Ukraina kutsekool järgib Eesti eeskuju
Ukraina kutsehariduse esindajad olid 16.–22. septembrini õppereisil Olustveres projekti „Ukraina kutseharidussüsteemi toetamine selle vastavusse viimisel tööturu vajadustega II“ raames. Kooli lepingupartner on Olustvere TMK.
Ukraina Volõõnia oblasti Kolkovo kõrgema kutsekooli direktor Ljudmila Panasjuk rääkis, et kool valmistab ette traktoriste, põllumajandusmasinate remondi lukkseppi ja mitme kategooria sõidukijuhte. Koolis õpitakse ka kondiitriks ning omandatakse toiduainete töötlemise ja kulinaariatoodete valmistamise oskusi. Täiskasvanutel on võimalik õppida loomakasvatust ning puu- ja köögiviljakasvatust. Kool on tegutsenud 55 aastat, õpilasi on 700, kuid nende arv väheneb. „Selle teemaga me tegeleme,“ lausus direktor. Kool on leidnud rahvusvahelisi partnereid, kellega tehakse koostööd. Olustvere TMK-ga on tehtud ühisprojekte kolm aastat ning siiasõidu üks eesmärke oli arutleda järgmise projekti üle.
„Tulime kogemusi saama, meie riigis on hakatud haridust ümber korraldama, Eestis on see juba möödanik,“ rääkis direktor. „Meil on väga hea meel näha, et Eestis on kutsehariduskoolidel võimas tehniline baas, on, mille abil õpetada ja õppida, et saavutada kvaliteetne tulemus tööoskuste omandamisel. Me vaatame, kuidas teil on asjad korraldatud, ja tahame oma koolis teha samasuguseid muudatusi. Selge on, et vanaviisi me edasi minna ei saa.“
Panasjuk rääkis ülivõrdes Olustvere direktorist Arnold Pastakust ja tema abilisest Marika Šadeikost, kes teevad väga palju Ukraina kooli heaks. „Nad süvenevad meie probleemidesse, mõistavad ja soovivad väga aidata. Mitte ainult toetades meie reforme, vaid ka mõeldes, kuidas aidata meie materiaalset baasi uuendada. Ja on seda ka teinud,“ rääkis Pastaku Ukraina kolleeg. Ettepanek tulla Eestisse künnivõistlusel osalema oli direktori sõnul Ukraina koolile suur tunnustus, kuna nad esindasid siin ainsana kogu Ukraina kutseharidust ja seeläbi ka oma riiki. Möödunud aastal saavutasid ukrainlased siin võisteldes häid tulemusi. Sellest kasvas veendumus, et nad on suutelised tugevatega konkureerima. „Me osalesime samasugusel üleukrainalisel võistlusel ja saavutasime seal auhinnalise koha. Noormees, kes seal võitis, õpib nüüd presidendi stipendiumiga,“ rääkis direktor.
Panasjuk kõneles ka oma kooli muredest, näiteks pole neil selliseid riistu, mida siin kündmisel kasutatakse. Samuti pole õppekavas põllutööriistade reguleerimist. „Ühe päevaga on vaja oma noormehed siin võistluseks ette valmistada. Suur närvipinge käib seetõttu asja juurde, kuid ettevalmistused läksid hästi,“ rääkis direktor ajal, kui võistlus kestis.
Ka hoidiste festivalil osales Ukraina kool oma kokkadega teist korda. „Jälgime siin teie korraldust, et tulevikus ka ise selline festival korraldada,“ lausus direktor. Tema hinnangul on riigi majanduse tugev alus kutseharidus ja tal on mulje, et meil on sellest aru saadud.
