Lasteaiaruum kui mängumaa ja õppematerjal
Lasteaia tegevusi toetav füüsiline keskkond saab aidata kaasa lasteaialapse koolivalmidusele. Hea ruum arendab lapses koostööoskust ja emotsionaalset intelligentsust, tunnistavad ruumispetsialistid. Samas pole ruum ainult raam, milles inimesed tegutsevad, vaid põnev õppematerjal, kus kohtuvad väga erinevad valdkonnad. Kuidas õpetajana lapsi ruumi tajumisel mängima julgustada?
Uueneva õpikäsituse taustal peetakse üha tähtsamaks, et laps uuriks ja õpiks ise mängu kaudu. Selles osas on arhitektuur tulnud tasapisi kasvatusmetoodikatele järele. 2008. aastal vähendati lasteaedade raamõppekavas tunnilaadsete tegevuste osakaalu, mis on andnud mängule suurema voli, ja 1950. aastast alanud õppetundide toomine lasteaeda on pidurdunud. Ideaalne oleks, kui ruum, samuti nagu uuendatud õppekava, toetaks seda muutust: lasteaia sise- ja välisruum oleks mänguline ja kogemuspõhine – mitme meelega tajutav –, mida laps saaks ise avastada. Ajalehes Sirp viitab sisearhitekt Eva-Maria Truusalu mängu toetavate ruumide kiituseks alushariduse professorile Aino Ugastele, kes uuringutele tuginedes ütleb, et mänguvõimaluste vähendamine eelkoolieas organiseeritud õppetegevuse kasuks on toonud kaasa laste loovuse vähenemise ja õpiraskused algklassides (Truusalu, Eva-Maria. Ruumi potentsiaal alushariduses. Sirp, 12.07.2019). Mängu jaoks on tarvis vabadust, et loovat mõtlemist arendada, nagu kirjutab maastikuarhitekt Anna-Liisa Unt: „Laste mäng hõlmab alati mitteeksisteerivat: olukordi või asju, mis on mängult. Kontrollituhinas ja mängukeskkondi sihilikult ette määrates ei tohi jõuda liiga täpselt reguleeritud tingimuste ja ettenäideldud lugudeni“ (Tantsule kutsuv kuningriik. – Kes aias, kes aias. Moodsad lasteaiad. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2019, lk 60).
Füüsiline keskkond õppematerjalina toetab eelnevas lõigus kirjeldatut, see võimaldab näiteks uurida ümbritsevat mitme meelega. Eesti Arhitektuurimuuseumi näitus „Uuri ruumi!“ on hea näide sellest, kuidas näitusesaalis on ruumi mängida. Arhitektid pole ruumi liigselt reguleerinud, tänu millele saavad lapsed oma kogemuse ise luua ja seeläbi ruumist uusi teadmisi/kogemusi ammutada. Abstraktsete installatsioonide kaudu mängitakse eri meeltega.
Kuidas lasteaias ruumist rääkida ja selle õppematerjali potentsiaali ära kasutada?
Õpetaja, kes tuleb koos lastega „Uuri ruumi“ haridusprogrammi, võiks saada inspiratsiooni ja pärast muuseumitundi lastega ka endale tuttavat keskkonda sarnaste teemade kaudu avada – seda märgata. Lisaks võib kasutada Eesti Arhitektuurimuuseumi kodulehelt allalaaditavat ruumiõppematerjali „Arhitektuuri tööriistakast“. Selle on koostanud PLAYCE’i Skandinaavia liikmed. Soomes, Rootsis, Norras, Islandil, Taanis on see õppematerjal juba ammu kasutusel. „Arhitektuuri tööriistakast“ pakub sensoorseid harjutusi, mis on soovituslikud ja õpetajale inspiratsiooniks. Selle sisu on lihtne kohandada vastavalt olukorrale, õpilasi julgustatakse õppima arhitektuuri eri tahke laste enda käte, silmade, kõrvade ja nina abil, loova mõtlemise arendamiseks on kogumikus ka mitmeid mänge.
Arhitektuurist rääkimisel on abiks ka Eesti Arhitektuurimuuseumi näitust „Kes aias, kes aias? Moodsad lasteaiad“ saatev kataloog. Kogumikus võtavad sõna ruumiga tegelevad spetsialistid ning see annab 25 näite varal sissevaate ligikaudu sajandi jooksul ehitatud moodsatesse lasteaedadesse. Kataloogi artiklid avavad lasteaedade temaatikat eri tahkudest, käsitledes lasteaiavõrgu arengut (Mare Torm), lasteaiaarhitektuuri ajalugu (Sandra Mälk), lapsesõbraliku ruumi projekteerimist (Kadri Klementi), Nõukogude-aegsete lasteaedade siseruumi uuendamist (Ivi-Els Schneider), mängule kutsuvaid õuealasid (Anna-Liisa Unt) ning mänguväljakute kujunemislugu (Sandra Nuut). Kataloog on kasulik lugemine igale lasteaiaõpetajale, kuna tegemist pole pelgalt arhitektuuriajaloolise ülevaatega.
