Ülereguleeritus peletab noori õpetajatööst eemale

Külma dušina mõjus hiljutine teade Toompealt, et valitsus Eesti õpetajate palgaks raha ei leia, polevat seda tulevikuski kuskilt tulemas. See võib tähendada, et Soome ja Eesti õpetajate palga vahe jääb teadmata ajaks kahe- kuni neljakordseks.

Aga mis toimub samal ajal Soomes? Erinevalt Eestist tõusid naabrite juures palgad eelmisel aastal üle 1% ja selle aasta aprillis veel enam kui 1%. Lisaks said kõik tublimad Soome õpetajad jaanuaris ühekordset preemiat ehk tulemuspalka, mis moodustas 9,2% õpetaja lepingulisest kuupalgast.

Toimus muidki kosmeetilisi muutusi. Soome õpetaja palka paisutavad lisaks omandatud haridustasemele töökogemus, kool ja maakond, kus õpetaja töötab, õpetatav valdkond, keelteoskus ja mitmed muud pädevust tõendavad tegijad.

See ei ole teab mis uudis, et Soome ja Eesti õpetajate palganumbrid on nagu öö ja päev. Minu eesmärk ei ole aga nina alla hõõruda palganumbreid, vaid hoopis …

Keeruline töö- ja palgaarvestus

Tõepoolest, et hea palk tuleks ja tõuseks, on õpetaja töö Soomes „korralikult“ ära reguleeritud. Ühtpidi on see muidugi hea, teisalt aga, nagu selgub, peavalu. Dokumendi ajakohasuse eest seisab vankumatult Soome õpetusala ametiühing (Opetusalan Ammattijärjestö OAJ). Ametiühingu ülesanne on hoida tööturu õpetajaid puudutaval lõigul kiivalt silma peal, sealhulgas pidada vajadusel tööandjatega läbirääkimisi, sõlmida õpetus-, kasvatus- ja uurimisala töötajate tööd reguleerivaid kollektiivlepinguid kuni korraldatavate streikideni välja jms.

Selge on see, et kollektiivleping on Soome õpetaja jaoks tema tööd kaitsev tugev seljatagune. Ilma selleta läheks vast jamaks. Aga milles see peavalu seisneb?!

Kes loeb, see avastab. Näiteks on ametiühingud kokku pannud sadu lehekülgi lohiseva dokumendi, mis „keskmise õpetaja“ jaoks eraldi kirjaoskust ja dekodeerimispädevust nõuab. Tõepoolest, proovides Soome õpetaja kingadesse astuda ja vaadates tõtt selle palgarägastikuga, tekkis kohe küsimus, kui palju ja millise Exceli tabeli lahtri järgi täpselt iga kuu palka makstakse.

See siin ei ole suusoojaks öeldud. Pange tähele, et isegi Soome õpetajaks õppijate liit (Suomen Opettajaksi Opiskelevien Liitto, SOOL ry) peab Soome õpetajate tööpanuse mõõtmist ja palgaarvestust sedavõrd keeruliseks, et soovitab õpetajatel selguse mõttes ja täpse teenistuse kindlaks tegemiseks pöörduda kollektiivlepinguid lugeda oskavate ekspertide poole.

Samasugust soovitust jagab õpetajatele Soome õpetusala ametiühing (OAJ). Viimasel on omakorda välja pakkuda pikk nimekiri vilede ja tulede peale õpetajatele appi ruttavaid nõustajaid.

13 kollektiivlepingut

Selgub tõsiasi, et ametiühingud on rühmanud teha „kadestamisväärt“ tööd, sest hetkeseisuga reguleerivad õpetajate tööd, sh palganumbreid järgmised 13 kollektiivlepingut:

• alushariduses ja osaliselt alghariduses – 3 lepingut,
• üldhariduses – 4,
• kutsehariduses – 4,
• kõrghariduses – 1,
• rakenduskõrghariduses – 1.

Kui palgaga on jama, siis suurem draama hiilib mujal. Nimelt, kas varsti on enam järel ainsatki õpetajat, kellele palka saaks maksta. Just nimelt! Pilt Soomes on murettekitav – sisseastujate huvi õpetajahariduse vastu kipub kahanema.

Soomes saab õpetajaharidust omandada pea kõigis 13 ülikoolis, mis on üle riigi laiali pillutatud. Kutseõpetajaks saab omakorda spetsialiseeruda, läbides 1–2-aastase täienduskoolituse rakenduskõrgkoolis Helsingis, Hämenlinnas, Jyväskyläs, Oulus ja Tamperes.

Kuigi õpetajaametil on Soomes pigem väga hea maine, ilmneb huvitaval kombel sellelgi rindel populaarsuse raugemise märke. Eelkõige peegeldub see Soome ülikoolide kasvatusteaduskondadesse astujate arvust. Õpetajaks õppijate järjekorrad on ülikoolides kõvasti lühenenud.

Täpsemalt oli Soome haridusministeeriumi (Opetushallitus) andmetel 2019. aasta kevadel kasvatusteaduskondadesse kandideerijaid (kõikide ülikoolide arvestuses) ühtekokku 9407, mis tegi 3,1 soovijat ühele õpikohale. Vaadates lähemalt aga Soome ühte suurimat õpetajate koolitajat, Tampere ülikooli, on selles õpetajaharidusse kandideerivate arvu langus selgelt märgatav.

Möödunud ja käesolevat aastat võrreldes ilmneb, et 2018. aastal pidas õpetajaks õppimise plaani Tampere ülikoolis 3320 ja käesoleval aastal kõigest 2884 huvilist. Numbrid reedavad, et järjekord ainuüksi Tampere ülikooli ukse taga lühenes 436 võrra.

Kõigi Soome ülikoolide peale kokku vähenes tänavu õpetajaharidusse pürgijate hulk 2018. aastaga võrreldes tervelt 2263 võrra. Paneb mõtlema, kuhu on kadunud selline mass õpetajaametist unistajaid. Mis võib olla naaberriigis õpetajaks pürgijate vähenemise põhjus? Kas ja milliseid võimalikke strateegiaid Soomes õpetajahariduses rakendatakse?

Tõsi, statistika näitab ka, et suuri sisseastujate arvu kõikumisi on ette tulnud varasematelgi aastatel. Ehk pole Soomes pabistamiseks liigselt põhjust ja praeguse leige huvi õpetaja töö vastu võib tembeldada ajutiseks õpikõveraks.

Elame, näeme.