Märka traumeeritud last

12. septembril korraldas sotsiaalkaitseamet Tallinnas seminari pealkirjaga „Traumeeritud laste ja perede psühholoogilise abi tõhustamine“.

Arutleti, kuidas toetada kitsikuses ja äärealadel elavaid lastega peresid, milline on psühholoogi roll lasteaias, koolis, asenduskodus, vanglas, kuidas aidata teise keele- ja kultuuriruumiga perede lapsi jpm.

Ettekannetest selgus, et kõige rohkem on perevägivalla traumaga lapsi ja kardetavasti pole mõnedki perevägivalla juhtumid veel avalikkuse ette jõudnud. Üks põhjus on siin see, et inimesed kipuvad süüdistama pigem ohvrit – et see käitub ise valesti, läheb sinna, kuhu pole vaja minna, jne. Lisaks märgiti, et inimesed ei tunne tihti lapse psüühilise trauma sümptomeid ära. Lastega töötavatel inimestel soovitati meeles pidada, et näiteks põhjendamatuna tunduv agressiivne käitumine võib viidata lapse psühholoogilisele traumale.

Tutvustati ka 2018. aastal Tallinnas ja Tartus tööle hakanud lastemaju, kus saavad abi seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega lapsed. Selliseid lapsi on palju. 2018. aastal tegelesid lastemajad 245 sellise juhtumiga. Ohvrite keskmine vanus oli 9 aastat ja kaks kolmandikku kannatanutest olid tüdrukud.

Mida saab õpetaja teha?

Sotsiaalkindlustusameti projektijuht Ann Lind-Liiberg ütles Õpetajate Lehele, et õpetajad peaksid lapsi jälgima ja traumakahtluse korral helistama hädaabinumbril 112, lasteabitelefonil 116 111 või kasutama linki lasteabi.ee. Soovi korral võib helistada lasteabi telefonil ka anonüümselt – sellistki teavet võetakse tõsiselt.

Lind-Liiberg soovitab hoida õpetajatel silma peal tervise arengu instituudi koolitustel, mida on nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajatele ja nii eesti kui ka vene keeles. Infot leiab lingilt terviseinfo@tai.ee. Sealt saab nõu ka selle kohta, kuidas peaksid traumeeritud lapsega suhtlema tema vanemad, õpetaja, klassikaaslased jt. On ju teada, et trauma üle elanud lapsega on raske toime tulla, sest ta võitleb oma haavadega. Koolitustelt saab nõu, kuidas sellise lapsega suhelda.

Õpilastele võiks rõhutada, et teraapias käia pole häbiasi ja sellest võib inimestega rääkida. Selles, et me otsime ja ka saame abi, ei tohiks olla midagi ebaharilikku, ütles Ann Lind-Liiberg. Ta lisas, et õpetaja võiks julgemalt küsida infot ka lapsevanema käest, säilitades diskreetsuse. On ju loomulik, et õpetajal on piisavalt infot lapse raviprotsessi kohta, et õpetaja teab, missugune on traumeeritud lapse tugivõrgustik ja kuidas ta saab ise ja koos klassiga traumeeritud õpilasele toeks olla.

Lind-Liiberg soovitas õpetajatel meelde jätta, et nooremate klasside lapsed kannatavad peamiselt täiskasvanute vägivalla, vanemate klasside lapsed aga eakaaslaste oma all. Ta selgitas, et tihti muutub täiskasvanute füüsiline vägivald vaimseks – siis, kui jõud ei käi lapsest enam üle. Vaimne vägivald aga viib noorukid riskikäitumise ja suitsiidini.

Lõpetuseks märkis Lind-Liiberg, et 30. oktoobril korraldab sotsiaalkindlustusamet Tallinnas noortekonverentsi „Avatud silmadega“, kuhu oodatakse 200 põhikooliõpilast koos õpetajate ja sotsiaalpedagoogidega. Kavas on üle 40 töötoa enda ja oma sõbra hoidmisest. Ka laps saab palju ära teha, kui anda talle tuult tiibadesse, ütles Ann Lind-Liiberg.

Märksõnu traumeeritud lapse kasvatamisel

• Kannatlikkus ja püsivus – laps vajab pidevalt kinnitust, et te ei hülga teda.
• Järjepidevus annab lapsele ennustatavuse ja kontrollitunde. Sõlmige kindlad kokkulepped, tehke vähe muutusi.
• Kindel rutiin annab lapsele turvatunde. Hoidke päevarütmi, looge uusi rituaale koos lapsega.
• Piisavalt privaatsust – suhete loomine ja kiindumine vajab aega.
• Vähem ootusi lapsele – lubage tal areneda omas tempos.