Kuidagi möödaminnes on käinud see kasvatamine, lastel on mõnus ja endal ka

Äsja Tartu linna õpetaja elutööpreemia pälvinud Tiina Miti tööraamat on igav, seal on vaid üks sissekanne, Tartu Helika lasteaed. „Lastega on samamoodi nagu lilledega,“ lausub poole sajandi pikkuse staažiga Tiina Mitt. „Kui sa neid ei väeta, jäävad kiduraks.“

Tiina Mitt tuli tööle Tartu Helika lasteaeda – tollasesse Tartu tarbijate kooperatiivi lastepäevakodusse – kohe pärast Tallinna pedagoogilise kooli ehk Pisipeda lõpetamist. Õigupoolest algas tema töötee isegi mõni kuu enne lasteaia avamist 1969. aasta veebruaris.

„Suur kummardus meie juhtkonnale ja kolleegidele, ükski inimene ei töötaks nii kaua, kui poleks toredaid ja häid inimesi,“ kinnitab Tiina Mitt, kes kevadel saatis oma rühma lapsed kooli ja sügisest asus nautima pensionipõlve.

Kuidas on lapsed selle pika aja, ligi viiekümne ühe aasta jooksul muutunud?

Miks kõik küsivad, kas on muutunud? Mina ei ütleks, et on. Võib-olla silmaring on laiem. Aga meie ju õpime ka uusi asju ja läheme ajaga kaasa.

Arvan, et lastega töötades pead väga tahtma neid painutada. Lasteaed on mänguiga, mulle on meeldinud kõike mänguliselt teha, siis tulevad lapsed kaasa.

Enne oli lasteaia nimetus lastepäevakodu. Minu soov ongi alati olnud, et lasteaed oleks lapse päevane kodu ja tal oleks seal hea olla, nagu kodus.

Ega sõnal „lasteaed“ muidugi ka midagi viga ole. Mulle meeldib aias lilli kasvatada. Kui sa neid ei väeta, jäävad lilled kiduraks. Lastega on samamoodi.

Mis teil väetiseks on olnud?

Eesti lastekirjandus, emakeel, traditsioonid, rahvakalendri tähtpäevad. Oleme neist alati lugu pidanud.

Meie lasteaias on eri vanuses töötajaid: ühel täitus 45 tööaastat, teisel 40, kolmandal 30. Kolleegil, kellega ühes rühmas töötasime, sai tänavu täis 20 tööaastat ja tema sai Tartu aasta õpetaja tiitli. Vastastikku täiendasime teineteist, üks noor ja teine vana. On hea, kui ühes asutuses on mitu põlvkonda koos. Nüüdisaegsete meetoditega lähevad noored ju palju rutem kaasa. Nagu see robootikavärk. Osalesime võistlustel, lapsed õpetasid, mina õppisin ja pidin ka sabas olema!

Miks sai teist just lasteaiakasvataja?

Lasteaiakasvataja elukutse valisin seepärast, et Tartu. 8. keskkoolis õppides oli meil kutseõpetuses kaks eriala: lasteaiakasvataja ja pioneerijuht. Mina valisin esimese ja olin rahul, isegi ülikooli õppejõud lugesid meile loenguid.

Edasi läksin Tallinna pisipedasse. See oli tol ajal väga heade õpetajatega kool. Sõbranna, kes läks suurde pedasse (Tallinna pedagoogilisse instituuti), kasutas minu konspekte. Metoodiline osa oli meil väga tugev, sain sealt hea põhja ja kasulikke võtteid ning see on andnud aluse heaks tööks. Aga eks ma ikka olen oma tööd ka väga armastanud. Muidu poleks nii kaua seda teinud.

Olin kindel, et rutiinset tööd ma küll ei taha teha. Ema oli kampsunikuduja, aitasin tal nööpe teha. Mõtlesin, et kui ma peaksin kogu aeg ühesugust tööd tegema … Lapsed pole ju ühesugused, üks on Jüri, teine Jaan, kolmas Mari. Olen püüdnud ikka arvestada, et Mari jääks Mariks ja Jüri Jüriks, mitte et neid kasvataks ühtemoodi.

Kuidas on Eesti alushariduse põhimõtted selle aja vältel muutunud?

Põhialused on jäänud ikka samaks, pead ise selekteerima ja mitte kõigega kaasa minema. On asju, mis on igal ajal tähtsad olnud. Näiteks see, et laps on kõige kallim vara ja ta tuleb tervena õhtul vanematele üle anda. Kui olin lastega väljas, lugesin neid kogu aeg silmadega üle: kas kõik on alles.

