Anna veel üks amps! Possibilism ja determinism

Kooli ajal oli jäätiseputka otse üle tee, kohe nurga peal raudteejaama vastas. Kui vahetunnis õue lasti, jooksime kohe sinna ja võtsime sappa, käratsev jõnglasteparv ümber väikese sinise kioski. Kõik muidugi ei jõudnud kohale samal ajal. Kui esimesed jäätisesööjad kooli poole kõndima hakkasid, tormasid neile vastu hilinejad, ja julgemad jõmpsikad kisendasid juba eemalt: „Anna ampsu! Anna ampsu!“

Olukord oli keeruline. Ampsu andmine käis heade kommete juurde, aga kui olid seisma jäänud ja ühele ampsu andnud, kogunes su ümber hulgem himulisi, kes kõik nurusid üksteise võidu: „Anna ampsu! Anna ampsu! Kade oled või?“ Kui järele andsid, sai jäätis kiiresti otsa ja tuligi tagasi sappa minna. Kes aga järele ei andnud, ega see rahulikult jäätist süüa ei saanud, sest nurujate summ muutus aina kiuslikumaks. Siis tuli kähku kõrvale põigata ja eemale joosta. Mõnikord õnnestus nii jälitajad maha raputada, mõnikord kukkus aga jäätis rüseluse käigus maha, sellest oli hiljem rõõmu ainult sipelgatele.

Kõige lõbusam oligi nendel, kellel jäätiseraha ei olnud, nemad jõudsid kõige rohkem ampsu küsida ja sõid mõnikord nii palju jäätist, et tõmbusid näost siniseks. Sellepärast vahetunni ajal jäätist ostma minna ei tohtinudki. Ometi ei hoolinud keelust keegi. „Anna veel üks amps! Anna veel üks amps!“ hõiguti koolimaja akende all, ükski õpetaja välja ei tulnud ja mul on tunne, et neid ampse jagatakse tänapäevani.

***

Igal tõlkijal on alati oma tõlketeooria, kas ta seda ise tunnistab või ei. See tõlketeooria on enamasti peidus tema tõlgetes, harva püüab ta seda sõnastada ja veel harvemini süsteemselt kirja panna. Päris haruldane on see, et keegi püüaks süstematiseerida kõiki neid teooriaid, luua üldisemat mudelit, kuhu eri tõlkijate vaatepunktid võiksid paigutuda, nii et nende erinevused selgemini välja tuleksid.

Arvan, et tõlkija suhet oma töösse saab alati määrata pikal teljel, mille üht otspunkti ma nimetan determinismiks, teist aga possibilismiks. Need mõisted on filosoofilise taustaga. Determinism tähendab lühidalt öeldes arusaama, et kõik olukorrad ja sündmused on määratud varasemate olukordade ja sündmuste kaudu, st neil on minevikus põhjused, millest piisab nende ilmumiseks.

Tõlkimise puhul seisneb determinism usus, et tõlge on tekst, mille olemasolu on täielikult tingitud ühe teise, minevikus kirjutatud teksti omadustest, st tal on minevikus põhjus (võiks isegi öelda „põhjustekst“), mille tundmine seletab kõiki tema iseärasusi. Determinismi tõsisem vorm viib tavaliselt vaba tahte eitamiseni, ja tõlketeoorias tähendab see, et eitatakse tõlke iseseisvust: tõlkel justkui polekski oma reljeefi, oma sügavusi ja kõrgusi, oma peensusi ega isikupära, sest deterministi silmis on need vaid defektid, mis häirivad puhta põhjusteksti ilmumist tagajärje kaudu.

Deterministlik tõlkeideaal oleks veatu masintõlge, milles põhjustekstist midagi kaduma ei lähe ja midagi uut ka juurde ei tule – tõlge oleks justkui originaali koopia, mis on valmistatud teisest materjalist, otsekui plastikust ilutaim või kunstlik parukas.

Possibilism on vähem tuntud mõiste, mille võttis kasutusele norra filosoof Arne Næss. Ta selgitab seda mõistet oma raamatus „Elu filosoofia“. Kuna kõik järeldused on põhimõtteliselt ebakindlad, pole meil vähematki tagatist, et tulevik meenutaks minevikku – vastupidi, tulevik on täiesti avatud. Teatav konservatiivsus on loomulik, seetõttu usub ka possibilist, et gravitatsioon toimib homme samamoodi nagu täna, ja taldrikud kukuvad köögis põrandale, mitte lakke – ometi teab ta, et üksnes kujutlusvõime seab elu muutlikkusele piirid.

