Lapsed tahavad õppida, kui neil on huvi teada saada

13. sept. 2019 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit
Helsingi ülikooli kasvatuspsühholoogia dotsent, filosoofiadoktor Markus Talvio: „Lapsed on väga õnnelikud, kui õpetaja on neist huvitatud.“ 
Foto: Soome instituut

Helsingi ülikooli kasvatuspsühholoogia dotsendil Markus Talviol on pikaaegne nähtuspõhise õppe meetodi kasutamise kogemus nii laste kui tudengitega. See meetod aitab õpetajaid aega säästa ja innustab lapsi õppima, ütleb Talvio.

Kui palju on teil kogemusi nähtuspõhise õppega?

Koolides alustasime 1990-ndate alguses, aga siis ei kasutanud me seda nimetust. Nimetasime seda multiainete õpetamiseks. Mina hakkasin koolis oma õpilasi selle meetodi järgi õpetama 1990-ndatel.

Kui läksin 2007. aastal Helsingi ülikooli doktorantuuri, kuulus meie hariduspsühholoogia tiimi igal aastal paarkümmend tudengit, kes õppisid kõike nähtuspõhiselt. Toona oli see väga uus ja meie ülikool soovis õpetada osa tulevasi õpetajaid sel meetodil testimaks, kuidas see toimib. Doktoriõpinguid alustades hakkasin ülikoolis samal viisil õpetama.

Niisiis on teil koolides õpetajaid, kes on õppinud selle metoodika järgi õpetama?

Jah, neid ei ole palju, kuni kümme tuleb igal aastal juurde. On mõned koolid, kus õpetatakse kõike nähtuspõhiselt, ja meie üliõpilased, tulevased õpetajad, käivad neis koolides praktikal.

Kas kõigis Soome koolides on nähtuspõhine õpe kasutusel?

Jah, kui koolid järgivad riiklikku õppekava – mida nad peavad tegema –, siis peaksid õpilased vähemalt ühel nädalal tutvuma nähtuspõhise õppega ja võtma sellest osa. Aga kui vaatan n-ö keskmist kooli, kus on õppeainekesksed õpetajad, kes ei osale uuenduses nii intensiivselt, siis on tüüpiline, et seal paneb 4–5 õpetajat sellise õppematerjali kokku ning teised õpetajad liidavad selle oma tunnile ja tavalisele meetodile. Mõnes koolis on õpetajad väga entusiastlikud ja kasutavad õpetades seda meetodit rohkem.

Kuidas suhtuvad nähtuspõhisesse õpetamisse lapsevanemad?

On väga oluline selgitada vanematele, miks me peame sellist meetodit tähtsaks. Arvan, et põhimõtteliselt piisab, kui selgitame, mida teeme nädala jooksul. Aga tean, et koolis, kus õpetatakse kõiki aineid nähtuspõhisel meetodil, on vanematele see meeldinud.

Mõnes mõttes on see meetod väga populaarne, sest osale vanematele meeldib, et läheneme õppeainetele tavalisest laiemalt. Nad peavad sellist õppimisviisi elulähedasemaks.

Te annate õpilastele võimaluse valida, mida nad tahavad õppida, ja neil on õigus ise oma tööd hinnata. Meie õpetajad on kahelnud, kas noorema kooliastme lapsed tulevad sellega toime. Nad on ehk segaduses, sest on harjunud saama juhtnööre täiskasvanutelt. On teil sellinegi kogemus?

Püüan olla mitteformaalne, eriti kui tegemist on väikeste lastega. Tavaliselt lasin ma neil midagi mängida. Olen läinud nendega välja, nad saavad mängida ja mina jälgin, millest nad räägivad, mis neid huvitab. Siis hakkan nendega rääkima sellest mängust, mida nad mängisid, ja kuidas end mängu ajal tundsid.

Ma arvan, et lapsed on õnnelikud, kui õpetaja on neist huvitatud. Mitte ei küsitle nagu politseinik, vaid püüab aru saada, mis on neil mõttes, mis neid huvitab. Ma mäletan, kui telerist tuli üsna hirmuäratav multifilm printsessist, kelle inimsööjad ära söövad. 7-aastased mängisid seda multikamängu vahetunnis õues. Nad mängisid seda ärasöömist ikka ja jälle. Ja alati oli mängus üks tüdruk, kes pandi suurde potti. Ma sain aru, et see lugu oli nende jaoks dramaatiline, neil oli seda raske mõista ja nad püüdsid mängides sellest aru saada. Ma jälgisin neid ja mõtlesin välja küsimused, mida neile esitada.

Kui näitad laste vastu huvi välja, siis ei ole nad enam vaiksed. Tavaliselt on õpetaja lastest kõrgemal positsioonil. Mulle meeldib, kui õpetaja ei näita välja, et ta on parem, targem.

Kas see meetod nõuab õpetajalt rohkem kui traditsiooniline õpetamine?

Ma arvan, et säästan palju aega, kui ei pea motiveerima lapsi õppima, kui lapsed on asjast huvitatud. Ja säästan aega ka siis, kui ma ei pea neile rääkima, et mingu nad nüüd tagasi kohtadele, jne. Nad on väga entusiastlikud ja kulutavad nähtuspõhiselt õppimisele palju rohkem aega kui tavameetodi järgi õppides. Näiteks toiduprojekti juures, mida tegime: kell sai kolm ja mõned küsisid, kas nad võivad kauemaks õppima jääda.

