suudab kolmeaastaselt lugema õppida, ja väga hästi hakkas lugema. Ainuke tingimus oli, et lugemine peab lapsele huvitav olema.

Katri Raik.

Katri Raik, riigikogu liige:

Minul läks lugema õppimine vaevaliselt. Kooli minnes tundsin ainult suuri tähti. Kui olid tulemas professor Jaan Miku lugemiskiiruse katsed, andsid vanemad mulle kaasa kirja, et see laps ei loe. Lapsena ma kogelesin ja kartsin seepärast avalikult lugeda. Tegelikult on ka kiiresti lugejad mulle hiljem rääkinud, et aja peale lugemine oli neile õudne katsumus. Aga õppisin ikkagi varsti kiiresti lugema. Kindlasti hõlbustas ka see, et isa aitas mul igal õhtul järgmiseks päevaks nii lugemist kui ka muud õppimist üle vaadata.

Teises klassis lugesin juba Holger Puki „Salga au“ isegi mitu korda läbi. Lõpuks peitis vend raamatu ära, et ma seda lõputult ei loeks. Mulle kui Nõukogude aja lapsele Holger Puki moraliseeriv lugu millegipärast meeldis. Teiseks lugesin oma ema lapsepõlve lasteraamatuid, 1930. aastate moraliseerivaid lugusid. Mäletan sealt lugu haigest emast, kelle eest tubli tütar kenasti hoolitses, ja muid samalaadseid jutte, kus headus võitis igal juhul. Seejärel hakkasin neelama sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Neid lugesin isegi öösel taskulambiga teki all.

Vanemates klassides hakkas isa mulle alternatiivseid raamatuid soovitama, kui mõnest raamatust liiga vaimustuses olin. Nii hakkas tekkima kriitiline suhtumine. Lõpuks jõudsin doktorikraadini. Tahan eelnevaga öelda, et kui lapsel edeneb algul mingi asi aeglaselt, siis ei tähenda see, et ta hiljem hakkama ei saaks.

Arvan, et tänapäeva koolis peaks olema lugemine tore ja armas tegevus ning lapse kodus võiks olla lugemine popp. PISA testidki näitavad, et lõpuks on edukamad lapsed, kellel on kodus rohkem raamatuid. Vanavanemad võiksid lapselastele ette lugeda. Ka raamatukogud võiksid lastele rohkem lugemisõhtuid korraldada.

Natalja Kitam.

Natalja Kitam, pedagoog ja psühholoog:

Mul oli ema algklassiõpetaja ning tänu sellele olin pidevalt raamatute keskel ja lugema õppisin endalegi märkamatult. Mäletan, et viieaastasena lugesin Anderseni muinasjutte ja Tšukovski lasteluuletusi. Hiljem hakkasin võtma raamatukogust korraga nii palju raamatuid, kui kanda jõudsin. Kuskil neljandas klassis lugesin isegi Remarque’i teoseid, sest vanaisa riiulis olid need olemas ja mul polnud sel suvel midagi muud teha. Ega ma Remarque’ist aru saanud, jälgisin ainult sündmustikku.

Tegelikult on vaja lugema õppida kaks korda. Esimene kord lapsepõlves ja teine kord kuskil 15-aastaselt, kui lapsel on tekkinud sügavam huvi mingite valdkondade vastu. Juunis oli mul õpperühm, kus pooled õpilased olid eesti ja pooled vene koolist. Neid huvitas ajakirjandus ja kommunikatsioonipsühholoogia. Võtsin neile raamatukogust vastava teema kohta 30 eesti- ja 30 venekeelset raamatut. Lapsed töötasid kõik need raamatud ühe nädalaga läbi ja edasi lugesid aeglasemalt ja süvenemisega ainult neid üksikuid teoseid, mis olid nende jaoks kõige tähtsamad. See oli lugedes õppimine, sest nad tegid kõigist raamatutest endale ka väikse konspekti.

Kui laps õpib lugema esimest korda, siis liigub ta edasi aeglaselt nagu lennuk stardirajal. Kui ta aga töötab läbi 30 raamatut nädalas, on ta juba õhku tõusnud lennuk. Kiirus on see, mis aitab lennata.


Lugemisest läbi aegade

  • Francis Bacon (1561–1626): Lugemine teeb inimese täisväärtuslikuks, arvamuste vahetus kärmeks ja kirjutamine täpseks.
  • Joseph Addison (1672–1719): Lugemine on vaimule sama mis võimlemine ihule.
  • Samuel Johnson (1709–1784): Inimene peaks lugema seda, mis teda huvitab; kohustuslikus korras loetust pole eriti kasu.
  • Georg Christoph Lichtenberg (1742–1799): Raamat on nagu peegel: kui vaatab sisse ahv, ei saa talle ingel vastu vaadata.
  • Arthur Schopenhauer (1788–1860): Lugemine pole mõtlemine enese, vaid kellegi teise peaga.
  • Burrhus Frederic Skinner (1904–1990): Me ei peaks õpetama tähtsamaid teoseid; peaksime õpetama lugemist armastama.