Üks asi, mis mulle ei meeldinud, oli see, et kasvatajad tituleeriti õpetajaiks. Saan aru, et seda tehti palga ja pikema puhkuse pärast, aga kasvatamise roll on ju suurem. Olen ikka tuginenud peredele ja vanematega hästi läbi saanud. Mõni, kellega on olnud eriarvamusi, on hiljem tulnud tänama.

Olin ise vahepeal metoodik, see oli aeg, mil kõike nõuti väga täpselt. Kui Moskva kontroll tuli, siis mõõdeti, kas Lenini pilt on ikka WC uksest õigel kaugusel. Meile heideti ette sedagi, et tegime oktoobrirevolutsiooni aastapäeval kaalikate-porgandite peo. Aga see oli meie töökavasse põimitud, olime ise rahul ja ka linna silmis heas kirjas. Õnneks on juhtkond andnud igal ajal õpetajaile vabad käed.

Toona oli tarbijate kooperatiivi lasteaed linnas teistest hierarhias justkui kõrgemal?

Oli küll. Meil oli veidi suurem palk ja saime reisidagi.

Kas ka õppevahendeid oli rohkem?

Mitte eriti. See oli aeg, mil tikutoosidki läksid õppevahenditeks ja arvutamiseks kasutasime jäätisepulki. Harjumus kõike koguda, et ehk läheb töös vaja, jäi külge ja nüüdki, kui nägin metsas hiidmuna, mõtlesin, kuidas saaks seda oma töös kasutada. Siis meenus, et ma ei käigi enam tööl!

Reisidel olen rannas kivikesi ja merekarpe kogunud ja kohvris koju vedanud. Kuidas küll lastele need meeldisid! Arvutasime ja tegime tähti.

Nüüd on palju valmis asju ja need on väga ilusad. Olen noortele ikka rääkinud, et miks te nõuate, et rebane peab olema oranžist plastiliinist. Tähtis on voolimise protsess, looma kuju loomine.

Eks me taha ikka kõiges lihtsuse poole minna. Aga algtõed on ju samad.

Korra tuli üks vanem ja ütles, et lapsel on sokk kadunud. Soovitasin lapsel endal sokk üles otsida. Mida laps suudab, peab ta ikka ise tegema. Õpetaja ei ole teenija.

Kas on juurde tulnud vanemaid, kes arvavadki, et õpetaja teenindab?

Vahepeal tuli, aga nüüd on sellised ära kadunud. Vanemad suhtlevad omavahel väga palju. Halva kombena on tulnud see, et vanemad sotsiaalmeedias klatšivad õpetajaid ja teisi lapsi. Õnneks pole mul selliseid kogemusi väga olnud. Kui vanemate hulgas on keegi rõõmsameelne ja heatahtlik, siis sellised jutud vaibuvad.

Olen püüdnud sellisteks juttudeks ka mitte põhjust anda. Kui lapsel on hea olla, siis on vanem ju rahul.

Ajale on omane seegi, et lapsele püütakse liiga palju pakkuda. Üks poiss kurtis, et ei saa kodus üldse mängida, sest peab minema pärast lasteaeda maleringi ja veel mitmesse kohta, ning siis ongi aeg magama minna. Rääkisin ka vanemale, mis lapsele muret teeb. Ma ei tea, kas ta võttis seda arvesse, aga sain lapse mure edasi anda.

Vanemad on vist eluvõõramaks jäänud?

On küll. Elu on hea, enam ei taheta lihtsamaid töid teha. Olen püüdnud lastele ikka kõike õpetada. Ka nööbi etteõmblemist. Rääkisin lastele, et nägin reisil, kuidas üks mees oli hädas ega osanud püksinööpi ette õmmelda. Selle peale läksid nad hasarti ja pusisid kõik niiti nõela taha ajada. Ka käeliselt nõrgemad said hakkama. Siis tegime emade päevaks järjehoidja, et oma oskusi ära kasutada. Mitmekesisus on elus tähtis.

25 aasta eest tuli teie lasteaeda hea alguse programm. Mida ütlete selle kiituseks ja laituseks?

Hea on see, et lapse käelisele tegevusele pööratakse tähelepanu. Keskuste süsteem annab võimaluse tegevuste vahel valida. Vanemas rühmas oli neli-viis keskust. Aga kuna meil oli rühmal üks tuba, läks raskeks lapsi jälgida ja mööblit paigutada. Algul läheneti väga jäigalt: laps peab päeva jooksul kõik keskused läbi käima, aga hiljem läksime üle nädalasele tsüklile.

