Eesti esimene kujutava kunsti kõrgem kool sündis Tartus

1. oktoobril möödus sada aastat Pallase kunstikooli asutamisest Tartus, mida muuhulgas tähistati mahuka näitusega. Veel nädalapäevad saab Tartu kunstimuuseumis näha näitust „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“, kus on väljas üliõpilaste ja õppejõudude looming põhiliselt aastaist 1919–1944, mil Eesti esimene kujutava kunsti kõrgharidust pakkunud õppeasutus tegutses.

Kunstiühingu Pallas esimees Enn Lillemets ütleb, et Tartu kunstimuuseumi ülevaatlik väljapanek annab hea võimaluse Pallasest võrsunud kunstnike töid oma silmaga näha, ükski kunstiraamat ei asenda seda elamust. „Pallas on sedavõrd oluline osa kunstiajaloost, et seda peaks teadma iga inimene ning see väärib püsiekspositsiooni, mida Tartus juba aastakümneid ei ole. Õnneks on näitus olnud ka koolide hulgas üsna populaarne.“

1918. aasta jaanuaris, veel enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist alustas tegevust kunstiühing Pallas, mille tuumiku moodustasid kunstnikud, kuid kus oli ka kirjanikke ja teiste alade esindajaid. Pea kaks aastat hiljem, 1. oktoobril 1919 jõuti kunstikooli avamiseni. Eestvedajateks olid maalikunstnikud Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Ado Vabbe ja Johannes Einsild, kes kõik kuulusid kunstiühingu tuumikusse, lisaks skulptor Anton Starkopf. „Oli omamoodi pöörane mõte rajada kunstikool just Tartusse, mis oli tollal tõeline provints ja kus tuli alles hakata kunstipublikut kasvatama, liiati sõjaaja tingimusis,“ mõtiskleb Enn Lillemets.

Kuidas kõik alguse sai?

Algusaastatel toimus õppetöö koolis vabade ateljeede põhimõttel, peamiselt Pariisi eeskujul. 1924. aasta novembris, kui koolist oli saanud juba kõrgem kunstikool Pallas, rakendati täpsem õppekava ja loodi klassid, mis eelnesid ateljeedele.

Õpiti maali, graafikat ja skulptuuri, põhilised žanrid olid portreemaal, akt ja natüürmort. Õpilased võisid vabalt ühest ateljeest teise liikuda, vahetada õpetajat, proovida eri kunstialasid ja tehnikaid. Avati ka joonistusõpetajate kursused.

Sisseastumiseksameid ei olnud, küll aga korraldati ettevalmistuskursusi, sest vabakuulajatena võeti vastu ka neid, kellel polnud keskharidust. Keskeltläbi õppis koolis igal aastal sadakond õpilast.

Õppeaeg kestis ametlikult kuus aastat: kõigepealt ettevalmistusklass, seejärel üld- ja maaliklass, kus spetsialiseeruti ja jaguneti ateljeedesse, ning lõpuks meisterateljee, mis tähendas peamiselt iseseisvat tööd. „Paljud õpilased jäid kooli tunduvalt kauemaks, mõni isegi kümneks-viieteistkümneks aastaks, ja kool võimaldas seda, kedagi ära ei aetud,“ räägib Enn Lillemets. „Oli neidki, kelle peamine huvi ei olnudki lõpudiplom, vaid keda võlus loominguline seltskond ja töökeskkond. Mõni ei suutnudki kinnistuda ühe eriala juurde, vaid jäi igaveseks üliõpilaseks.

Pallas oli õppemaksuga erakool, kuid koolis õppis vaestest peredest pärit poisse ja tüdrukuid, kellel tuli vahepeal õpingud katkestada ja tööle minna. Kuigi vähemate võimalustega andekaid õpilasi püüti õppemaksust vabastada, polnud see alati võimalik. Algusest peale taotles kool riigi toetust, sellegipoolest oldi pidevalt rahahädas. Algusaastatel oli suur puudus isegi paberist. Seepärast tegi palju rõõmu, kui Räpina paberivabrik koolile suure koguse paberit kinkis. Esialgu joonistatigi peamiselt söe ja kriidiga, värvid ja muud kunstitarbed muretseti ajapikku.”

Õppejõudududeks olid väljapaistvad kunstnikud

Õppejõududena alustasid 1919. aastal Konrad Mägi, Ado Vabbe ja Anton Starkopf, 1921 lisandus Nikolai Triik, 1925. aastal kunstiajaloo õppejõud Voldemar Vaga ja mitmed teised, räägib Enn Lillemets.

„Kaks õppejõudu, Starkopf ja Vabbe, õpetasid Pallases kooli tegutsemisaja algusest lõpuni. Ainuüksi see, et õppejõududeks olid väljapaistvad ja viljakad kunstnikud, kes esinesid ka ise näitustel, oli õpilastele eeskujuks.

