Eesti õpetajad on kuldsed sõudjad

4. okt. 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - Eesti õpetajad on kuldsed sõudjad kommenteerimine on välja lülitatud
Kaheksapaadi võidukas koosseisus oli ka kolm Tartu õpetajat: Urmas Hein (paremalt teine), Reigo Pihlak (paremalt neljas), Tairo Talvis (paremalt kuues). Tea Miilberg (paremalt esimene) roolis kõiki Eesti paatkondasid ja oli ka meeste kaheksapaadis roolis. Foto: Marju Hein

Viis Eesti kehalise kasvatuse õpetajat – Urmas Hein, Ulvi Lutoškin, Tairo Talvis, Reigo Pihlak ja Katre Pind – tõid Ungarist maailma suurimalt sõudeveteranide regatilt World Rowing Masters Regatta koju terve kimbu kuldseid medaleid.

Budapesti lähedal Velence’i järvel 11.–15. septembrini toimunud regatt World Rowing Masters Regatta on suurejooneline ja mainekas jõukatsumine – sel aastal osales seal 3500 sportlast 740 spordiklubist ja 52 riigist. Eestlased võistlesid mitmes vanuse- ja paadiklassis, koondisse kuulus veterane eri klubidest.

Ulvi Lutoškin tõi koju neli kuldmedalit.

Maailmameistrivõistlustest võttis osa ka viis Eesti kehalise kasvatuse õpetajat: Urmas Hein (Tartu Mart Reiniku kool), Ulvi Lutoškin (Pärnu Kuninga tänava põhikool), Tairo Talvis (Miina Härma gümnaasium), Reigo Pihlak (Tartu Tamme kool) ja Katre Pind (Kambja kool).

Urmas Hein ja Ulvi Lutoškin said kumbki kaela neli kuldset medalit. Urmas Hein sõitis kuues kategoorias. Esikohad tulid nii meeste kaheksapaadi ja naiste-meeste kaheksapaadiga kui ka neljapaadiga mitmes kategoorias.

„Kaheksasega tegime ikka väga kõva tulemuse. Vastasteks olid erinevatest klubidest ja riikidestki kombineeritud tugevad võistkonnad, aga meie panime oma klubiga paatkonna kokku,“ lausub Hein.

Ulvi Lutoškin tegi neli starti ja võitis need kõik. Kaheksapaadil ühendasid jõud kolme Balti riigi sõudjad. Neljapaadil näitasid väge aga Pärnu kanged naistreenerid.

„Osalen veteranide MM-il aastaid ja olen umbes 30 korda võitnud. Täpset arvu enam ei mäletagi,“ ütleb Lutoškin.

Tairo Talvis ja Reigo Pihlak tõid kumbki koju kaks kuldmedalit (kaheksa- ja neljapaadiga sõidu eest). Katre Pind sai kuldmedali naiste-meeste kaheksapaadiga ning hõbeda neljapaadiga.

Meie võidukad kehalise kasvatuse õpetajad on kõik kunagised tippsportlased-sõudjad. Urmas Hein (1962) on viiekordne Eesti meister, NL-i meistrivõistluste teine, Ulvi Lutoškin (1964) 14-kordne Eesti meister, Katre Pind (1967) viiekordne Eesti meister ja NL-i meistrivõistluste teine, Tairo Talvis (1976) kaheksa- ja Reigo Pihlak (1985) 11-kordne Eesti meister.

Emajõe trio

Hein, Talvis ja Pihlak kuuluvad Tartu sõudmise ja aerutamise klubisse.

„Meid kolme seob huvitav asjaolu, et Urmas tõi Tairo sõudma ja oli tema treener ning Tairo tõi sõudma minu ja oli minu treener. Kolme põlvkonna sõudjad olid nüüd võistlusel ühes paadis!“ räägib Reigo Pihlak.

„Praegu oleme kõik nädalas mõne korra töö ja pere kõrvalt harrastajad, aga meie tase on sedavõrd säilinud, et suutsime teisi oma vanusegrupi härrasmehi Ungaris võita,“ muheleb Tairo Talvis.

„Hea meel on, et me pole treenimisega hulluks läinud, piisab tervest elustiilist,“ lisab Urmas Hein.

Veteranide võistlusel saab osaleda alates 27. eluaastast, aga sa ei tohi olla kahe aasta jooksul ühelgi tiitlivõistlusel käinud.

Kvalifikatsioonivõistlusi pole. Iga võistkond, kes arvab, et on piisavalt heal tasemel, ning kel jagub aega ja raha, võib oma paatkonna üles anda.

„Oli võistkondi, kes ei suutnud kuivalt finišisse jõuda, sest paat käis enne ümber. Aga jagub neidki, kes treenivad professionaalselt eesmärgi nimel,“ selgitavad meie võistlejad.

Veteranide võistluse süsteem on selline, et kuldmedal antakse oma sõidu võitjale. Neljapaatide võistlusel oli võistlemas 40 paati ja toimus viis sõitu, kaheksa paati ühes sõidus. Iga sõidu võitjale anti kuldmedal.

Ajad lähevad kirja ja pärast saab end võrrelda teiste sõitude parimatega. Näiteks neljapaadiga olidki meie mehed lisaks oma sõidu võitmisele ka paadiklassi parimad.

Distantsid on tiitlivõistluste 2000 meetri asemel 1000-meetrised.

Passib kooliga kokku

Õpetajate kinnitusel on sõudmise suurim pluss see, et treenimise-võistlemise raskuskese on suvisel vaheajal ja töölt ei tule oma harrastuse tõttu puududa. Seega saab kahte asja väga hästi ühitada.

