Kuidas saavutada tunnis töörahu?

Õppeprotsessis on oluline, et kõik klassis viibivad õpilased saaksid keskenduda, õpetajat kuulata ja tööd teha. Õpikeskkonna parandamiseks on mitmeid võimalusi. Artikli autoritel oli võimalus osaleda tänavu veebruaris Soomes Tamperes Niilo Mäki instituudi korraldatud koolitusel „Töörahu kõigile – tugimeetmeid töörahu säilitamiseks II ja III kooliastmes“ („Työrauha kaikille – tukitoimia yläkoulujen työrauhaongelmiin“), kus tutvustati metoodikat, mis ei ole suunatud erivajadusega õpilastele, vaid sobib rakendamiseks just tavaklassis.

Töörahu metoodika abil ennetatakse tõsisemate käitumisprobleemide tekkimist klassis. Eesmärkide saavutamisele aitab kaasa kooli ja kodu koostöö, mistõttu on tugimeetme rakendamisse kaasatud ka lapsevanemad. Töörahu metoodika mõju on teaduslikult tõestatud (Närhi, V., Kiiski, T. & Savolainen, H. 2017; Närhi, V., Kiiski, T., Peitso, S. & Savolainen, H. 2015) ning Soome koolides edukalt kasutusel alates 2009. aastast.

Uuringud näitavad, et ligikaudu 15% õpilastel areneb käitumise reguleerimise ja tegevuse juhtimise oskus eakaaslastest aeglasemalt ning nende oskuste arendamine nõuab rohkem aega ja täiskasvanu suunamist. Õpilase käitumist mõjutavad ka aineõpetajate erinevad nõudmised, klassi suurus ja heterogeensus. Metoodika on välja töötatud just selliste õpilaste toetamiseks. Selle rakendamist Soome koolis koordineerib sageli eripedagoog, kuid selles rollis võib olla ka mõni teine tugimeeskonna liige.

Soome kolleegidega vesteldes tõdesime, et meil on samad mured mis Soome koolis, kuid lisaks on neil probleeme, mille peale meie mõtlema ei pea. Näiteks tulevad Soomes õpilased klassiruumi sageli õueriietega, poistel on ruumides nokamütsid peas jne. Nutiseadmete kasutamine on samuti üks takistus, miks õppetöö ei laabu. Kõiki eespool loetletud käitumisviise on võimalik antud metoodikaga muuta, õpetades õpilastele eneseregulatsiooni oskusi.

Kuidas metoodika töötab?

Kui õpetajal kulub tunnist tundi palju aega, et kogu klass rahuneks ja saaks alustada õppetööga, samuti kui klassikaaslased ei suuda üksteist kuulata või esineb muid tunnitööd häirivaid tegevusi, võetakse kasutusele „Töörahu kõigile“ metoodika. Lepitakse kokku, kes koordineerib protsessi (nt eripedagoog, sotsiaalpedagoog, HEVKO). Esmalt toimub vaatlusnädal, mil õpetajad jälgivad konkreetse klassi tunde, et määratleda platvorm (probleem ning segava käitumise esinemise protsent), millest alustada muutustega. Samuti lepitakse kokku iganädalane õnnestumiste protsent (enamasti on see 80–85%).

