KEELEKASTE ⟩ Kõlamaks graatsiliselt

18. okt. 2019 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Tegusõna maks– ja nuks-vorm (näiteks „vedamaks“ ja „vedanuks“), esimene Johannes Aaviku 1920. aastatel loodud keelend, teine Oskar Looritsa ettepanek aastast 1922, ei olnud kuigi levinud oma alguskümnenditel, kuid hakkasid jõudsalt pinduma 1960. aastatel. Ja juba aastaks 1969 oli nende kasutus nõnda sage, et Henn Saaril oli põhjust oma „Keeleminutite“ saates „Maks-nuks“ küsida: kas ikka maksab maksitella ja nuksitella?

Niisiis, kas maksab? Enamik keeleuurijaid, kes nendest vormidest kirjutanud, leiab, et maksab ikka; vormilises vaheldusrikkuses, heakõlas ja säästlikkuses, mida maks ja nuks saavutada aitavad, ei ole ju midagi taunimisväärset, vastupidi. Võrdleme näiteks lauset „Ei pea olema arst, (selleks) et mõista, et suitsetamine on ebatervislik“ lausega „Ei pea olema arst mõistmaks, et suitsetamine on ebatervislik“. Tänu maks-vormile, mis on sisult tarindiga et + da-tegevusnimi samaväärne, jääb lausesse vaid üks „et“ ning lõpptulemus on vormilt mitmekesisem ja parema kõlaga.

Või siis laused „Kui sa oleksid mind kuulanud, siis sa oleksid seda teadnud“ ja „Kuulanuksid sa mind, siis sa teadnuksid seda“. Esimeses lauses on tingiva kõneviisi mineviku põline ja pikem, kahesõnaline vorm („oleksid kuulanud“, „oleksid teadnud“), teises värskem ja lühem, nuks-vorm („kuulanuksid“, „teadnuksid“). Peale lühiduse võimaldab nuks, just nagu maks, ka vormilist vaheldust: kõrvutagem lauseid „Kui sa oleksid mind kuulanud, siis sa oleksid teadnud, et keegi ei oleks pahaks pannud“ ja „Kui sa oleksid mind kuulanud, siis sa teadnuksid, et keegi ei oleks pahaks pannud“.

Nagu kirjutab ka Loorits, nuks-vormi isa, artiklis „Kunstiväärtusliku keele miinimum“ (1928): „Keele väljendusvõime tõstmiseks loobugem ka kohmakaist konstruktsioonest ja nõudkem: enam graatsiat, painduvust keelde! Olgu tervitet -nuvat (< olevat olnud), -nuksin (< oleksin olnud), -maks (= et -da) jt. sellised kombinatsioonid. […] Jatkub vast neistki näiteist demonstreerimaks (et demonstreerida) lühemate väljendite energilikumust (keeletagurlased, eks ole „hirmus lause“?, aga selge ja säästlik siiski!).“ Ja möönab Saarigi: „Nii et maksab viljelda „nuksi“ ja maksab viljelda ka „maksi“, oldagu vaid osav seda tegema.“

Üks osa sellest osavusest on oskus piiri pidada; tundub aga, et paljud maks– ja nuks-vormi kasutajad, olgu nende kavatsused nii head kui tahes, ei märka seda teha. Vormide olemasolu kord avastatud, tekivad kergesti vaimustus, harjumus ja mugavus. Saari, kõneldes nuks-vormist, ütleb, et kui sellega juba harjunud ollakse, „siis on ta mugavam, ta on kuidagi tõtlik nagu tänapäev“.

Praegusel ajal kohtab kõnealuste vormidega liialdamist iseäranis palju tarbetekstide kirjutajate hulgas ja paberlikus asjaajamises. Keeletoimetaja Helika Mäekivi nendib artiklis „Millal kasutada maks-vormi?“ (2015), et selle tarvitamine on nüüdseks „kohati lausa vohamine, mõnikord isegi teistest vormidest ülekasvamine, nonde kidumine ja suisa kadumine“ ja „seepärast tekib toimetajal vahel soov võtta teravad käärid, et maks-vormi kasvu piirata, otsida üles tema alla mattunud isendid ja sättida nood jälle väljapaistvale kohale“.

Maks– ja nuks-lausetega liialdades kannatavad eesti keele väljendusvõimaluste rikkus ja heakõlagi ning tekst võib hakata mõjuma häirivalt – kantseliitlikult, keerukalt, peenutsevalt. „Eesti keele käsiraamatki“ kutsub ennast vaos hoidma: „Sage „maksitamine“ […] mõjub keelelise eputamisena ja seepärast pruugitagu maks-lühendeid vaid tõelise vajaduse korral.“

Näiteks kui lauses pole mitut lähestikust sidesõna „et“, siis pole sinna enamasti vaja ka maks-tarindit; teinekord liigendab just et + da-tegevusnimi lauset nii, et see saab selgem ja loetavam. Terve hulga konkreetsemaid näiteid maks– ja nuks-vormi üle- ja väärkasutamise kohta leiab huviline nii Saari ja Mäekivi siin osundatud lugudest kui ka „Eesti keele käsiraamatust“.

Niisiis, kasutagem maks– ja nuks-vorme, olemaks ökonoomne ning kõlamaks vaheldusrikkalt ja graatsiliselt, aga ärgem unustagem, et eesti keeles on teisigi asjakohaseid väljendusvõimalusi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!