Hingede aeg

31. okt. 2019 Toomas Paul vaimulik - 1 Kommentaar

Leidub hauakive, millele on kirjutatud: „Muld mälestust ei mata.“ Kaua aega ei suutnud ma mõista, kuidas võib niisugust asja graniiti raiuda. Mis selle mälestuse siis matab kui mitte muld?

Hiljemalt mõnekümne aasta pärast on kivi tellinud leinajad ise põrmuks pudenenud. Jah, sammas võib seista kauem, aga tema ei mäleta muud kui nime ning sünni ja surma daatumeid. Eriti nukker ongi vaadata neid kalme, kus mulla asemel on umbrohi ja võsa mälestuse matnud. Vahel juba mõne aastaga.

Esivanemad kaovad paratamatult aegade uttu. Vanavanemate nimesid me (üldjuhul) teame. Aga kui palju on neid, kes teavad neljandat põlve? Viiendat? Ainult need, kes on spetsiaalselt tegelnud sugupuu koostamisega. Teised ei ole kuulnud vaarisa nimegi, muust rääkimata.

Faasinihe

Kolmkümmend aastat tagasi avastati hingedepäev. See ei olnud muidugi muistse täpne taastamine, iga restauratsioon on tegelikult uuslooming. Teatavasti algavad kirikukalendris pühad eelmisel õhtul – jaanilaupäev, jõululaupäev jne. Nii oli see ka semiitidel: ööpäev algas päikeseloojangul. 1. november oli kõigi pühakute päev, 2. november kõigi usus lahkunud hingede päev.

Pärimuse järgi naelutas Martin Luther 31. oktoobril 1517, pühakutepäeva eelõhtul Wittenbergi lossikiriku uksele oma kuulsad 95 vaidlusteesi. Aeg selleks oli valitud teadlikult, et protesteerida pühakute teenete kasutamise vastu indulgentside tagatisena.

Kui laulva revolutsiooni ajal elustati Eestis hingedepäev, tehti seda, ilmselt küll kogemata, poole päeva võrra edasi nihutades. Hingedepäev kui usus lahkunud ristiinimeste mälestuspäev lõpeb 2. novembri päikeseloojanguga. Küllap oli selle faasinihke taga otsekui alateadlik taip: palju need viimaste aastakümnete surnud, keda veel suudame mäletada ja meelde tuletada, just „usus lahkunud“ olid. Nii et nende jaoks pühendada kolmas õhtu selles reas oli täiesti asjakohane.

Tuhin vaibus

Praegu on iga indiviid maailma algus ja lõpp. Sõnad „sugupuu“ ja „suguvõsa“ eeldavad arusaamist esivanemate ja järeltulijate vahelisest seosest kui oksi toitvast juurest. Need on seosed ilma katkendjooneta, kus eelnev valmistab ette järgnevat ja ühe inimese elu ei ole suletud ring, vaid temast tulevad uued „oksad“ – uued avarad eluringid. Inimene tajub teatavat järjepidevust. Taluelus tuli see väga selgesti ilmsiks.

Muiste oli meie rahval pikk hingede aeg – hingedepäevast mardipäevani, paikkonniti kauemgi. Mitte üks õhtupoolik, vaid mitmeid päevi. Igaks asjaks võeti aega, ka pulmi peeti tollal põhjalikult, kaks-kolm päeva. Novembri algus oli sobiv lahkunutele mõtlemiseks: pakilised põllutööd tehtud, ja ilmad sünged, otse sunnivad nukruse peale.

Ega surnuid kogu aeg näha tahetud. Ootamatult tulnud olid ebameeldivad kodukäijad (mõnedki matmiskombed saavad seletuse hirmust kodukäimise ees, kasvõi kirstu naeltega kinnilöömine). Aga seatud ajal olid nad oodatud.

Need, kes elavad edasi esivanemate kodus, võivad taastada lahkunute hingedeajal toitmise kombe. Ent enamik elab linnas karpmajas, kus hing ei tarvitse järeltulijate korterit üles leida. Nii et parem ise minna surnuaeda ja süüdata seal küünal.

Miks läks moodne hingedepäeva pidamise tuhin nobedasti mööda? Põhjusi võib leida igasuguseid. Mu meelest on peamine, et tegemist ei ole tõsise uskumisega. Seesmiselt muiatakse esivanemate naiivsuse üle, kes hingi sügisel koju külla ootasid. Kes katsid neile rehetuppa või sauna laua. Nagu ka jõuluööl.

Naiivne, hea küll. Aga ma ei kaalu siin, kas taolistel uskumustel on objektiivset tõepõhja või ei, vaid viitan subjektiivsele küljele. Küllap on kergem minna siitilmast, kui tead, et sinust ei jää järgi pelgalt õhkõrn mälestusekirme, vaid sind tervitatakse ka sajandite pärast, kui keegi su nimegi ei ole kuulnud.

Ehk on aeg-ajalt mõtet meenutada seda, millest meie oleme ilma jäetud. Ka siis, kui tead, et tagasi ei saa.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Hingede aeg”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Hea MEELDETULETUS
    meile kõigile sel kommertslikul ja oma ego üha upitaval ajastul…
    Aga esivanemaid lihtsalt tuleb tunda ja hingede ajal on vaja neile just MÕELDA. Aasata tööd oma esivanemate elukäikude uurimisel rikastab – loodan – igat inimest ja siis on ka, kellele hingede ajal mõelda…

    Pedagoogikateadlasest koolmeistrina rõhutan eriti – ärgem pidagem end esivanematest iialgi targemaks! Kes seda teevad, on tühised inimesed.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!