Usun särasilmsetesse nohikutesse

13. sept. 2019 Riin Tamm TÜ teaduskooli direktor - 7 kommentaari
Riin Tamm.

Mina usun noortesse. Seetõttu olen veendunud, et meie nutistunud ja tehnoloogiarikkas maailmas elavatel noortel jätkub uudishimu ja teadmisjanu, et saada aru, millised süsteemid lükkab käima üks nupuvajutus masinal ning millised füüsika-, keemia-, bioloogia-, matemaatika- või filosoofianähtused seletavad meie ümber toimuvaid protsesse. Oluline on omada noorte seas kriitilist massi võimekaid särasilmseid nohikuid, kes tõestavad, et õppimine, protsessidest arusaamine ja oma kätega tehtu on cool.

Kindlasti on vaja, et nutistunud siidikäte asemel kasvaksid meil põlvkonnad, kes saavad aru, millised struktuurid ja miks on maja ehituse juures olulised, kuidas toimib vooluring ning miks eri kultuuriruumist pärit inimestel on erinevad kombed. Et aga süvendada huvi ja toetada avastamisrõõmu, tuleb meil muuta teadusharidus senisest süsteemsemaks, koostöisemaks, kaasavamaks ning jätkusuutlikuks.

Teaduse populariseerimise kõige suurem probleem on killustatus. Väga palju on tegijaid ja asutusi. Puudub ülevaade, kes ja millega täpselt tegeleb ning milline on kompetentsus ja tegevuse sisu. Süsteemsuse poole liikumisel on hea algatus Eesti teadusagentuuri loodud inseneeria andmebaas. Sarnaselt tuleb kirjeldada ka teisi erialasid ja tegijaid. See ei ole vajalik mitte ainult koolile, vaid ka populariseerijatele endale, kes töötavad kõik ühe eesmärgi nimel. Koostegemine viib sageli palju parema tulemuseni. Andmebaasi olemasolu võimaldaks õpetajal planeerida terve õppeaasta ette, kaasates eri aineteemade juurde oma ala ekspertidest teadlasi või külastusi asutustesse. Praegu baseerub see tegevus puhtalt isiklikel kontaktidel, tehakse n-ö teadussutsakaid ja tehtav on väga ebaühtlane. Lisaks võiks selle siduda Tagasi Kooli portaaliga, millest juba praegu otsivad õpetajad koolidesse huvitavaid esinejaid ja tegevusi.

Projektitaotlustes tuleb panna seljad kokku ja teha koos midagi praegusest suuremat, paremini eesmärgistatut ja sihtgruppideni jõudvat. Väga oluline on pidada meeles, et eesmärk on hoida huvi. Kindlalt seisva müüri ladumine algab teadlikult valatud vundamendist.

Näen märgilise tähendusega käed-külge-tegevuste palju laiemat levikut. Hakkame tegutsema! Alustame kasvõi sellest, et tööõpetus oleks tagatud kõigile ja integreeritud teiste ainetega. Paneme liikvele (integreeritud) erialased mobiilsed töökojad/laborid koos mitmekesiste, õppekavasid täiendavate (teadus)-programmidega, anname noortele kätte päris „tööriistad“ ning näitame, kuidas õpitut rakendada ja luua seoseid. See on kallis, aga tähtis tegevus.

Kui soovime oma lastele täisväärtuslikku teadusharidust, on väga oluline kooli ning lastevanemate kaasav ja heatahtlik koostöö, populariseerijate kaasamine õppeprotsessi. Kuulsin hiljuti ühe õpilase arvamust, et kõige rohkem motiveerib õppima mitte uus meetod või vidin, vaid õpetaja, kellest on näha, et ta soovib oma ainet õpetada. Kui suudame siia lisada (noor)teadlase, kes õhina ja entusiasmiga seletab lahti õppeaine teadusliku sisu (õpetades mh allikakriitilist mõtlemist) ning suudab anda adekvaatse ülevaate konkreetse õppeaine seostest teiste ainetega ning karjäärivalikutega hilisemas elus, oleme saavutanud ideaalilähedase lähenemise. Aga see tegevus peab olema planeeritud, süsteemne ja pidev.

Osapoolte koostöös on võimalik murda müüti, et matemaatika, keemia, füüsika on keerulised ained. See nõuab aga ka vanematelt sihikindlat tööd, suhtumist õpetajasse kui autoriteeti. Oluline roll on siin teadustaustaga vanematel, kes võimaldavad ligipääsu teaduslaboritesse, või ettevõtjatel, kes suudavad näidata teadusliku mõttemaailma vajalikkust ettevõtte toimimises. Samas tuleb lammutada illusioon, et kõigist noortest peavad saama reaal-loodusteadlased. Samaväärselt peavad olema esil humanitaar- ja sotsiaalteadused. Pigem professionaalne ekspert humanitaarvaldkonnas kui aia taha läinud reaal! Samuti tuleb väga sihikindlalt tegelda müütide – humanitaar on vaene märsilohistaja ning doktorikraadiga oled igati ülekvalifitseeritud – murdmisega.

Seisame põlvkondade vaheldumise lävel. Loodan väga, et kooli saabub palju noori, võimekaid ja särasilmseid õpetajaid, kellest õhkub motivatsiooni ja sihikindlust näidata oma õppeaine väärtust ja võlu. Ootan aega, mil lisaks õpetajatele kaasatakse õppematerjalide koostamisse ka teadlased, kes suudavad lisada teemadesse teadusmaiku, ning teaduspõhine teemakäsitlus tegevuse kaudu muutub klassiruumis tavapäraseks.

Pakun välja idee: 9. klassi lõpus võiks olla integreeritud teadmiste kontroll koos käelise tegevusega, mis ei hinda üksikute õppeainete omandamist, vaid oskust näha ainete lõimitust eluliste probleemülesannete lahendamisel. Tahan väga loota, et sihikindla koostöö tulemusena on tuleviku noored oma valikuid tehes praegustest (teadus)teadlikumad, oskuslikumad ja õnnelikumad!


Loe ka Õpetajate Lehe teadushariduse erilehe artikleid:

http://opleht.ee/category/erilehed/teadusharidus/