Lubatud, aga kõrvale heidetud

Sõnapaar „moodne õpetamine“ jäi mulle kõrva ühest raadiosaatest. Imestasin, mis asi see õieti on. Mul polnud aimugi, kui palju tegevusi, asju ja isikuid saavad olla „moodsad“: moodne lastekasvatus, moodne õppimine, moodne perekond, moodne klienditeenindus, moodne eneseotsija, moodne kodu, moodne ema, moodne isa jne. Isegi kingapaelte sidumine saab olla moodne!

Miks see „moodne õpetamine“ mind nii valusalt torkas? Olin just lõpetanud maailmakuulsa teadlase Nassim Nicholas Talebi „Juhuse narride“ lugemise. Lugesin aeglaselt ja mõnuga. Tsiteerin siinkohal autorit: „„Uute asjade“ ja veelgi sagedamini „uute uute asjade“ kasuks esitatakse tavaliselt järgmine argument: „Vaadake, missuguse dramaatilise muutuse on kaasa toonud niisugused uued tehnikaseadmed nagu auto, lennuk, telefon ja personaalarvuti.“ Keskmiselaubalise inimese järeldus sellest oleks, et ka kõik teised uued tehnikaseadmed muudavad meie elu revolutsiooniliselt. Inimesed kipuvad järeldama, et kuna mõni leiutis on meie elu revolutsioneerinud, siis me peaksime vanale eelistama uut. Mina olen vastupidisel seisukohal.“

Samal ajal lugesin ajalehest väärika ja austatud koolimehe Helmut Mõtsniku surmast. Pikki aastaid tundis ta suurt muret kooli usuõpetuse pärast. Uue õppeaasta algul küsis ta ajalehes lootusrikkalt: „Kas haridusjuhid teevad midagigi usuõpetuse kordapanemiseks Eesti koolides?“ Ja imestas: „Kas tõesti ei teata, et see on kõiki muid reaalteaduslikke õppeaineid integreeriv õpetus?“

Nüüd on ta läinud, ent tema südamevalus esitatud küsimus jääb, sest „moodsa“ tagaajamine käib ka ideede vallas. Tsiteerin veel kord Talebit: „Iidne mõte on väärikam värskete suleharjutuste labasusest. Kui mingi idee on nii pikka aega ja läbi nii paljude tsüklite elus püsinud, siis on see märk tema suhtelisest kohasusest. Müra on temast välja filtreeritud“.

Pole enam kohta

Paljudes riikides, sh Soomes, on usuõpetus õppekava loomulik osa. Haridus- ja teadusministeeriumist pärit ametlikel andmetel oli meil 2016/2017. õppeaastal usu- või usundiõpetus 534 üldhariduskoolist (sh erakoolid) vaid 73 kooli tunniplaanis. Kui Nõukogude okupatsiooni ajal oli usk ja usuõpetus keelatud ja karistatud, siis nüüd on usuõpetus küll lubatud, aga vabatahtlikult kõrvale visatud. Meenutame taevani tõusnud kisa ja hädaldamist, kui mõni õpetaja julges jõulude ajal lapsi kirikusse viia!

Üldlevinud väärkäsitlus

Usk ei ole ainult väga isiklik ja tundeelu puudutav asi. Uku Masingu järgi on igas inimelu vallas võimalik eraldada suhteliselt iseseisvad valdkonnad: teadmised mingist asjast või protsessist, nende kogemine vahetu läbielamisena ja vastavalt sobiv käitumine.

Usu puhul tähendab läbielamine ja kogemine uskumist. See on tõepoolest igaühe „südame“ asi. Miks me aga pigistame silmad kinni kahe ülejäänud osa suhtes? Miks me arvame, et inimkonna kogutud teadmised on ülearused ja igaühe enda asi? Et me elame kristlikus kultuuris, siis on tee, mida mööda on meie esivanemad käinud, meiegi jaoks kõige otsem.

Me ei saa ise kõike kogeda ja läbi katsuda. Me peame usaldama teiste kogemust lihtsalt sellepärast, et meie elu on nii lühike. Oleme mitu inimpõlve elanud ilma Jumalata. Kodudes me Teda enamasti ei kohta. Kui kooliski ei õpetata, siis kust peaksid tulema teadmised ja käitumisoskused?

Südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus

Mõtleme korraks järele, mis on valikuvabaduse esimene tingimus. Kas mitte teadmine, et ülepea on olemas erinevad teooriad, arusaamad ja kogemused ning meil on vabadus valida nende vahel?

Usuõpetus hääletati õppekavast välja 27. jaanuaril 1999 aastal põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise teisel lugemisel. Väljas on see praeguseni.

Haridusminister Mailis Reps selgitas ühes usutluses, et meie põhiseaduse paragrahv 40 järgi on igaühel südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus. „Just seesama paragrahv ei lubagi haridusministeeriumil kehtestada koolides kohustuslikku ühe konfessioonipõhist usuõpetust. Seda võivad õppida nende perekondade lapsed, kes seda soovivad käia just kristlikes koolides või pühapäevakoolis“ (Õhtuleht, 21.12.2017). Huvitav, kuidas sama põhiseadus lubas 1923. aastal rahvaküsitluse tulemusena usuõpetuse koolide õppekavasse jätta?

Samas usutluses tunnistas minister, et noortele tuleb anda võimalus laiemale silmaringile, sest usuõpetuse puudumine jätab haridusse suure ja olulise lünga. Anu Lamp tõi kord järgmise näite (Kirik & Teoloogia, 13.02.2015): „Tegelesime lavakunstikooli 27. lennu üliõpilastega kolmanda kursuse sügissemestril Vana Testamendi lugudega. Et korvata hariduse lünki, et laduda nurgakive, millelt minna edasi kirjanduse ja kunsti juurde. Me ei tunne algtekste ja nii ei teki seoseid. Suurtes kunstimuuseumides käies, kus saalide kaupa on piibli süžeedel põhinevaid maale, mis puuduliku hariduse tõttu jäävad vaataja jaoks justkui salakoodiga suletuks, saab sellest koolihariduse vajakajäämisest eriti selgelt aru. Inimene kõnnib lihtsalt saalid läbi, adudes, et ta on väljajäätu. Et – Mihhail Tšehhovi sõnutsi – õppida lugema psühholoogilist žesti maalikunstis.

Samasugune väljajäätuse tunne tekib Underi mõningate ballaadide puhul. Tekst on suurepärane, riimide leidlikkus ja sõnastuse rikkus samuti, aga teksti aluseks olnud piiblilugu tundmata ei ole võimalik Underi tõlgendust, piibliloo edasiarendust mõista“.

Esoteerika vohamine

Peapiiskop Urmas Viilma arvates ajab usuõpetuse puudumine inimesed esoteerika rüppe. (err.ee, 13.11.2018). Usuõpetuse vastuseisjate esimene väide on, et see jäägu kodu ja vanemate hooleks. Seejuures ei arvestata, et keskmises Eesti kodus on nii vanemad kui vanavanemad usuküsimustes kirjaoskamatud.

Peapiiskopi arvates on eestimaalaste usuline ebamäärasus rahvatervise ja isegi riikliku julgeoleku küsimus. „Üks tahk sellest on elanikkonna ennastkahjustav käitumine imeravijate ja sensitiivide eelistamisel arstiabile. Teine tahk on inimeste käitumine suurte kriiside või õnnetuste saabudes.“

Eestis ametlikult rõhutatud religioonialane neutraalsus tähendab praktikas seda, et inimesed on jäetud juhendamiseta ja omapäi. Selle üks vili on ühtlase usualase hariduse puudumine.

Omaenda „vana hea“

Meie kõige paremas koolis, VHK-s, läbib kõiki vanuseastmeid kristliku kasvatuse programm, mille põhiülesanne on iseloomu vooruspõhine kasvatamine ja südametunnistuse kujundamine. Selle järgi on algklassides iganädalane usuõpetuse tund, mis põhikoolis on integreeritud klassijuhataja ning inimeseõpetuse tundidesse. Gümnaasiumis on see religiooniõpetuse, moraaliteoloogia ja perekonnaõpetuse kursuste osa. Samas on see tugevalt seotud ka muusika- ja kunstiprogrammiga, mille kaudu õpitakse tundma kristliku kultuuripärandi rikkust. Suuremaid pühi tähistab koolipere kirikuteenistustega.

VHK on meie koolide lipulaev, kui nii võib öelda. Miks me otsime üles mööda maailma laialipillatud „moodsat“ ega võta eeskujuks omaenda „vana head“?