Kooli esimene juhataja oli Konrad Mägi, kes jõudis seda ametit pidada 1925. aastani, mil ta tervis lõplikult üles ütles ja ta 15. augustil suri. Mäge on iseloomustatud õppejõuna, kes rääkis vähe, lasi õpilasel ise teha ja sekkus alles siis, kui midagi väga viltu läks. Konrad Mäe isik ja looming jäi Pallase õhkkonda määrama kauaks ajaks, ta oli isiksus, kellel oli teistele tugev mõju.

Ado Vabbe oli 26–27-aastane, kui temast sai Pallase üks põhiline õppejõud. Paljud õpilased olid temast vanemad. Vabbe oli hinnatud õpetaja, kes oskas säilitada oma autoriteedi ka õpilastega pidu pidades. Tulevased skulptorid olid enamasti kõik Anton Starkopfi õpilased. Kaua aega oligi tema Pallases ainus, kes õpetas skulptuuri.

Esimeseks naisõppejõuks sai ametlikult 1940. aastal Karin Luts. Sisuliselt aga tegutses juba 1930-ndatel õppejõuna Nikolai Triigi abikaasa Anna Triik-Põllusaar, kolmanda lennu lõpetaja, kes abikaasa viinavea tõttu teda aeg-ajalt ateljees asendas ja sellega suurepäraselt hakkama sai. Esimene vilistlasest õppejõud, rahutu loomuga Eduard Wiiralt oli ametis ainult ühe aasta, 1924–1925, pärast seda elas ja töötas ta Pariisis.”

Head oskused ja tundlik värvitaju

Enn Lillemetsa sõnul oli nõudlikkus Pallase koolis väga kõrge. „Õpilaselt nõuti korralike tehniliste ja käsitööoskuste omandamist, mis andis võimaluse ja vabaduse tõusta järgmisele tasemele. Kui rahulduda esimeste kätteõpitud oskustega, jäävad võimed välja arenemata, olgu õpilane nii andekas kui tahes. Seetõttu oli tähtis osa harjutamisel. Sageli käidi maalimas looduses ning igal õhtul toimusid krokiitunnid, millest võttis osa terve kool, ka kooli lõpetanud küpsed kunstnikud ja õppejõud. See liitis ja kujundas kooli õhustikku: kõik nägid kõiki ja oli võimalus üksteiselt õppida.

Joonistati ja maaliti otse natuurist ning alates esimesest tunnist kasutati elavat modelli. Tähtis oli töötada loomuliku valgusega, mistõttu põhitunnid olidki kella 10–13, et looduslikku valgust maksimaalselt ära kasutada.

Üks põhiline märksõna Pallase koolis oli värv, mille kaudu õpiti edasi andma mitte üksnes meeleolu, vaid ka valgust ja varju. Õpilasi õpetati nägema värvide varjundeid mitte ainult looduses, vaid kõikjal enda ümber. Tundlik värvitaju ja -käsitlus jäigi siduma ja iseloomustama Pallases õppinud kunstnikke.

Algusest peale seadis kool sihiks saata õppejõude ja õpilasi stipendiumide toel end välismaale täiendama ja näitusi vaatama. Käidi Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, aga ka Helsingis, Stockholmis, Riias, Moskvas.

Iga semestri lõpus toimus õpilastööde näitus, kevaditi ka lõputööde näitus, kus komisjon hindas, kas lõpetaja on küps lõputunnistust saama. Õppejõud olid kriitilised ja nii mõnegi puhul leiti, et ta peab veel õppima.“

Pallase hiilgeaeg ja uus algus

Kokku lõpetas Pallase 25 aasta jooksul 90 õpilast, neist enam kui pooled maali erialal. Naisi oli lõpetajate hulgas 30. Esimese lennu lõpetasid 1924. aastal Eduard Wiiralt, Ferdi Sannamees, Kuno Veeber ja esimese Pallase lõpetanud naisena Natalie Mei. Tema oli palju aastaid Tallinna kunstiinstituudi õppejõud, praktiliselt kõik Eesti teatrikunstnikud on Mei õpilased või õpilaste õpilased. Juba kooliaegsetes töödes on talle iseloomulik huumorimeel selgelt näha.

Tuntud nimede kõrval on terve hulk andekaid pallaslasi, keda teatakse vähem. Seepärast on kunstiühing Pallas 1988. aastast, mil ühing taas loodi, püüdnud teha vähemalt ühe või kaks näitust aastas ning võtnud missiooniks tutvustada just ära unustatud või eri põhjustel varju jäänud häid Pallase kunstnikke.

Enn Lillemetsa hinnangul oli Pallase hiilgeaeg 1930. aastate lõpus. „Selleks ajaks olid paljud kooli lõpetanud saanud tipptasemel kunstnikeks, osa neist asus ametisse õppejõuna, mis tagas koolis järjepidevuse. Arvan, et kui kool oleks edasi kestnud, oleks Eesti kunstielu lähema paari aasta jooksul läinud kirjuks ja huvitavaks kõige paremas mõttes. Paraku läks teisiti.