Kuigi me oleme veendunud, et ei näe praegu und, peame possibilistidena arvestama ka võimalust, et kõik meie ümber toimub unes. See tingib teatava pluralismi, mida Næss selgitab näitega oma alpinisti-kogemusest.

Kunagi Püreneedes üksi ronides laskus ta kolmekümnemeetrise köiega alla järsakust, kus sai poolel teel peatuda laiemal kaljurahnul; järsaku sügavus oli umbes viiskümmend meetrit. Kaljurahnule jõudes aga avastas ta, et all on palju sügavam järsak, mille põhja tema köis ei küüni, ja tagasi üles ronida enam ei saanud. Alpinist oli lõksus, ees ootas aeglane hääbumine nälga ja jannu. Siiski märkas ta mõne aja pärast paremat kätt üht ülespoole viivat kaljupragu. Oletades küll, et piki pragu liikudes kukub ta tõenäoliselt alla, hakkas Næss siiski ronima. Peagi pragu kadus, aga sealsamas oli veel üks pragu, mis kulges vasakule. Nii õnnestuski Næssil imekombel pääseda.

Siit tuletabki Næss idee, et pole mõtet võimalusi piirata. Alt kan skje når som helst – kõik võib juhtuda millal tahes, kui tõlkida see lause sõnasõnaliselt. Just siin aga algabki possibilistlik tõlketeooria.

Deterministlik tung sunnib meid uskuma, et üks tõlge ongi kõige täpsem ja õigem, sest ta näib kõige selgemalt vastavat ühe norrakeelse lause ülesehitusele. Rohkem tõlkeid pole vaja, need tekitaksid ainult segadust ja reedaksid, et tõlge võib oleneda tõlkija vabast tahtest ja mitte üksnes põhjusteksti omadustest. Possibilism seevastu leiab, et sama lauset saab ka hoopis teistmoodi tõlkida, ja mõnikord võib seda vajagi minna, sest alati võib kõike juhtuda. Kui rõhk langeb sõnadele alati ja juhtuda, mis asuvad lause alguses ja lõpus, ilmub Næssi vormelisse märksa rohkem juhuslikkust ja määramatust: seda toetab ka osaalus kõike, mis ei mõju nii paratamatuna nagu täisalus kõik.

Muidugi ei ammendu tõlkimise võimalused kahe võimaliku versiooniga. Tõlget võib varieerida nii ja teisiti, olenevalt tõlkija taotlusest, loovusest ja isikupärast; variatsioonid võib jaotada kolme suurde rühma. Esimest nimetaksin (a) rangeks tõlkeks, mis püüab alal hoida sõnasõnalist vastavust ja rahuldab pedantlikku pilku, aga ei sobi kokku loomuliku, eesti keelele ainuomase väljendusviisiga. Teine on (b) paindlik tõlge, mis annab voolava stiili ja soosib hoogsat, tihedat, selge ülesehitusega lauset. Kolmas on (c) määramatu ehk kõnelähedane tõlge, mis loob humoorika efekti ja osutab ootamatutele võimalustele, mida igapäevane keelekasutus meile pakub. Toon siin rea näiteid, mis annavad neile rühmadele käegakatsutava sisu:

(a)

– kõik võib juhtuda millal tahes

–kõik võib juhtuda ükskõik millal

– ükskõik millal võib juhtuda kõik

(b)

– alati võib kõike juhtuda

– alati võib juhtuda kõike

– kõike võib alati juhtuda

(c)

– juhtub ikka

– ikka juhtub

Kõigis neid rühmades võib leiduda ka (x) halvaloomulisi versioone, mis on küll keeleliselt võimalikud, aga juhivad tähelepanu mõnele modaalsusele, mis on antud kontekstis liigne või eksitav ja mõjub seetõttu kohmakalt. Muidugi ei ole need versioonid halvad igas kontekstis, sest võib hõlpsasti kujutleda tekste (kahekõnesid, vestlusi), kuhu need tõepoolest sobivad:

(xa)

– millal iganes võib juhtuda mis tahes

– ükskõik millal võib mida iganes juhtuda

(xb)

– kõike juhtuda võib alati

– alati võib juhtuda kõik

(xc)

– ikka juhtub vahel

– küll juba juhtub

Siiski pole ka sellega kõik võimalused ammendunud. Sageli saab samast lausest veel teha (z) poeetilise, sõnamängulise tõlke, mis läheb julgelt oma teed ja mida enam niisama lihtsalt tagasi tõlkida ei saaks, sest siis kaoks ära tema ainulaadne keeleomane võlu:

(z)

– juhtumine juhtub juhtumisi

Ja siingi võib veel kujutleda ka halvaloomulist valikut:

(xz)

