Veebiküsitluse kommentaar: Mida ootan uuelt õppeaastalt?

6. sept. 2019 Toivo Niiberg õpetaja, psühholoog ja nõustaja, Eesti õpetajate liidu juhatuse liige - 2 kommentaari
Toivo Niiberg.

Esmalt hakkab mind juba ära tüütama jutt õpetajate palgatõusust, mis on kestnud kogu minu õpetajaks olemise aja – 42 aastat. Palju kirutud nõukaajal oli maaõpetajale isegi enim soodustusi, olgem ausad.

Kui näiteks bussijuhi tööpäev lõpeb ja algab garaažis, siis õpetaja oma jätkub veel pikalt koduseinte vahel. Kui seda tunnitasu määramisel arvestataks, ei tuleks puudu õpetajaks õppijatest ega ka tublidest õpetajatest. Senine palgatõus ei ole ületanud ju isegi inflatsiooni koefitsienti. Seega oleks eetiliselt ilus rääkida mitte õpetajate palgatõusust, vaid inflatsiooni mõningasest kompensatsioonist.

Üks noor õpetaja tundis eelmisel aastal huvi, kui suur on minu töötasu õpetajana. Saanud teada, et see on sama kõrge kui temal, tekkis tal väga aus küsimus: „Kas mul siis ei olegi arenguruumi ja lootust kõrgemale töötasule?“

Jah, isegi Maxima ja Selveri teenindajatel tõstetakse pärast õpipoisiks oleku aega tunduvalt töötasu ja seda jätkuvalt preemiate ja muude soodustuste näol!

Kui raha ei ole ega tule, võiks jätta õpirühma suuruse psühholoogiliselt inimlikesse piiridesse. Üks tubli inimene suutvat korraga jälgida, märgata ja suhelda 7–9 inimese või inimlapsega. Leian, et ka lasteaiarühma suurus ei tohiks ületada suhtluse piirnormi. Nii oleks iga laps alati märgatud, kõik õpitu saaks tunnis selgeks ega oleks vaja suurt midagi ka pärast tunde õppida. Vaba aega saaks edukalt kasutada huvitegevuseks.

Mingi diagnoosi või erivajadusega laste puhul rühmas saaks kasutada koefitsienti. Näiteks hüperaktiivne laps oleks 2–3 terve lapse eest jne. Seega väärtustan senini väikeseid koole ja klasse ning õpirühmi, ja seda nii lasteaias kui algklassides. Gümnasist peaks juba teadma, et õpib endale, ja siin ei ole rühma suurus enam määrav. Gümnaasiumi peaksid saama parimatest parimad ja see peaks olema läveks kõrgkooli saamisel.

Paljud noored sobivad oma teadmistelt ja oskustelt pigem kutsekooli, sest tegusad käed avavad ka sumbunumad ajukäärud ning lahtiste kätega ning tööd teha tahtvat ja oskavat inimest vajab Eesti üha enam. Samas oleks õigem rääkida ka kutsekõrgharidusest ja seda kõigile arusaadavas kontekstis. Eriti vajalik on see lastevanematele, kes näevad oma ainukest võsu vaid miljonäri, tippteadlase või kosmonaudina.

Samuti ei tohiks õpetajale suruda peale eripedagoogi, psühholoogi ja logopeedi kutset. Las iga kingsepp jääda oma liistude juurde. Kõiki nimetatuid on meie haridussüsteemis puudu mitte kümneid, vaid sadu.

Tuleks lõpetada nende iga-aastaste bürokraatlike õppekavade koostamine, sest neid ei suuda ükski tegevõpetaja tunnis täide viia. Pigem võiks koos kokku leppida, mis on need baasteadmised (moodustaksid 40–45% ainekavast, pigem vähem kui rohkem), mida kõik peavad teadma, ja ülejäänus anda igale aine valdajale vabad käed – on ju iga klass oma nägu, iga laps kellegi tegu …

Kokkuvõttes ootan riigilt arukamaid otsuseid ja vaba, loovat õhkkonda ning usaldust.