MM-i regatt toimub alati septembris. Õpetajad on tänulikud oma koolide juhtkondadele, et neid töölt ära lubatakse. Pärast võistlust tuleb ka õpilastele oma käigust aru anda.

„Õpilased küsisid juba enne sõitu, kuhu ma lähen. Rääkisin, et lahedale üritusele, veteranide MM-ile. Kui tagasi tulin, tahtsid nad kohe teada, kuidas läks. Õnneks oli medal ette näidata,“ muheleb Tairo Talvis, kes töötab Miina Härma gümnaasiumis alates 2001. aastast.

Koolis oli ka näitus sellest, millega õpetajad suvel tegelesid. Talvis pani sinna välja oma medali ja õpilastele oli see tore ahhaa-efekt.

„Kehalise kasvatuse tund on populaarne, eriti põhikoolis, õpilased teevad rõõmuga kaasa,“ ütleb Talvis. Gümnaasiumis tuleb veidi rohkem vaeva näha, et tundi tuldaks.

„Õpilased teavad, et ma võistlustel käin. Arvan, olen neile hea eeskuju: nad näevad, et sporti saab teha ja võistelda ka pärast 50. eluaastat. Kui oled ise vormis, siis ei ole piinlik rääkida sportlikust eluviisist ja selle kasulikkusest,“ räägib Ulvi Lutoškin.

Ta on kehalise kasvatuse õpetaja juba alates 1985. aastast, alustas tööd erivajadustega õpilastega. Nüüd annab ta tunde Pärnu Kuninga tänava põhikoolis ja töötab ka sõudmistreenerina.

„Pärnu lapsed liiguvad ja käivad trennis usinalt just algklassides,“ märgib Lutoškin. Alates 8. klassist väheneb aga märgatavalt treeningutel käijate arv, tekib tüdimus, vanemad ei nõua ja muud huvid tulevad peale.

Harrastus aitab vormi hoida

Katre Pind on igal aastal edukalt sõudeveteranide MM-il osalenud ning näidanud õpilastele medaleid ja tutvustanud sõudesporti. Tänu sellele teeb enamik Kambja kooli õpilastest sõudmisel ning aerutamisel vahet. Koolis toimuvad iga kolme aasta tagant oma olümpiamängud ja näitusele on isegi Jüri Jaanson toonud oma olümpiamedali ning pilte ja maskotte vaadata.

Pind on Kambja põhikoolis tööl aastast 1996. Ta loodab, et kui õpetaja on energiline ja sportlik, paneb see mõnegi tüdruku või poisi rohkem liikuma ja seeläbi tekib neil ka lemmikspordiala.

„Kambja lapsed on tüüpilised tänapäeva lapsed: mängulisus, sportlikkus ja vabas õhus liikumine on paraku tagaplaanile jäänud ning prioriteediks muutunud infotehnoloogiaga seotu,“ räägib Pind. „IT ei tähenda paraku mitte koodikirjutamist, piltide töötlemist või videote monteerimist, vaid pigem telefonis ning arvutis mängude mängimist. Nutivabade reeglite kehtestamisega on aga võimalik koolis telefonide kasutamist piirata ning võimaldada lastel olla liikuvamad.“

Nii ongi Kambjas vahetunni ajal võimalik näha lapsi koolihoovis kulli, palli või lauatennist  mängimas.  Kehalise kasvatuse õpetajana tunneb Pind, et õpilasi peab suunama rohkem loodusesse, et väheneks passiivsus ning ülekaalulisuse ning haiguste oht. 

„Mina pole lastele tunnis veel medalitest rääkinud, aga ilmselt teavad paljud neist sotsiaalmeedia kaudu. Ka kooli juhtkond sai teada ja sellest tehti koolis uudislugu. Äramärkimine on õpetajale igatahes meeldiv,“ sõnab Reigo Pihlak, kes on õpetaja 2012. aastast ja töötab ka sõudmistreenerina. Pihlaku arvates läheb lastele korda, mida õpetaja ise teha suudab. Et ta ainult ei jutusta, vaid oskab ka ise. Kehalise õpetajat aitab enda harrastus kehaliselt vormis hoida.

„Meie koolis suhtutakse kehalise tundidesse pigem hästi. Aga eks alati ole ka neid, kes ei viitsi midagi teha,“ ütleb Pihlak.

Urmas Hein on koolis õpetaja olnud alles lühikest aega. Elu viis sõudetreeneri vahepeal „tootvale tööle“. Aga taas lastega töötades on ta rahul.

„Teen ise ka tunnis kaasa ja kui õpilasi napib, lähen paariliseks,“ räägib Hein. „Lapsed on toredad. Mõni liigub hullupööra palju ja teeb nädalas kuus-seitse trenni, teine piirdub võimlemistunniga. Nutiaeg võtab liikumisaega vähemaks, aga mina küll seda traagilisena ei näe. Minu meelest tahavad nad kehalise tunnis käia. Rohkem kui mõnes teises tunnis.“

Millest unistavad sõudjad hooaja lõpus?

Tartu meeste üksmeelne vastus on: ootame lund, et saaks suusatama. Sõudjad suusatavadki väga palju. Jõudu ja vastupidavust on vaja mõlemal alal.

„Ja siis hakkame jälle sõudmishooaega ootama,“ lausub Tairo Talvis naerdes. „Vaatame, kas järgmisel aastal võtame uuesti veteranide võistluse eesmärgiks. Tuleb end vormis hoida.“

Reigo Pihlak lisab: „Tuleb vormis püsida ja igapäevatöö kõrval aeru käes hoida. Sõuda võib kõrge vanuseni, võistlusel olid veel 90-aastasedki! See ala ei lõhu ega kurna keha.“


Comments are closed.