Teise maailmasõja ajal Pallas veel tegutses, õppeaasta 1941/1942 jäi küll vahele, kuid 1942. aasta sügisel õnnestus asi Arnold Matteuse eestvõttel jälle käima lükata. Kui 1944. aastal koolihoone põles ja saabus uus Vene okupatsioon, tähendas see nii sisuliselt kui ka vormiliselt Pallase lõppu. Paljud pallaslased pagesid Eestist, siiajääjate vaim murdus. Uue võimu tulekuga Pallas likvideeriti ja loodi Tartu riiklik kunstiinstituut, mis oli sisult ja vaimult juba hoopis teine kool ja liideti 1950. aastal Tallinna tarbekunstikooliga.“

Kui Tartu kõrgem kunstikool eelmisel aastal Pallase nime võttis, küsiti ka Enn Lillemetsa arvamust. „Ütlesin, et sel juhul tuleb see täita uue sisuga. Loodan, et koolil jätkub tahtmist ja julgust muuta kujutava kunsti osa õppekavas praegusest otsustavalt kaalukamaks, et oleks taas põhjust rääkida kõrgemast kunstikoolist Pallas. See oleks parimas mõttes võimalus eristuda mitte üksnes Eesti, vaid ka rahvusvahelisel taustal.“

KÜSIMUS JA VASTUS

Kõrgema kunstikooli Pallas maaliosakonna juhataja KASPAR TAMSALU, mis on kunagise Pallase kooliga võrreldes kõige rohkem muutunud?

Maailm on muutunud. Kui Pallase kool loodi, oli Eesti Vabariik väga noor, kõik oli uus. Praegu tuleb kunstnikul konkureerida televisiooni, raadio, videomängude, nutiseadmetega, eestlased on muusika- ja teatrirahvas – see kõik on väga palju mõjutanud kunstniku rolli ühiskonnas.

Kool ise ja õpilased ei ole palju muutunud. Alles hiljuti lugesime tudengitega tunnis saja aasta tagust ajaleheartiklit, kus kurdeti, et õpilased on laisad, raha on vähe, töötajaid ja spetsialiste pole piisavalt, hooned väsivad – ehkki aeg oli teine, olid probleemid samad.

Kui tollal oli puudus kõigest, isegi paberist ja värvidest, siis millest praegu kõige rohkem puudust tunnete?

Ruumi võiks alati rohkem olla. Kõik vajalikud ruumid on küll olemas ja töötingimused suurepärased, aga lisaks võiks olla ka eksperimentaalateljee.

Kui palju on maaliosakonnas üliõpilasi ja kuidas õppetöö on üles ehitatud?

Kokku on osakonnas üliõpilasi 50 ringis. Maaliosakonnas on kaks suunda: kunstisuund ja spetsialiseerumine maalingute restaureerimisele ja konserveerimisele. Esimesel kahel aastal on suur osakaal üldainetel, kolmandal aastal algab spetsialiseerumine ja neljas kulmineerub lõputööga. Bakalaureuseõpe kestab neli aastat ja kõik peab mahtuma selle aja sisse.

Põhiline, mida teha saame, on anda õpilasele teadmised ja oskused, kuidas iseseisvalt edasi minna. Maalikunst on hea näide elukestvast õppest: sa ei ole kunagi tulemusega rahul ega kunstnikuna valmis, kogu aeg tuleb juurde õppida ja end täiendada. Olemegi üritanud luua koolis keskkonna, kus on ka pärast tunde mõnus töötada. Hästi oluline roll on siin kogukonnal, mis minu arvates toimib meil väga hästi. Kindlasti on sellele palju kaasa aidanud see, et kool kannab nüüd Pallase nime.

Mida oleks vanast Pallase koolist üle võtta?

Mulle endale meeldib ateljee formaat. Kui praeguse Bologna süsteemi järgi on õpe jaotatud konkreetseteks tükkideks ja kehtivad kindlad piirid, siis ateljeesüsteem on vabam. Inimesed tulevad kokku ning kuigi ateljees on meister või mitu meistrit, on põhirõhk iseseisval tööl. Samas vahetatakse mõtteid, arutletakse, õpitakse vastastikku.

Kas võimalus kasutada modelli on endiselt olemas?

On küll. Ma ei saa sajaprotsendiliselt väita, aga arvan, et meil joonistatakse ja maalitakse modelli rohkem kui üheski teises kunstikõrgkoolis Eestis. Lisaks on meil traditsioonilisi töömeetodeid ja tehnikaid, mida kuskil mujal sellisel kujul ei õpetata. Oluline osa traditsioonide hoidmisest on seegi, et paneme suurt rõhku figuratiivsele ehk kujutavale kunstile.

Kas kujutava kunsti osakaal koolis võiks edaspidi veel suureneda?

Mina ise olen figuratiivse maalikunsti taustaga ja mind see huvitab. Arvan, et iga periood koolis ongi õppejõudude nägu. Osakonnajuhatajana pooldan kindlasti, et paneksime figuratiivsele kunstile rohkem rõhku. See on keeruline, nõuab palju tööd ja pühendumist, aga usun, et Eestis on palju noori ja andekaid inimesi, kes on selleks valmis.