• Mittesoovitavast käitumisest lähtuvalt püstitatakse klassis üks-kaks positiivses võtmes sõnastatud eesmärki, (nt hilinemise korral seatakse eesmärk: jõuan tundi õigel ajal; kui õpilased räägivad korraga: ootan oma järjekorda / räägime ükshaaval / tõstan kätt, kui soovin vastata).
• Metoodika rakendamisest klassis teavitatakse õpilasi ja nende vanemaid pärast vaatlusnädalat. Õpilased võivad samuti eesmärke sõnastada. See on isegi soovitav, sest siis on lihtsam nendeni pürgida. Vanematele saadetud teatises on kirjas eesmärgid, soovitud õnnestumise protsent ning tagajärjed, kui protsenti ei saavutata.
• Aineõpetajad saavad kas paberil või elektrooniliselt tabeli, kuhu märkida eesmärkide täitmise kohta igal nädalal iga õpilase kohta vastavalt pluss või miinus. Õpetaja reageerib soovitud või mittesoovitud käitumisele, andes kohest tagasisidet. Kui õpilase käitumine segab tundi, tuletab õpetaja õpilasele meelde püstitatud eesmärki. Kui meeldetuletusi on tunni jooksul mitu, märgib õpetaja tunni lõpus tabelisse miinusmärgi.
• Kui plusse on alla kokkulepitud protsendi ehk miinuseid on rohkem, vestleb klassijuhataja lapse ja lapsevanemaga või kutsutakse kokku vestlusring, kus osalevad klassijuhataja, sotsiaalpedagoog, õpilane ja soovi korral lapsevanem(ad).
• Kogu protsessi vältel toimuvad õpetajatele vahekohtumised, kus räägitakse edusammudest ja tagasilöökidest ning jagatakse kogemusi. Õpetajad otsivad koos sarnaseid võtteid tunni ülesehituseks või läbiviimiseks.
• Metoodikat rakendatakse, kuni püstitatud eesmärgid on saavutatud ja soovitud käitumine kinnistunud. Soome koolides kestab üks projekt keskmiselt kolm-neli kuud, vahel ka kuus kuud. Lõpetatakse siis, kui õpilaste soovitud käitumine on püsinud vähemalt kaks nädalat pärast eesmärgiks olnud protsendi saavutamist. Lõpetamisest teavitatakse ka õpilasi ja lapsevanemaid.

Saue gümnaasiumi kogemus

Koolituselt tulles käivitasime prooviprojekti Saue gümnaasiumis. Nii nagu iga uus asi, kutsus seegi esile mitmesuguseid emotsioone. Õpetajad pelgasid, et tegevus on aeganõudev ning tihedat koostööd kolleegidega on raske organiseerida. Samasuguseid takistusi tõid välja Soome kolleegid. Õnneks olid kahe klassi klassijuhatajad nõus projektiga liituma ning aitasid aineõpetajatel prooviprojekti ajal motivatsiooni hoida. Mitmed õpetajad olid veendunud, et projekt õnnestub, ja aitasid sellele igati kaasa.

Meie rakendasime metoodikat kahes 5. klassis selle aasta märtsist maini. Projekti eesmärgid olid: tõstan kätt, kui soovin küsida või vastata; olen klassikaaslaste vastu sõbralik ja viisakas.

Ühe klassi puhul suudeti need eesmärgid täita väga kiiresti ning praegu saame öelda, et suvevaheaeg ei ole seda muutnud. Teises klassis kestis projekt ligi kolm kuud. Õpetajate sõnul on ka selles klassis tulemused endiselt head, kuigi regulaarselt seda enam ei jälgita.

5. klassides läbi viidud projekt oli edukas. Saavutasime püstitatud eesmärgid ja kõigi asjaosaliste käest saadud tagasiside andis tunnistust, et metoodika on tõhus ja töötab.

Õpilaste enda hinnangul muutus klass rahulikumaks, õpiti ennast vaos hoidma, hakati rohkem õpetajat kuulama. Siiski oli vastanute hulgas neid, kelle sõnul õpetaja ei märganud õpilaste pingutusi.

Õpetajate sõnul hakkasid õpilased rohkem kätt tõstma, kui soovisid vastata. Õpetajad märkasid muutusi ka iseendas, arenes oskus õpilases head märgata ja seda välja öelda.

Lapsevanemate sõnul aitas metoodika lastel viisakaks jääda. Tõdeti, et selline õpikeskkond võiks olla igas tunnis.

Lisaks prooviprojektile tutvustasime õppejõu Kadi Lukanenoki kutsel metoodikat Tallinna ülikoolis eripedagoogikat õppivatele tudengitele, viisime läbi õpitoa juunis Tartus Eesti lugemisühingu aastakonverentsil „Kirjaoskuse mitu nägu“ ning tutvustasime metoodikat Nissi põhikoolis.