Kokandust ei saanud väga teha, sest tervisekaitsel on nõuded ja toiduainete ostmiseks oleks läinud vaja lisaraha.

Hommikuring on jäänud. See on üks parimaid asju.

Meie lasteaed oli esimesi, kes programmiga liitus. Algul liikusid seal suured rahad, Sorose fondilt. Ei osatud seda kuhugi pannagi.

Olete olnud oma lastega usin muuseumides-näitustel käija. Isegi Evald Okase aktinäitusele olete neid viinud!

Enne seda olime rääkinud sugupuust ning tüdrukute ja poiste erinevustest. Mõni poiss kihistas, aga sellega asi lõppes. Kui läksime Evald Okase näitusele, vaatasid nad pilte täiesti rahulikult. Aga kuulsin, kuidas üks muuseumitöötaja, vanem daam, ütles kolleegile, et mis ta tuleb siia lasteaialastega.

Kui oled eelnevalt raamatuid vaadanud ja lastega rääkinud, siis nad enam ei imesta.

Käisime ka Kursi koolkonna näitust vaatamas. Ilmar Kruusamäe, kelle laps oli meie lasteaias käinud, oli ise kohal. Palusin tal mõnest pildist rääkida. Ta jutustas nii huvitavalt, et lapsed rääkisid kodus sellest ka vanematele. Mitu peret läks koos näitust vaatama.

Kuidagi möödaminnes on käinud see kasvatamine, lastel on mõnus ja endal ka.

Aga vahel juhtub ootamatusigi. Kui ajalehes ilmus meie lasteaiast artikkel, mille juures oli foto, tuli üks isa ütlema, et tema last ei tohi pildistada. Rääkisin siis, et fotograafil oli selline kiire taga, et mul polnud aega kammigi juustest läbi lasta ega ringi vaadata. Teine isa, vastupidi, tuli küsima, miks tema last pildil polnud. Too laps, keda pildistada ei tohi, tahtis näitusel koos teistega oma nime ka külalisraamatusse jäädvustada, kuid ehmus siis, et isa vist ei taha seda. Kunstnik leidis ilusa lahenduse – soovitas lapsel midagi joonistada.

Tartu linna elutööpreemia on ilus tunnustus õpetajaile ja ka suur raha – 10 000 eurot. Milline oli preemiast kuuldes esimene mõte?

Pojapoeg sai esimesena teada ja ütles ka mulle. Olin üllatunud. Kui töölt koju jäin, ei osanud küll arvata, et midagi sellist veel järgneda võib. Ikka on meeldiv, kui sind märgatakse.

KOMMENTAAR

Marika Kört, Tartu Helika lasteaia direktor:

Tiina oli minu kolleeg rühmaõpetajana kümme aastat. Kui mina tegelesin rohkem käeliste tegevustega, siis Tiina eesti keelega, väärtustas eesti rahvakultuuri. Hinnates kõrgelt väärtuskasvatust, oli Tiina ise viisakas ja korrektne, sisendades seda ka lastesse. Tihti arutles ta hommikuringis lastega teemal „Heategu, mis teeb mind õnnelikuks ja rõõmsaks“. Aga ka ebaõnnestumiste, kurbuse ja raskuste üle ning kuidas nendega hakkama saada. Teemade ilmestamiseks mängis Tiina lastega situatsioonimänge.

Hea alguse rühma õpetajana oli ta 23 aastat TÜ haridusteaduskonna, TLÜ Rakvere kolledži, Hea Alguse koolituskeskuse ja Tartu kõrgema tervishoiukooli praktikantide juhendaja. Viimase tudengi Jaanika arvates oli Tiina väga tark, oskuslik, sõbralik ja meeldiv. Meeldis, kuidas ta lastega suhtles, kehtestas korda ning kohendas tegevusi käigu pealt.

Lapsevanema Inga sõnul on Tiinal alati aega, et teisi kuulata. Nii leiavad tee rühma ka need, kel lasteaed ammu seljataga, kuid noorem õde või vend veel lasteaias käib. „On jäänud mulje, et Tiina mäletab kõiki oma õpilasi. Ta teab rääkida lugusid aastakümnete tagustest aegadest. Kõigil oleks tema südames justkui üks eriline koht, ja see süda on suur.

Vundament edasiseks eluks, mida Tiina lastel aitab ehitada, on mõõtmatu väärtusega.

Ja mis kõige vahvam: Tiina tekitab vist kõigis vanemates tunde, et nad on maailma kõige paremad ja toredamad. Vähemalt minul jääb pärast arenguvestlusi küll tunne, nagu oleksin oma lapse kasvatamisel tohutult õigel teel!“