Sõnal sabast: Küpsiküüsi

Hiljuti ilmus Eduard Vilde „Mäeküla piimamehe“ uustrükk. Vildest on kõneldud kui kõvast murde- ja uudissõnade populariseerijast, ja esimest korda 1916. aastal avaldatud „Mäeküla piimamees“ on selle üks parimaid tõestusi. Romaan lausa kubiseb selliseist sõnust nagu „agrane“ (hämmeldunud), „nooskuv“ (nuuksuv), „nugris“ (agar, hakkaja), „panetanud“ (tuimaks, tundetuks muutunud), „piherik“ (ovaalne), „posane“ (tusane), „susla“ (soe siirupiga linnasejook), „tempama“ (nähtavale tulema, üles kerkima, esile tõusma), „ölliv“ (rasvas ujuv) ja „küpsiküüsi“.

„Küpsiküüsi“ ei tähenda midagi muud kui ‘kärmelt, ihust ja hingest, kõigest väest; ahnelt, aplalt’. „Härra von Kremer viibis nii küpsiküüsi oma seesmise murrangu juures, et ta nädalaga sassi läks ja laupäeval, seda reedeks pidades, Särgveresse unustas sõitmata,“ kirjeldab Vilde „Mäeküla piimamehe“ ühe peategelase hingeseisundit. Hiljem on Vilde sama sõna kasutanud veel näiteks oma lõpetamata jäänud romaanis „Rahva sulased“.

Kasutusnäiteid leiab teisteltki sõnakunstnikelt: „Küpsiküüsi korjab ta usinasti masina järelt mugulaid“ (Minni Nurme, „Krahvi veri“), „Moor oli küpsiküüsi töö kallal“ (Aino Pervik, „Kunksmoor“). Marie Under on aga ballaadis „Lapsehukkaja“ luuletanud: „Kõõritavad, meelitavad lained meeled pääst / kisuvad su küpsiküüsi minu käest.“

Mõne asjahuvilise kirjutatust võib jääda mulje, nagu oleks „küpsiküüsi“ Vilde enda väljamõeldud sõna, mis aga ei paista siiski tõele vastavat. Murdekogujate registreeringud näitavad, et vähemasti Kuusalu kandi rahvas kasutas sedasama või lähedast sõnavormi juba 19. sajandi esimeses veerandis, aastakümneid enne Vilde sündi („Ole kui küpsiküüsilaste juures“, 1823). Sama sajandi lõpust pärinevad aga näited „küpse küüsi“ (1894) ja „Iga päe ole just küpsi küüsi ammetis“ (1895). Niisiis jääb Vildele parimal juhul sõna velmaja, kuid mitte välmija au.