– juhtub kuidas juhtub

Kõik need võimalused kuuluvad mõistagi possibilistliku tõlke universumisse. Possibilism on paratamatult pluralistlik, tõlkimisvõimaluste paljusus peab siin viima ka tõlgete rohkuseni, ja me ei saa kunagi väita, et üks tõlge oleks lõplik ja definitiivne. Samas ei mõjuta possibilism otseselt tõlkija valikuid, sest paindliku tõlke kõrval võib alati olla ka range või määramatu tõlge, rääkimata poeetilisest tõlkest. Ehk nagu selgitab Arne Næss: „Mulle tundub, et kõike võib juhtuda, võimaluste piiramiseks pole põhjust. Aga ma ei arva, et piiride puudumine mu otsuseid tegelikult mõjutaks. Võimalikke lahendusi on lihtsalt liiga palju, et õigustada kindlaid muutusi minu harjumustes.“*

Determinismi kohta vist sedasama öelda ei saaks: kui tõlkija usub, et ainult üks tõlge saab olla täpne ja lõplik, hakkab ta märkamatult välistama valikuid, mis muudaksid keele voolavamaks, stiili mänglevamaks ja tõlke isikupärasemaks. Kuid kas täielik determinism on võimalik? Kas ma saaksin oma jäätisega mööda hiilida kõikidest nurujatest, kes aina manguvad: „Anna veel üks amps“?

***

Tänapäeval on noorte tõlkijate seas levinud imelik umbusk emakeele suhtes. Eesti keele sõnu ei usaldata, nende avaramaid tähendusvälju ei arvestata, polüseemiat ignoreeritakse, isegi loomulik lauseehitus heidetakse kõrvale, sest see näib liiga kodusena. Nii aga eemaldutakse tõlke tõelisest eesmärgist: luua uus tekst, mis on lähedalt sugulane ühe ajaliselt, ruumiliselt ja keeleliselt kaugema tekstiga, kuid mida ühtlasi elustab meie tänapäevane keel, elutunne ja kultuuritaust.

Tõlge peab olema ühtaegu võõras ja oma, tundmatu ja kodune. Diletant võib küll uskuda, et tõlge on originaali kehvem koopia, kus kogu sisu on laenatud mujalt, aga tegelikult algab kodustamine esimesest eestikeelsest sõnast; tegu pole mitte laenamise, vaid pigem taltsutamisega, nii nagu taltsutati metsikuid hobuseid. Kui taltsutamine õnnestub, saab tõlkest imehea ratsu. Tõsi küll, sellise tulemuse saavutamiseks on vaja teatavat keeleideaali, mille poole tõlkija enam-vähem teadlikult püüdleb. Mina nimetaksin seda ideaali klassikaliseks eesti keeleks.

Klassikaline eesti keel koosneb kahest poolusest. Üheks pooluseks on teatav keelekuju, mida asus kujundama Noor-Eesti ja mis jõudis küpsesse järku 1930. aastatel. Pärast sõda hakkas see keelekuju tasapisi hajuma, esialgu õige märkamatult, alles 1990. aastatel algas silmanähtav lagunemine. Nüüdseks ongi see juba sisuliselt surnud keel: kui keegi püüab kirjutada arbujate-aegses eesti keeles, kirjutab ta ilusas, aga surnud keeles. Surm ei tee keelt kuidagi halvemaks — vastupidi, ta kristalliseerib keele, muudab selle eriliselt helkivaks.

Klassikalise eesti keele teine poolus on sügavamal. See on nagu Kuu pime pool, mille olemasolu me aimame, kuigi ei ole seda kunagi oma silmaga näinud. Sellele poolusele kuulub keele vanem ajalugu, etümoloogiad, keelekontaktid, meie sõnadesse talletatud muistne kosmoloogia. Kui tõlkija selle vastu huvi ei tunne, ei jõua ta kunagi klassikalise eesti keele tajumiseni ja meisterlikkus jääb saavutamata. Ometi ei jõua ta iialgi selle pooluse täieliku tundmiseni, sest jäljed kaovad hämarusse.

Seepärast on siin väga tähtis osa oletustel ja intuitsioonil. Isegi klassikaline eesti keel vajab possibilismi, et ta ei jääks ainult surnud keeleks. Aga ta ei torma kellelegi kisaga vastu, ei mangu ega nuru. Klassikaline eesti keel seisab rahulikult varjus. Kui julgete talle ligineda, ulatab ta teile just seda, mida oli kõige rohkem vaja, ja see on palju enam kui veel üks amps.

* Arne Næss, Life’s Philosophy: Reason and Feeling in a Deeper World. University of Georgia Press, 2008, lk 6.