Sel õppeaastal alustame projektiga esialgu kahes viiendas ja kahes kuuendas klassis ning loodetavasti liitub huvilisi veelgi. Oluline on märgata ka väikesi probleeme, et iga õpilane saaks õppida rahulikus keskkonnas. Metoodiline materjal väärib tõlkimist ning kasutamist ka teistes Eesti koolides.

Kuidas töörahu metoodika teie klassis toimis?

Laura Saaremäe, 5.a klassi juhataja:

Mulle see metoodika meeldis ja tundus tõhus. Õpilaste rahutus ja vähene keskendumisvõime oli üks põhjus, miks tahtsin, et meie klass katseprojektis osaleks. Teine eesmärk oli, et nad õpiksid omavahel sõbralikult ja viisakalt suhtlema ning õpetajatesse ja kaaslastesse lugupidavalt suhtuma. Proovisime seda metoodikat ligi kolm kuud.

Mina ise annan neile eesti keelt ja kirjandust ning lootsin, et ka teiste õpetajatega koostöö paraneb. Aineõpetajad jälgisid õpilasi oma tunni jooksul ja pärast tundi panid igale õpilasele plussi või miinuse, olenevalt sellest, kas õpilane täitis eesmärgid või mitte. Enamasti said miinuseid ühed ja samad õpilased. Projekti eesmärk oli panna tähele ka tublisid, mitte üksnes neid, kes korda rikuvad.

Esimestel nädalatel pidin mõne rahutuma õpilase vanemad ka vestlusele kutsuma, mis võttis küll lisaaega, aga samas aitas luua perega parema kontakti. Neid vestlusi ei pidanud tegema palju, sest lapsed hakkasid ise üksteist korrale kutsuma.

Õpilased nägid, et õpetajad nende käitumist tõesti tunnis jälgivad, ning see motiveeris. Mõjus ka see, et seadsime ja sõnastasime eesmärgid koos õpilastega.

Õpilaste üks probleem ongi see, et nad ei sea endale eesmärke. Eesmärk aga annab sihi, mille poole liikuda, ja välistab käitumise, mis sellega ei sobi. Et käitumismuster muutuks, tulebki pidevalt üht ja sama asja treenida. Kui käitumisharjumused on juba kinnistunud, ei ole vaja seda enam igal aastal teha.

Piret Ploom, 5.b klassi klassijuhataja:

Minu klassiga suuri probleeme ei olnud, aga osalesime selles projektis hea meelega. Õpetan inglise keelt ja keeletunnis on mul terve klass koos, kusjuures õpilased kipuvad kõik läbisegi rääkima. 22 õpilast on just nii palju, et klassi veel pooleks ei tehta. Aktiivsemad õpilased tahavad kohe vastata, vähem aktiivsed jäävad tagaplaanile. Keeletunnis aga peavad saama kõik suu lahti teha.

Meie üks eesmärk oligi harjutada, et kes soovib rääkida, peab tõstma kätt, mitte hõikama koha pealt. Teine eesmärk oli, et lapsed ei protesteeriks õpetajate korralduste vastu, mida nad mõnikord kippusid tegema. Tunnen, et see metoodika distsiplineeris õpilasi, nad hakkasid kätt tõstma ning tunnid muutusid rahulikumaks.

Igal nädalal saime kokkuvõtte tulemustest, mis läksid kogu aeg paremuse suunas. Mind see metoodika aitas ja tundub, et ka õpilastele sobis. Tean, et minu klassi õpilastele meeldib õppida ja nende jaoks on tähtis, et tunnis kõik kuuleksid, jõuaksid, saaksid aru. Pärast seda ühte kuud tunnistasid nad, et klassis on rahulikum ja parem õppida.

Vana kooli õpetajana leian, et tunnis peabki kord majas olema. Olen ka õpilastele öelnud, et muidu ei ole mõtet kokku tulla, see oleks mahavisatud aeg. Arvan, et see metoodika aitab hästi tunni korda paremaks muuta.

Küsis Tiina Vapper