Panasjuk polnud kitsi kiitma olustverelaste külalislahkust: „Meile pööratakse palju tähelepanu, kuigi siin on praegu väga palju külalisi. Võib öelda, et meid lausa hellitatakse.“
Ukrainlased usuvad, et kui meil õnnestus kutseharidust muuta, siis meie eeskujul õnnestub see ka neil. „Peatähtis on, et meil oleks lootust,“ lausus direktor. „Me tahame taastada lugupidamise kutsehariduse vastu. Mida kiiremini me reforme teeme, seda kiiremini taastub riigi majandus.“
Panasjuk kirjeldas Ukraina hariduselu, kus kõrgkooli sisseastumispallide koguarv väheneb, ja nii korjatakse sinna õpilased, kes peaksid õppima kutsekoolis. „Selle tulemusena ei realiseeri nad seal ennast ja hiljem tulevad teadliku täiskasvanuna oma kõrgharidusdiplomiga mingit ametit õppima, et teha oma kätega konkreetset tööd,“ rääkis direktor. „See on probleem, aga ma arvan, et kui meie kutsekoolid saavad nüüdisaegsed töövahendid, siis tuleb meile õpilasi.“
Ukraina künnivõistlustel on näha, et põllumajanduskoolil pole moodsaid traktoreid ega põllutehnikat. Kolkovo kool on kirjutanud projekte ja saanud Euroopast traktoreid jm varustust. Töökorras on ka vana tehnika. „Aga osaledes sellisel võistlusel, nagu on Olustveres, saame me aru, et jääme teistest maha. Seepärast püüame veenda oma valitsust, et kutsekoolid vajavad raha,“ jutustas Panasjuk. Kuna tehnika on väga kallis, soovitab valitsus teha koolidel paremini koostööd tööandjatega, et need lubaksid oma tehnikat kasutada. Nii püüavad koolid leida lahendusi ja häid näiteid on tootmispraktikast agrofirmades, kus on võimalik kasutada sellist tehnikat, mida koolis pole. „Teeme kõik, et meid kuulda võetaks. Presidendi tasandil juba teatakse meie projekti Eestiga,“ rääkis Panasjuk ja lisas, et nad on väga tänulikud Eesti sõpradele, et just Volõõnia oblastile selline koostöövõimalus anti. „Oleme hingelt lähedased, meie oblasti territoorium on Eestiga sarnane, meil on sarnased väärtushinnangud,“ lausus Panasjuk. Ta oli lootusrikas, sest oli varem korra Eestisse kaasa kutsunud oblastijuhi, kes nüüd on haridusministri asetäitja kutsehariduse alal ja räägib, et tuleb tegutseda nii, nagu on tegutsetud Eestis.
Ukrainast oli Olustveres 19-liikmeline delegatsioon. Kolm õpilast osales künnivõistlusel, osa külalisi töötas pagari ja põllumajanduse töötubades. Vahetati kogemusi. Kohapeal enda küpsetatud toodangut pakkusid ukrainlased hoidiste messil.
Arnold Pastak: „Meil on auvõlg“
Olustvere TMK sõprus Ukraina kutsekooliga sai tõuke välisministeeriumi idapartnerluse toetusest. Innovelt saadud Ukraina partnerkoolide nimekirjast valisid olustverelased välja sarnase kooli, kus on nii põllumajandus kui ka kokandus. Valitigi Kolkovo kool. Seal ära käinud, kirjutati Olustveres kahe kooli arendusprojekt, millele järgnes teinegi, praegu elluviidav. Vahetatud on delegatsioone. Olustvere on Ukrainasse saatnud mitmesugust abi: arvuteid, digitahvleid, pagari- ja köögiahju.
„Kui meie 1990-ndatel Soomes, Rootsis ja Norras käisime, olid neil projektid meie jaoks,“ jutustas Pastak. „Pidime oma elu 180 kraadi ümber korraldama, vaatasime sealseid põllumajanduskoole ja mõtlesime, kui kehvasti meil kõik on. Minul on auvõlg anda ukrainlastele võimalus tulla siia vaatama, kuidas me teeme ja toimetame. Selge, et kõike ei ole võimalik otse üle kanda, küll aga koguda ideid ja näha. Ka väike materiaalne abi, mida on projekti kaudu võimalik anda, on oluline. Me ei anna neile neid asju, mida ise enam ei vaja, vaid oleme ostnud päris uued – taas enda kogemustest 1990-ndatest.“
Olustvere koolil on küpsemas juba plaan alustada samasugust koostööd Valgevenega.