Veebiküsitluse kommentaar: Mida annab klassile HEV-õpilane?
SA Innove õppenõustamisteenuste arenduskeskus:
Viimase nädala jooksul said lugejad Õpetajate Lehe veebis nelja variandi vahel valides vastata küsimusele „Mida annab klassile HEV-õpilane“. Ligi 40% vastanuist leidis, et HEV-õpilane tõmbab õpetaja tähelepanu andekatelt ära. Umbes 30% vastas, et HEV-õpilane hajutab kaasõpilaste tähelepanu. Veidi üle 20% leidis, et HEV-õpilane klassiruumis arendab sallivust ja abivalmidust. Ligi 10% vastas, et suureneb kiusamise oht.
Küsitluse tulemuse tõlgendamine võib kergesti viia eksiteele. Esiteks, kuna igal vastajal on ilmselt oma arusaam mõistest HEV-õpilane. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi on haridusliku erivajaduse mõiste seotud õpilastega, kellele rakendatakse tõhustatud tuge või erituge, esmatähtsad on lapse vajadused ja toimetulek.
Varasemalt on haridusliku erivajadusena määratletud ka andekust (mis selle küsitluse esimeses vastusevariandis HEV-ile vastandub). Õppijakeskse, kaasava lähenemise alustala on iga õppija individuaalse eripära, sealhulgas andeka lapse eripäraga arvestamine. Kõigi õpilaste õpetamiseks leitakse koolis-klassis sobivad viisid.
Teiseks tuleb arvestada, et küsitlusele vastamine oli piiratud ühega etteantud variantidest. HEV-õpilane võib aga tuua klassiruumi korraga nii keerukaid väljakutseid (sh kuidas jagada tähelepanu, ennetada kiusamist) kui ka töövõite (sallivuse suurenemine, sidusam ühiskond), mis annavad raskuste ületamisele, väljakutsete vastuvõtmisele eesmärgi ja mõtte.
Et kaasamine õnnestuks, on vaja toetada nii õpetajat (eripedagoogilised teadmised ja oskused, sobiva suurusega klass, piisav tugipersonal, hea koostöö koduga, kogu kooli toetus) kui ka last (võimetekohane õpe, abivahendid, tugiteenused, klassisuurus). Kui tavaklassis õppiv erivajadusega laps või selle klassi ees olev õpetaja on toetamata, võib see tõesti takistada õppimist ja õpetamist.
Piisava toe korral võivad kaasamisest võita nii õpilased kui ka õpetaja. Nagu üks klassijuhataja oma kogemustest jagas: „Meie klassi HEV-laps on õpetanud klassile, kuidas olla salliv ja märgata abivajajat enda kõrval. Meie klassi õpilased on märksa hoolivamad teiste suhtes kui nende eakaaslased tavaliselt.“
Huvitav, millised oleksid selle küsitluse tulemused siis, kui küsiksime mitte klassi, vaid ühiskonna kohta? Mida annab erivajadustega inimeste kaasamine ühiskonnale? Millist kasu saavad erivajadusega inimesed suuremast sotsiaalsest kaasatusest?
Kui pedagoogid annavad selliseid vastuseid,siis peaks riik neid pedagooge koolitama ja palgad üle vaatama.Keegi hetkel ei vastuta,et tuhanded lapsed ei saa arengut pakkuvat ôpet.Ma ei leia,et pedagoogide palgatôus on pôhjendatud,kui nad isegi ei suuda môista HEV lapsi ja nendega töötada.Eesti Lastekaitse seadust rikutakse iga päev Eesti koolides just nimelt sellega,et HEV lapsi ei märgata,nendega ei tegeleta piisavalt,ei rakendata tugimeetmeid,ei tehta piisavalt koostööd Rajaleidjaga.Häbi peaks olema sellistel pedagoogidel palka juurde küsida,kes HEV last segavaks faktoriks sisuliselt nimetavad tavaklassis.Häbi Eesti haridussüsteemile ja tunnistage juba,et Eestis kaasav haridus on läbikukkunud.Minu ettepanek on. HEV lastevanematele,et üheskoos hagi esitada Eesti riigi vastu,kuna see HEV lastega eksperimenteerib ja iga päev peavad HEV lapsed silmitsi seisma nii puuduliku tugimeetmete ja valede ôppekavadega koolides.Kes vastutab? Eesti riik ja Haridusministeerium! Häbi neile !
Lp arvamuse avaldaja, Marju Lepa, hinges on suur segadus ja tema kirjast kumab läbi suur abipalve. Ma ise olin samas seisus 30 aastat tagasi ja mõistan teda. Et asjad sujuksid, tuleb jääda rahulikuks, teha koostööd ja usaldada üksteist. Palju oleneb tõesti asjatundlikust tugipersonalist. Väikestes maakoolides on neist puudus ja vahel pole üldse. Suuremates koolides, on suuremad võimalused ja piisavalt kvalifitseeritud tugipersonali. Õpetaja ja lapsevanem peaksid alati midagi varjamata ja heatahtlikult omavahel probleemidest rääkima. Õpetaja peaks võimalikult palju kaasama lapsevanemat. Olen väikeklassi õpetaja Tallinna koolis. Minu klassis on kuus toredat ja sõbralikku last. Ühel neist olid esimeses klassis nii suured meeleoluhäired, et pärast kahte nädalat koolis, ütles õpetaja,et viige see laps minema, kuna õpetaja kardab teda. Meie oma koolis lahendasime asja nii, et terve esimese klassi käis ema koos lapsega tundides kaasas, teises klassis sai õpilane reedese päeva õppetööst vabaks ja praegu on asjad korras olnud. Aga me oleme valmis tegelema probleemidega, kui need tekivad. Iga päev, kui tunnid lõpevad, oodatakse iga klassikaaslane ära ja minnakse koos koju. Kui pärast tunde pean ma veel kellegagi tegelema, siis ülejäänud klass ei nõustu temata lahkuma. Ja ma olen kindel, et neist saavad täiesti tavalised täiskasvanud, kes saavad oma eluga hästi hakkama.
KOLLEEGID!
Nn HEV-laste teema on meil Eestis TEADUSE vaatevinklist täiesti lahti rääkimata. Lähtume vaid nn moest ja emotsioonidest (seda näitavad ka siinsed kommentaarid), mis ei lahenda mingit probleemi…
Tõeline ÕPETAMINE tugineb keskmise (normaaljaotuse kõver!) õpilase omandamisprotsessile, mille aluseks psühholoogiale toetuv DIDAKTIKA. HEV-lastele see enamati ei sobi. Neid tuleb õpetada eraldi, siis on ka TULEMUSI. Aga sellega pole nad veel ÜHISKONNAST eraldatud – elavad ju siin.
Hiljuti väideti, et HEV-laste osakaal on viimasel kümnel aastal neljakordistunud (!), aga põhjustest me ei räägi. Kui jätta kõrvaöle geneetilised põhjused, siis on ka nn KARME põhjusi. Esiteks – alkohol ja muud mõnuained. Juba 1920-ndatel selgitati Inglismaal, et madala IQ-ga lapsed olid sigitatud PURJUS peaga -! Hüperaktiivsuse põhjus tänapäeval on sageli laste kodune kasvatamatus – lapsel lubatakse vabalt käituda, mis viibki KASVATATUD hüperaktiivsuseni… Hiljem (ka koolis) on väga vähe võimalusi teha siin “muudatusi”.