Jah, olen nõus, et see meetod seab õpetajale kõrgeid nõudmisi, aga kui lapsed tõesti tahavad midagi teha, on see suurepärane. See meetod haarab õpilasi kaasa.

Kas teil on kogemusi ka lastega, kel pole huvi õppida?

Alati on mõned õpilased, kes ei hooli motiveerimisest. On neid, kellele meeldib koolis käia, ja teised, kes võitlevad raskustega. Ma saan pühendada rohkem aega nende jaoks, kes pole motiveeritud, on raskustes mõne teemaga või vajavad täiskasvanut enda kõrvale. Nähtuspõhine õpe on siin abiks, sest sa ei pea kulutama nii palju aega tõesti motiveeritutele. Sa saad olla nagu eriõpetaja neile, kes vajavad palju abi.

Ma ei õpeta korraga kogu klassi nähtuspõhiselt. Osa õpilasi täidab oma ülesandeid, liigub edasi oma küsimustega, leiab vastused, leiab, kellelt küsida, ja see ei pea olema ainuüksi õpetaja. Ma saan aidata mõnd õpilast, kel on probleem. Mul on tema jaoks rohkem aega kui traditsioonilisel viisil õpetamisel, kus pean kontrollima kogu klassi. Muidugi pean ma jälgima, et kõik oleks hästi. Ma ei jäta teisi omapead, aga lasen neil täita oma ülesannet, ilma et kontrolliksin neid kogu aeg.

Kontrollimeetod nõuab õpetajalt väga palju, õpetajad kulutasid varem oma aega kontrollides, et kõik teeksid kõike. Nähtuspõhiselt õppides on lapsed nii motiveeritud, et pigem tuleb neid tagasi hoida.

Siinjuures kerkib ka rahaküsimus. Meie õpetajad rääkisid, et nägid õppereisil Soome, kuidas lapsed tegid nimekirja vahenditest, mida nad käsitöötunnis vajavad, ja andsid selle õpetajale. Meie koolis peavad õpetajad väga napi rahaga läbi ajama. Teil on ilmselt piisavalt raha loovaks õppetööks?

Raha on alati vähe. Koolis ei kasutanud me palju materjale. Kui lapsed pidid tegema tunni teema raames kodus süüa, pidime vanematega sellest enne rääkima, sest vanemad ostsid selleks vajalikud toiduained. Ja kui köögis kokkamise käigus midagi katki läks, pidid nad selle kinni maksma. See sobis kõigile vanematele.

Õppetöös sobib ka taaskasutusest soetatu. Lapsed leiavad sellise kraami hulgast vajalikku. Mõnikord tõid vanemad oma töökohast materjale, mis olid mõeldud taaskasutuseks, toodi värvilisi pabereid jm.

Rahvusvahelised testid näitavad, et teie õpilased on õnnelikud. Kuidas olete selle saavutanud?

Meie koolisüsteem on päris kaua aega andnud õpilastele võimaluse ennast väljendada. Üsna palju aastaid on õpetajad mõistnud, et nende roll on aidata kaasa. Arvan, et see on üks põhjus. Õpetajad püüavad olla sõbralikud, kaotamata oma autoriteeti, kuid mitte olles autoritaarsed. Kontrollides küll klassi, tagades turvalisuse, kuid lastes õpilastel ennast väljendada, näiteks anda teada, et nad on väsinud.

Meil on täissallimatus kiusamise suhtes. Usun, et kiusamist tuleb ette igal pool koolides, kuid meie õpetajad pööravad sellele tõesti ohtralt tähelepanu, et vähendada seda niipalju kui võimalik. Meil on abiks ka mitu programmi.

Meil on üsna hea koolipsühholoogia süsteem, vaimse tervise edendamise süsteem. Õpiraskustega tegelevad professionaalid. 20–25% kõigist Soome õpilastest osaleb erihariduses.

Selleks on neil mitu võimalust: osa õpilasi kohtub nädalas korra või kaks eriõpetajaga. Mõned õpivad eriklassis, neil on oma õppeplaan. Ja muidugi on ka puudega lapsi, kes käivad erikoolis, kuid püüame neid integreerida. Peame tähtsaks, et kõik õpilased oleksid ühesuguses koolis. Mõte on selles, et õpilane ei pea erihariduse pärast häbenema. Need lapsed ütlevad mõnikord ise, et lähevad eriõpetaja juurde, nende jaoks on see tore. Ma usun, et kooli tulles ei mõtle nad, et on väga kehvad.

Meil on koolipsühholoog, kes testib õpilast, ja eriõpetajad, kes uurivad, kas erivajadus on seotud õppimise või käitumisprobleemi, aju- või närviprobleemiga. Me kulutame palju raha, et avastada abivajajaid, ja nad saavad abi kasvõi lühikest aega. Näiteks paar nädalat eriõpet erikoolis.

Meil on sotsiaalselt turvaline ühiskond. Kui tulete Soome, ei näe te naeratavaid nägusid, aga inimesed on oma eluga rahul. Ja üldiselt on kõik hästi. Meil ei ole enam palju depressioonis inimesi. Varem oli neid noorte seas palju, kuid enam mitte.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!